Kesköö raamatukogu. Matt Haig

tuli Norale üllatusena. „Joe? Kust sa …”

      „Ta ostis võimendi. Marshall DSL40.”

      „Millal?”

      „Reedel.”

      „Ta oli siis Bedfordis?”

      „Kui see polnud just hologramm. Nagu Tupac.”

      Joe käis kindlasti Ravil külas, mõtles Nora. Ravi oli tema venna parim sõber. Kui Joe oli jätnud kitarrimängu sinnapaika, sõitnud Londonisse ja tegi seal mingit mõttetut IT-tööd, mida ta vihkas, siis Ravi oli jäänud Bedfordi. Tema mängis nüüd Slaughterhouse Four’ nimelises kaveribändis, mis esines linna kõrtsides.

      „Ahaa. See on huvitav.”

      Nora oli kaunikesti kindel, et vend teadis reede olevat tema vaba päeva. See tõdemus tegi talle sisimas haiget.

      „Ma olen siin rahul.”

      „Tegelikult ei ole.”

      Neilil oli õigus. Nora hinges vindus haigus. Mõistust vaevas iiveldus. Ta manas näole veel laiema naeratuse.

      „Tahan öelda, et olen selle tööga rahul. Selles mõttes, et mul pole midagi muud tarvis. Neil, ma vajan seda tööd.”

      „Sa oled hea inimene. Sa muretsed maailma asjade pärast. Kodutute pärast, keskkonna pärast.”

      „Mul on vaja töökohta.”

      Neil oli võtnud taas Konfutsiuse poosi. „Sul on vaja vabadust.”

      „Ma ei taha vabadust.”

      „String Theory ei ole mittetulundusorganisatsioon. Ehkki pean ütlema, et see liigub kiiresti sinnapoole.”

      „Kuule, Neil, kas asi on selles, mida ma eelmine nädal ütlesin? Et siin on vaja teha ümberkorraldusi. Mul on mõtteid, kuidas meelitada siia nooremaid …”

      „Ei,” katkestas Neil teda puudutatult. „See oli algul ainult kitarripood. Stringiteooria³, mõistad? Ma mitmekesistasin seda. Upitasin poe järjele. Ajad on lihtsalt rasked ja ma ei saa maksta selle eest, et sa kunded oma pilvise näoga eemale peletad.”

      „Mida?”

      „Kahju küll, Nora,” Neil jäi viivuks vait, umbes nii kauaks, kui läheb vaja, et kirves pea kohale tõsta, „aga ma pean su lahti laskma.”

      Elada tähendab kannatada

      Taevast katvad tahmakarva pilved kajastasid täpselt Nora hingeseisundit, kui ta mööda Bedfordi ringi hulkus, otsides põhjust, miks elada. See linn oli meeleheite konveierilint. Kivipuruviimistlusega spordikeskus, kus isa oli kunagi vaadanud teda ujumas üht basseinipikkust teise järel; Mehhiko restoran, kuhu ta oli viinud Dani fajita’sid sööma; haigla, kus oli ravitud tema ema.

      Dan oli saatnud talle eile sõnumi.

       Nora, ma tahaksin su häält kuulda. Kas me võiksime rääkida? D x

      Ta oli vastanud, et on tobedalt hõivatud (LOL⁴). Midagi muud olnuks võimatu öelda. Mitte sellepärast, et ta mehest enam ei hoolinud, vaid just sellepärast, et hoolis. Ja ei soovinud talle taas haiget teha. Ta oli hävitanud Dani elu. Mu elu on segi paisatud, oli mees teatanud talle purjuspäi saadetud sõnumites varsti pärast ärajäänud pulmi, kui Nora kaks päeva varem alt ära oli hüpanud.

      Universum püüdles korrastamatuse, entroopia poole. See oli termodünaamika alusseadus. Kas polnud see ehk kogu eksistentsi alusseadus?

      Kui kaotad töö, järgneb muud paska.

      Puuvõrades vihistas tuul.

      Hakkas sadama.

      Ta suundus ajalehepoodi varju, täis sügavat – ja nagu selgus, õiget – eelaimust, et asjad lähevad veel hullemaks.

      Uksed

      Ühe pika hetke vältel vilksatas tal vaimusilma eest kummitusena läbi isa, pilk stopperil justkui oodates, millal tütar temani jõuab. Siis avas ta silmad ja astus lehepoe uksest sisse.

      „Tulite vihmavarju?” küsis leti taga seisev naine.

      „Jah.” Nora hoidis pea maas. Tema meeleheide oli kasvamas koormaks, mida ta ei suuda kanda.

      Vitriinis oli National Geographic.

      Nora vaatas selle kaanel olevat musta augu kujutist ja mõistis, et just see ta ongi. Must auk. Surev, iseendasse kokkuvarisev täht.

      Isal oli see ajakiri tellitud. Nora mäletas, missuguse erutusvõbinaga oli lugenud Põhja-Jäämeres asuvast Norra Teravmägede saarestikust. Ta polnud iial varem näinud teist säärast kohta, mis tundunuks olevat nii kaugel. Siis oli ta lugenud teadlastest, kes elavad keset liustikke, külmunud fjorde ja lunne ning teevad seal uurimistööd. Proua Elmist julgustatuna oli ta otsustanud, et tahab saada glatsioloogiks.

      Nora märkas üht rääbakat kühmus kogu; muusikaajakirjade riiuli juures seisis Ravi – tema venna sõber ja nende mõlema endine bändikaaslane – ja luges süvenenult üht artiklit. Ta viivitas hetke liiga kaua, sest kuulis minema hakates teist ütlemas: „Nora?”

      „Ravi, tere! Kuulsin, et Joe olla hiljuti Bedfordis käinud.”

      Põgus noogutus. „Jah.”

      „Kas ta … ee … kas sa kohtusid temaga?”

      „Ausalt öeldes jah.”

      Järgnev vaikus tegi Norale haiget. „Mulle ta oma tulekust ei teatanud.”

      „Ta astuski ainult korraks läbi.”

      „Kas tal on kõik hästi?”

      Ravi ei vastanud kohe. Ta oli Norale kunagi meeldinud ja olnud Joele hea sõber. Aga Ravist nagu Joestki oli teda alati eraldanud mingi vahesein. Lahku polnud nad läinud just sõpradena. (Kui Nora ütles, et läheb bändist ära, oli Ravi trummipulgad põrandale visanud ja prooviruumist välja marssinud.) „Joel on vist depressioon.”

      Nora süda läks raskeks mõttest, et vend võib tunda end sama viletsalt kui tema.

      „Joe on kehvas seisus,” jätkas Ravi vihase häälega. „Ta peab Shepherd’s Bushis oma toapugerikust välja kolima. Sest ta pole enam eduka rokkbändi soolokitarrist. Olgu öeldud, et mina olen samuti rahast lage. Kõrtsimuusiku elu ei tasu end viimasel ajal enam ära. Isegi kui oled nõus peale selle peldikuid koristama. Kas oled kunagi pidanud kõrtsi peldikut koristama, Nora?”

      „Minu elu on ka praegu kaunis närune, kui siin juba kord vingumisvõistluseks on läinud.”

      Ravi naeris läkastades. Üle tema näo viksatas kalk ilme. „Vaat kes nüüd vinguda võtab.”

      Noral polnud tuju samas vaimus jätkata. „Kas asi on bändis? Ikka veel?”

      „See oli mulle väga tähtis. Su vennale samuti. Meile kõigile. Meil oli Universaliga leping. Oli ju? Eks? Album, singlid, tuur, promo. Me võiksime olla praegu Coldplay.”

      „Sa ju ei salli Coldplayd.”

      „Asi pole selles. Me võiksime elada Malibul. Aga meie: Bedfordis. Niisiis ei, su vend ei ole valmis sinuga kohtuma.”

      „Mul olid paanikahood. Lõpuks oleksin ikkagi kõiki alt vedanud. Rääkisin plaadifirmaga, et teid võetaks ilma minuta. Olin nõus kirjutama laule. Pole minu süü, et olin kihlatud. Olin Daniga. Seda polnud lepingus ette nähtud.”

      „Nojah. Ja mis sellest välja tuli?”

      „Ravi, see pole õiglane.”

      „Õiglane. Kõlav sõna.”

      Leti taga seisev naine ähvardas