Kokkupõrked. Imbi Neeme

ei käinud.

      „Su kõne oli kena,“ teatas Samantha kerge õlakehitusega, otsides hoolikalt õigeid tükke.

      „Kena?“

      „See oli hea.“

      „Hea?“ Ma olin pahane. Olin veetnud kõnet kirjutades liiga palju tunde, et seda vaid „heaks“ peetaks.

      „Jah, hea.“

      „Kas sa arvad, et oleksid paremini hakkama saanud?“ küsisin õelt. „Tuleta meelde seda kõnet, mille sa pidasid mu kahekümne esimesel sünnipäeval.“

      „Ma ei pidanud su kahekümne esimesel sünnipäeval mingit kõnet.“

      „Sa tegid seda. Ütlesid väga labaselt, et meie kui õed oleme teineteise jaoks nagu turvavööd.“

      „Ei öelnud. Ma ei ütleks midagi säärast.“

      „Emme ja mina viskasime selle üle alati nalja, kui sind kohal polnud.“

      „Ema ei olnud tookord isegi kohal.“

      „Muidugi oli.“

      „Ei, ei olnud,“ kordas Samantha kindlalt. „Mina peaksin ju teadma, sest koostasin külaliste nimekirja ja teda ma ei kutsunud.“

      Olin kindel, et ema oli kohal olnud. Mäletasin seda hetke, kui ta istus Mount Lawleys koos minuga tagaaias armastajatele mõeldud pingil.

      „Ja kuule,“ jätkas Samantha, „isegi kui ta oli seal ja isegi kui ma oleksin kõnet pidanud, ei oleks ema seda mäletanud, sel ajal oli ta peaaegu iga päev silmini täis.“

      „Tegelikult on nii, Sam, et ta mäletas alati kõike,“ vastasin ma ja tundsin, kuidas viha mu kurku kraapis. Mind pahandas, kuidas õde ema alkoholilembusega alati liialdas, justkui joomine oleks olnud ainus asi, mida ta oma elus tegi. „Ta mäletas rohkem kui isa, kelle tähelepanu keskmes olid ta abikaasad.“

      Ma teadsin, et kasutasin sõna „abikaasad“ nii, nagu oleks tal olnud kolmkümmend, mitte kolm naist. Teadsin ka, et Samantha üritas mind lõpetamata vaidlusse tagasi tõmmata.

      „Vähemalt armastas ta oma abikaasasid. Tina armastas vaid pudelit,“ lausus ta, noppides puslekarbist järgmise tüki.

      „Ja kes nüüd siin neetud mõrd on?“

      „Sa oled purjus.“

      „Ei ole. Olen „väsinud ja tundeline“. Täna matsime me oma ema.“

      „Uskumatu, et sa purjus oled.“

      Korraga tundsin väsimuse kogu raskust. Ja liigse viina mõju.

      „Lõpetame mängu,“ sõnasin ma.

      „Olgu.“ Samantha tõusis püsti ja hakkas tühje klaase kokku korjama. „Ei mängi siis.“

      „Ja ära klaase ka korja. Toitlustajad tulevad hommikul tagasi ja koristavad. Me maksame neile selle eest kopsaka summa.“

      „Lase mul oma asjadega tegeleda.“

      „Seni, kuni sinu asjad ei kaasa jälle Jethro plaadikogu,“ ütlesin ma.

      „Milline inimene paneb plaadid ritta selles järjekorras, millal ta need ostis,“ pomises Samantha.

      „Näiteks selline, kes hindab oma mälestusi?“

      Samantha ühmas „ahah“ ja jätkas klaaside korjamist. Jätsin pusle sinnapaika ja viskasin end kogu pikkuses diivanile siruli. Samantha jätkas koristamist.

      „Nagu vanadel headel aegadel!“ hüüdsin ma, aga tema ei teinud minust väljagi.

      Vaatasin veel kord ema fotot. Ta tumedad juuksed olid üles kammitud, nagu trotsinuks need gravitatsiooni, ta silmad olid selged ja nägu valgustas lai naeratus. Naine pildil oli täielikus vastuolus selle Tinaga, kes oli lamanud Mounti haiglas, kinnitatud aparaatide külge, ja kelle nahk oli päevavalguslampide all olnud kollane.

      Milline raisatud elu.

      Sulgesin taas silmad ja andsin väsimusele järele. Nagu joodud viinalegi.

      „Hakkan koju minema.“

      Samantha seisis minu ees, hoides käes keraamilist vaasi suure kimbu valgete liiliatega.

      Mul polnud õrna aimugi, kui palju aega möödunud oli. Kas mõned minutid või mõned päevad. Mingil põhjusel lamasin põrandal, diivanipadi pea all. Hämmeldunult vinnasin end tagasi diivanile.

      „Sa kukkusid,“ teatas Samantha mulle jäigal ilmel. „Aga ei ärganud.“

      „Olen üsna väsinud,“ laususin ma. „Ja tundeline, ära seda unusta.“

      „Ei, ma polegi unustanud,“ ütles ta ja ma teadsin, et nii see on. Ta nookas käes oleva vaasi poole. „Kuulub see sulle?“

      „Ma ei tea. Ilmselt küll,“ püüdsin mõistatada.

      „Sa siis tõesti ei tea, kas see on sinu vaas või mitte?“ Samantha ei suutnud mind uskuda.

      „Miks sa küsid? Teed köögikappides öiseid inventuure või?“ nähvasin vastu. „Vaas võidi tuua koos lilledega.“

      Samantha tõmbas sügavalt hinge ja jätkas. „Ma viin need lilled koju, kui sul midagi selle vastu ei ole. Trentile meeldivad liiliad.“

      Kuigi mu õde oli selle mehega üle kahekümne aasta abielus olnud, polnud mul aimugi, et Trent oli seda sorti mees, kes eelistas liiliaid teistele lilledele.

      „Võta rohkem lilli, kui tahad. Neid on nii palju,“ laususin ma. „Tõesõna, mida me peaksime nii suure hulga neetud lilledega peale hakkama?“

      „Ehk mõtled sellele järgmisel korral, kui ostad kellelegi teisele lilli,“ turtsus Samantha.

      „Mida see peaks tähendama?“

      „Tädi Meg helistas,“ teatas Samantha, tegemata mu küsimusest välja. „Ta tahab meiega enne lahkumist rääkida.“

      Lasksin vestlusel jätkuda, kuigi soovisin endiselt teada, mis teda seoses minu ja lilledega vaevas. „Jah, ma tean. Võib-olla räägib meie kummituslik tädi viimaks, miks me teda üle kolmekümne aasta näinud pole.“

      „Võib-olla. Ma ütlesin talle, et kohtume temaga homme keskpäeval Blue Duckis.“

      „Keskpäeval? Kas sa ei võinud kõigepealt minuga nõu pidada? Mul võib midagi ees olla.“ Mul ei olnud midagi ees. Kooselu Jethroga oli muutnud mind elukutseliseks jõudeaega nautivaks prouaks, ja see tekitas Samanthas igikestvat vastikust.

      „Millal sul üldse kunagi midagi kavas on?“ küsis ta.

      Sulgesin lihtsalt silmad ja ootasin, kuni esiuks viimaks kinni prantsatas. Samal hetkel, kui see juhtus, taipasin ma, et kõigest hoolimata tunnen ma temast samamoodi puudust nagu nüüd emastki.

      „On ta läinud?“

      Ukseavast piilus Jethro.

      „Jah, on küll.“

      „Jumal tänatud,“ lausus mees ja astus sisse, käes pudel punast veini ja kaks klaasi. „Ma loodan, et ta seekord mu plaadikogu ei näppinud.“

      „Ma keelasin selle ära.“

      „Justkui ta su jutust hooliks,“ pomises Jethro. „Aga aitab Samanthast. Ma leian, et peaksime toosti ütlema.“ Mees valas veini klaasidesse ja ulatas ühe mulle. „Tina mälestuseks,“ sõnas ta, hoides klaasi kõrgel. „Ta põles heleda leegiga, kuid kustus liiga vara.“

      „Tina mälestuseks.“

      Kui me Jethroga klaase kokku lõime, märkasin, kuidas veinile langev valgus sellele särava kauni juveeli välimuse andis. Mürgiga polnud siin midagi ühist, kuigi Samantha seda alati väitis.

      „Tina mälestuseks,“ ütlesin veel kord, tõstsin