Kesköö raamatukogu. Matt Haig

      Matt Haig

       Kesköö raamatukogu

      Originaali tiitel:

      Matt Haig

      The Midnight Library

      Canongate Books

      2020

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Eda Posti

      Copyright © Matt Haig, 2020

      Published by arrangement with Canongate Books Ltd, 14 High Street, Edinburgh EH1 1TE

      © Tõlge eesti keelde. Krista Suits, 2021

      ISBN 978-9985-3-5179-6

      e-ISBN 9789985351987

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2021

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      Kõigile tervisetöötajatele ja põetajatele

      Tänan teid!

      „Ma ei saa iial olla kõik need inimesed, kes tahaksin, ega elada kõiki elusid, mida tahaksin. Ma ei suuda iial õppida selgeks kõiki oskusi, mida tahaksin. Aga miks ma siis üldse tahan? Sellepärast, et ihkan elada ning tunda oma elus kõiki vaimse ja füüsilise kogemuse varjundeid, toone ja variatsioone mis võimalik.”

       Sylvia Plath

      „Elu ja surma vahel on raamatukogu,” ütles ta. „Ja selles raamatukogus kulgevad riiulid lõpmatusse. Iga raamat annab võimaluse proovida mingit teist elu, mida oleksid võinud elada. Näha, kuidas läinuksid asjad siis, kui oleksid langetanud teistsugused otsused … Kas teeksid midagi teisiti, kui jõuaksid kohani, mida oled kahetsenud?”

      Vestlus vihmast

      Üheksateist aastat enne seda, kui otsustas surra, istus Nora Seed Bedfordi Hazeldene’i kooli väikeses soojas raamatukogus. Ta põrnitses madalal laual lebavat malelauda.

      „Nora, kullake, oma tuleviku pärast muretseda on täiesti loomulik,” lausus raamatukoguhoidja proua Elm, silmad kirkad nagu päikesepaistel sätendav härmatis.

      Proua Elm tegi esimese käigu. Ratsu hüppas üle valgete etturite korraliku rivi. „Muidugi oled sa mures eksamite pärast. Aga sa võid saada, kelleks iganes tahad, Nora. Mõtle, kui palju võimalusi sul on. See on põnev.”

      „Jah, küllap vist.”

      „Sul on kogu elu alles ees.”

      „Kogu elu.”

      „Võid teha, mida hing ihkab, elada, kus soovid. Kohas, mis pole nii külm ega rõske.”

      Nora nihutas etturit kaks ruutu edasi.

      Ta pidi paratamatult võrdlema proua Elmi oma emaga, kes kohtles Norat, otsekui oleks tütar mingi viga, mis tuleb parandada. Kui ta oli alles väike, tegi emale nii kangesti muret tema vasak kõrv, mis hoidis peast rohkem eemale kui parem, et ta proovis olukorda lahendada kleeplindi abil ja peita selle siis villase mütsikese alla.

      „Mina ei salli külma ja rõsket ilma silmaotsaski,” lisas proua Elm tundeküllaselt.

      Proua Elmil olid mererohelise kampsuni polokaeluse kohal lühikesed hallid juuksed ning lahke ovaalne, kergelt kortsuline nägu. Ta oli üsna vana. Aga ühtlasi oli ta kogu selles koolis kõige rohkem Noraga ühel lainepikkusel, sestap eelistas tüdruk isegi neil päevil, kui vihma ei sadanud, veeta pärastlõunase vahetunni väikeses raamatukogus.

      „Jahedus ja niiskus ei pea ilmtingimata kokku kuuluma,” ütles Nora. „Antarktika on maakera kõige kuivem manner. „Rangelt võttes on see kõrb.”

      „Noh, niisugune asi peaks sind ju huvitama.”

      „Minu meelest pole see piisavalt kaugel.”

      „Noh, siis peaksid ehk hakkama astronaudiks. Reisima galaktikate vahel.”

      Nora muigas. „Teistel planeetidel sajab veel hullemini kui siin.”

      „Hullemini kui Bedfordshire’is?”

      „Veenusel sajab puhast hapet.”

      Proua Elm võttis varrukast pabertaskuräti ja nuuskas vaikselt nina. „Näed nüüd. Sina oma terase mõistusega võid saada kelleks tahes.”

      Vihmapiiskadega kirjatud aknast jooksis mööda heledapäine poiss, kelle Nora teadis olevat endast paar klassi allpool. Ajas kedagi taga või jooksis kellegi eest ära. Pärast seda, kui vend lahkus, oli Nora tundnud end koolihoovis pisut kaitsetuna. Raamatukogu oli talle otsekui tsivilisatsiooni varjupaik.

      „Paps arvab, et ma olen kõik tuulde heitnud. Nüüd kui otsustasin, et ei käi enam ujumas.”

      „Noh, mina ei ole küll ütleja, aga siin maailmas pole ju tähtis ainult see, kui kiiresti sa ujuda suudad. Sul on elus valida paljude võimaluste vahel. Nagu ma eelmine nädal ütlesin, võib sinust saada glatsioloog. Olen seda asja uurinud ja …”

      Ja siis helises telefon.

      „Üks hetk,” sõnas proua Elm leebelt. „Pean selle vist vastu võtma.”

      Hetk hiljem vaatas Nora juba pealt, kuidas proua Elm räägib telefoniga. „Jah. Ta on praegu siin.” Raamatukoguhoidja vajus näost ära, otsekui oleks saanud vapustuse osaliseks. Ta pööras selja, aga tema sõnad jõudsid vaikses toas selgesti Nora kõrvu: „Oo ei! Ei! Jumal hoidku! Muidugi …”

      Üheksateist aastat hiljem

      Mees ukselävel

      Kakskümmend seitse tundi enne seda, kui otsustas surra, istus Nora Seed oma päevinäinud sohval, sirvides arvutis teiste inimeste õnnelikke elusid ja oodates, et midagi juhtuks. Ning siis – nagu välk selgest taevast – juhtuski midagi.

      Korraks mõtles ta, et ei peaks üldse avama. Lõppude lõpuks oli ta ju juba ööriietes, ehkki kell oli alles üheksa õhtul. Ta häbenes oma lohmakat ECO-WORRIERI¹ T-särki ja ruudulisi pidžaamapükse.

      Nora torkas tuhvlid jala otsa, et jätta endast natuke tsiviliseeritum mulje, ja avastas, et ukse taga seisab üks mees, keda ta tunneb.

      Mees oli pikk ja vibalik, poisikese moega ning lahke näoga, aga tema säravates silmades oli terav pilk, justkui näeksid need asjadest läbi.

      Teda jälle näha oli meeldiv, ehkki natuke üllatav, saati et ta kandis spordirõivaid ning oli jahedast vihmasest ilmast hoolimata õhetav ja higine. Niiviisi mehega lähestikku seistes tundus Nora endale veel rääbakam kui viis sekundit tagasi.

      Aga ta oli tundnud end üksildasena. Ta oli küll uurinud piisavalt palju eksistentsiaalpsühholoogiat uskumaks, et üksildus kuulub selles üldjoontes tähenduseta universumis tähtsa osana inimloomusesse, ent tõik, et mees seisab seal, oli ometi meeldiv.

      „Ash,” lausus ta naeratades. „Te olete Ash, eks?”

      „Jah, olen küll.”

      „Mida te siin teete? Rõõm teid näha.”

      Paar nädalat tagasi oli Nora istunud elektriklaverit mängides akna all ning mees oli teda mööda Bancroft Avenued joostes siin 33A aknal näinud ja põgusalt viibanud. Kunagi – aastate eest – oli ta Nora kord välja kohvi jooma kutsunud. Ehk kavatses ta teha seda ka nüüd.

      „Teid samuti,” vastas mees, aga tema kipras laup ei väljendanud rõõmu.

      Poes oli ta rääkinud Noraga alati muretul toonil, aga praegu kõlas tema hääl natuke rusutult. Ta kratsis otsaesist. Hakkas veel midagi