Kesköö raamatukogu. Matt Haig

olla Ellaga ja menukas bändis – rahaga. Meil oli see võimalus. Vaat siin.” Ravi osutas oma peopesale. „Meie lauludes oli tuld.”

      Mitte meie, vaid minu, parandas Nora mõttes ja tundis end seepärast kohe halvasti.

      „Ma ei usu, et sul oli asi lavahirmus. Või pulmahirmus. Arvan, et sind vaevas hoopis eluhirm.”

      See tabas valusasti. Ravi sõnad lõid tal hinge kinni.

      „Ja sinu häda on minu meelest see,” andis Nora väriseva häälega vastu, „et sa süüdistad oma viltuvedamistes teisi.”

      Ravi pea jõnksatas, nagu oleks saanud hoobi. Ta pani ajakirja tagasi.

      „Head aega, Nora!”

      „Tervita Joed minu poolt,” ütles Nora, kui teine poest välja vihma kätte astus. „Palun.”

      Nora pilk langes ajakirja Your Cat kaanele. Punasevöödiline kass. Pea oli helidest lõhkemas, otsekui mängitaks seal tormi ja tungi sümfooniat ning hävingut ja kaost külvaks suur saksa helilooja ise.

      Leti taga seisev naine ütles midagi, mis läks tal kõrvust mööda.

      „Vabandust?”

      „Nora Seed?”

      Naine – blond poisipea, kunstpäevitus – oli rõõmus, rahulik ja pingevaba nagu vanasti Noragi; ehkki tema seda nüüd enam ei osanud. Ta küünitas end käsivartele nõjatudes üle leti ja vaatas Norat nagu loomaaia leemurit.

      „Jah.”

      „Mina olen Kerry-Anne. Mäletan sind koolipäevilt. Ujuja. Ülitark. Kas ei rääkinud kes-tan’d-oligi … härra Blandford ükskord sinust üldkogunemisel? Ütles, et sa jõuad lõpuks olümpiamängudele välja?”

      Nora noogutas.

      „Noh, ja jõudsid siis või?”

      „Ma … ee … jätsin ujumise katki. Muusika huvitas mind rohkem … toona. Ning siis tuli elu vahele.”

      „Ja millega sa nüüd tegeled?”

      „Ühe asjaga tegin lõpu, teiseni … pole veel jõudnud.”

      „On sul siis keegi? Kutt? Lapsed?”

      Nora raputas pead. Kukuks see ometi ära, mõtles ta. Tema enda pea. Põrandale. Et ta ei peaks enam kunagi võõraste inimestega juttu ajama.

      „Noh, ei maksa sellega viivitada. Kell tiksub.”

      „Ma olen kolmkümmend viis.” Izzy võinuks seal olla. Izzy ei lasknud endale kunagi niisugust jura ajada. „Ja ma ei tea, kas tahangi …”

      „Mina ja Jake lasksime ka pikalt ringi, aga lõpuks võtsime asja ikka ette. Kaks väikest röövlit. Aga vaeva väärt, tead. Ma tunnen end nüüd täielikuna. Tahad, näitan sulle pilte?”

      „Mul hakkab pea valutama … telefonist.”

      Dan oli tahtnud lapsi. Nora polnud endas kindel. Emadus hirmutas teda. Ta oli kartnud, et depressioon süveneb. Ta ei suutnud iseendagi eest hoolt kanda, mis siis veel teistest rääkida.

      „Oled siis ikka veel Bedfordis?”

      „Mm-hh.”

      „Arvasin, et sina pühid siinse tolmu jalgadelt.”

      „Ma tulin tagasi. Ema oli haige.”

      „Oi, kurb kuulda. Loodan, et ta on nüüd terve.”

      „Ma pean minema.”

      „Aga väljas sajab ikka veel.”

      Poest põgenenud, soovis Nora, et tema ees ei oleks midagi peale uste, millest ta saaks ühtejutti läbi astuda ja kõik seljataha jätta.

      Kuidas olla must auk

      Nora oli vabalanguses ning tal polnud kellegagi rääkida.

      Tema viimane lootus oli endine parim sõbranna Izzy, kes oli rohkem kui kümme tuhat miili eemal Austraalias. Ja nendegi side oli kokku kuivanud.

      Ta võttis telefoni välja ning saatis Izzyle sõnumi.

       Tere, Izzy, ammu pole vestelnud. Tunnen sinust puudust, sõbrants. Oleks IMETORE kuulda, kuidas sul läinud on. x

      Lisanud veel ühe x-i, saatis ta sõnumi ära.

      Ei läinud minutitki, kui Izzy oli seda näinud. Nora ootas, aga kolme punkti ei ilmunud.

      Ta möödus kinost, kus näidati sel õhtul uut Ryan Bailey filmi. Magedat romantilist kauboikomöödiat „Viimase võimaluse kõrts”.

      Ryan Bailey näost võis alati välja lugeda, et ta teab sügavaid ja tähendusrikkaid asju. Nora oli armastanud Baileyt sellest ajast peale, kui too mängis telefilmis „Ateenlased” mõtisklustesse süvenenud Platonit ning ütles ühes intervjuus, et on õppinud filosoofiat. Ta oli kujutlenud, kuidas nad peavad mehe LääneHollywoodi vannis läbi auruloori sügavmõttelisi vestlusi Henry David Thoreaust.

      „Liigu enesekindlalt oma unistuste poole,” oli Thoreau öelnud. „Ela seda elu, mida oled endale ette kujutanud.”

      Thoreau oli neist filosoofidest, keda Nora oli uurinud, tema lemmik. Aga oldagu aus: kes liigub enesekindlalt oma unistuste poole? Noh, võib-olla ainult Thoreau ise. Tema oli ju läinud metsa ja elanud seal, olles katkestanud välismaailmaga kõik kontaktid, et istuda, kirjutada, raiuda puid ja püüda kala. Aga kaks sajandit tagasi oli elu Massachusettsi osariigis Concordis arvatavasti lihtsam kui tänapäeval Bedfordshire’is Bedfordis.

      Aga äkki ei olnud ka.

      Äkki oli Nora tõepoolest hädavares. Ei osanud elada.

      Tunnid läksid. Nora ihkas eesmärki – midagi, mis annaks põhjust elada. Aga seda ei olnud. Polnud isegi väikest kohustust viia ära härra Banerjee arstirohud, nagu ta oli teinud kaks päeva tagasi. Ta tahtis anda ühele kodutule mehele raha, aga avastas, et tal pole.

      „Ära nukrutse, kullake, võib-olla ei juhtu sinuga midagi,” ütles keegi.

      Pole iial juhtunudki, mõtles Nora endamisi. Selles kogu häda ongi.

      Antiaine

      Viis tundi enne seda, kui Nora otsustas surra, just siis, kui ta hakkas kodu poole minema, vibreeris tema käes telefon.

      Ehk oli see Izzy. Või siis oli Ravi käskinud vennal ühendust võtta.

      Ei.

      „Oi, tere, Doreen!”

      Ärritunud hääl. „Kus sa olid?”

      Nora oli sootuks unustanud. Mis kell siis juba on?

      „Mul oli kohutavalt sant päev. Anna andeks!”

      „Me ootasime tund aega su korteri ukse taga.”

      „Ma võin Leo tunni ikka ära teha, kui tagasi jõuan. Kõige rohkem viie minuti pärast olen kohal.”

      „Liiga hilja. Ta on nüüd kolm päeva isa juures.”

      „Oi, palun vabandust! Palun südamest vabandust!”

      Nora palus ülevoolavalt andeks. Ta lausa uputas end vabandustesse.

      „Ausalt öeldes, Nora, on ta mõelnud üldse loobuda.”

      „Aga ta on nii tubli.”

      „Ta on tundnud sellest suurt rõõmu. Aga tal on nii palju teisi asju. Eksamid, sõbrad, jalgpall. Kusagilt peab järele andma …”

      „Ta on nii andekas. Tont võtaks, ta mängib mul juba Chopini. Palun …”