Kokkupõrked. Imbi Neeme

Melbourne’ist siia lennanud, ta oli viimase kolme aastakümne jooksul ema vaevu näinud. Kuid tean oma kogemustest, et õed jäävad õdedeks, hoolimata ajast või pikast vahemaast. Tädil oli samavõrra õigus leinata nagu meil teistelgi.

      „Tunnen sulle ema kaotuse puhul kaasa,“ lausus Celine. Naine oli ennast istmel pööranud ja ma sain kogu ta tähelepanu osa­­liseks. „Loomulikult kohtasin Tinat ainult mõne korra, kuid ma tean, et ta armastas sind ja Samanthat väga.“

      Polnud just kuigi lohutav oma isa kolmanda naise suust kuulda, et mu surnud ema armastas mind, eriti kui öeldut saatis võimsate küljepeeglite tekitatud heli. Aga ma teadsin, et Celine oli siiras.

      „Temaga ei olnud kerge suhelda,“ möönsin ma. Nägin, kuidas isa kergelt noogutas, võib-olla nõustumise märgiks. Või äkki vahtis ta ikka veel neid neetud peegleid.

      Võttes arvesse, kui palju töö tõttu vastuvõttudel alkoholi tarbivaid joodikuid Tina peietel viibis, oli kavas pakkuda veidi ka seda hinnalist jooki. Kõikjal meie suures elutoas hoidsid inimesed peos tühje klaase, kiigates aeg-ajalt köögi poole.

      „Mis jookidega toimub?“ sosistas Jethro mulle.

      „Ma eeldan, et me mõlemad teame, mis või õigemini kes on jookide pakkumata jätmise taga.“

      Jethro pööritas silmi. „Oleksin pidanud teadma. Tahad, et ajaksin asja korda?“

      „Ei, ma teen seda ise.“

      Ma vihkasin lahkarvamuste klaarimist, kuid polnud aus sundida Jethrot tegelema mu õe järjekordse lollusega. Suundusin köögi poole, tühi klaas käes, aga sattusin tädi Megi haardesse.

      „Nicky,“ ütles ta, pigistades kõvasti mu käsivart, endal silmad punased ja pärani. „Kas me saame rääkida? On mõned asjad, mida mul on väga vaja sulle ja su õele öelda, enne kui homme tagasi Melbourne’i lendan.“

      Teadsin, et pean temaga kõnelema, aga hetkel tuli mul üks ülesanne täita.

      „Kindel see, tädi Meg,“ laususin ma, vabastades end tema haardest. „Kuid veidi hiljem, eks? Ma lihtsalt pean kõigepealt ühe asjaga tegelema.“

      Köögis küsisin toitlustajalt, miks jooke välja ei valata.

      „Teie õde käskis meil sellega mitte kiirustada,“ tunnistas ta arglikul pilgul. „Ta oli hirmul.“

      Vaatasin avatud köögiuksest üle kokkutulnud inimeste Samantha suunas, kes mind ainiti silmitses, ja neelatasin.

      „Jah, ta on hirmul,“ sõnasin ma, kui tõstsin oma tühja klaasi Samantha poole. Teadsin, et seda lahingut ma ei võida. Pöördusin taas toitlustaja poole. „Nüüd too mulle tassitäis viina. Otsekohe.“

      Loomulikult on sellel suur eelis, kui peietel vähe alkoholi pakutakse, sest kõik külalised olid juba poole kaheksaks lahkunud, isegi tädi Meg, kes siis, kui teda uksest välja saadeti, käis ikka peale, et peab enne koju lendamist Samantha ja minuga rääkima.

      „Ma helistan sulle hommikul, siis mõtleme midagi välja,“ ütlesin tädile ja patsutasin ta käsivart. Ma polnud selle naisega aastakümneid õieti midagi rääkinud, seega olin üsna kindel, et asi võib veel päevakese oodata.

      Kui viimanegi külaline lahkunud oli, viskasin kingad jalast ja vajusin diivanile Samantha kõrvale, kes istus sirgelt, käed süles ja kingad ikka veel jalas.

      Tükk aega istusime vaikuses. Oli esimene kord pärast ema surma, kui me omavahele jäime. Vältisin teda tahtlikult, ei teinud välja ta sõnumiga saadetud palvetest ega telefonikõnedest, mis kõik tulid liiga hilja, pärast ema lahkumist. Isegi nüüd suutsin tema siinolekut taluda vaid seetõttu, et mu kehas oli piisavalt viina leina summutamiseks.

      Mõne aja möödudes sai mul vaikusest villand ja ma tõmbasin kohvilaua alt pusle välja.

      „Hoidsin seda ajaks, mil peied möödas on,“ laususin ma, asetades mängu lauale. „See on üks ema omadest. Mõtlesin, et on kena teda sel moel austada.“

      Ma ei lisanud, et olin kavatsenud seda kokku panna koos Jethroga. Mees hoidis ennast kuskil maja peal meist eemal. Ta ei kuulunud nende hulka, kes Samantha seltskonda nautisid.

      „Oh taevake.“ Samantha silmitses karpi peaaegu varjamatu õudusega. „Kui see on üks Tina omadest, on kindlasti mõned tükid puudu.“

      „Ja siis?“

      „Pole erilist mõtet puslet kokku panema hakata, kui komplekt pole tervik.“

      „Elu on ka nagu pusle, kus kõiki tükke ei ole,“ tuletasin õele meelde, kui karbilt kaane ära võtsin. „Ja me elame ikkagi sellist elu.“

      „Mõnel meist kukub see paremini välja kui teistel.“

      Ma ei vastanud. Hakkasin hoopis ääretükke eraldama, minu kõrval istuv Samantha vaatas aga igale poole mujale peale pusle.

      „Ma pole seda fotot aastaid näinud,“ sõnas ta mõne minuti pärast. Ta pilk oli kinnitunud nurgakapil seisvale emast tehtud fotole, mida ümbritsesid punased roosid. Pilt oli tehtud 1968. aastal, kui ta kohtus meie isaga. „Ta näeb nii ilus välja.“

      „See on kõige ilusam asi, mida sa aastakümnete jooksul ema kohta öelnud oled,“ ei saanud ma märkimata jätta. „Ma ei võta arvesse aega, kui sa teda mu neljakümnendal sünnipäeval kuradi mõrraks sõimasid.“

      „Minu meelest teame me mõlemad, kelle süü see oli,“ lausus ta ja ajas huuled prunti.

      „Nojah, ma tean, et sinu arvates oli kõik selle kuradi mõrra süü.“ Samal hetkel, kui sõnad üle mu huulte tulid, mõistsin, et sellise viinakoguse joomine oli olnud suur viga.

      Samantha liigutas end toolis. „Ma ei taipa, miks sa ta üldse kutsusid,“ nähvas ta pirtsakalt.

      Hakkasin jälle puslega tegelema ja andsin endast parima, et edasine vestlus lõpetada.

      „On see uus?“ küsis Samantha, keskendudes kapile, mille peal foto seisis.

      „Ei, me tõime selle siia kollasest toast. Tõeliselt palju kaaluv mööblitükk.“ Heitsin talle silmanurgast pilgu, enne kui lisasin: „Võiks öelda et sama kõva kui Pritikini küpsis.“

      Olin lootnud näha õe näol naeratust, aga Samantha suutis vaid huuli kõverdada. Ilmatu hulk aastaid tagasi oli üks ta koolikaaslane toonud meile kuhja Pritikini küpsiseid. Ema oli ühte süüa proovinud ja hakkas sellest ajast nimetama kõiki kõvu asju Pritikini küpsisteks. Samantha ei pidanud seda kunagi naljaks, kuid mina leidsin alati, et see väljend ajab naerma.

      „Jäta, Sam. Püüa näha elu helgemat poolt,“ laususin ma, nügides teda õrnalt küünarnukiga. „Said aru? Helgemat?“

      Ulatasin avatud puslekarbi rahutegemise märgiks temale. Samantha naeratas napilt ja surutult.

      „Olgu, ma aitan sind,“ ütles ta karpi vastu võttes. „Kas sul on plaati või puslematti, mida me kasutada saaksime?“

      „Seesama laud sobib ka.“

      „Aga kui pusle ära ei mahu?“

      „Siis läheme teise salongi.“

      Sama kiiresti, kui olin õe enda poole võitnud, kaotasin ta taas, meenutades talle, et elasin majas, milles on rohkem elutube kui üks. Ta surus oma huuled nii kõvasti kokku, et mulle näis, nagu vajuks kogu ta nägu sisse. Põhjusel, mida ma kunagi polnud mõistnud, oli tal tugev kinnisidee „Jethro miljonitest“. Sel moel meeldis Samanthale viidata mehe jõukusele. Ta ütles seda alati nii, nagu oleksin ma tahtlikult otsinud endale rikka elukaaslase, et õele ära teha.

      Samantha näoilme püsis mõne sekundi muutumatuna, siis lõdvestus ootamatult. „Hakka ääretükke kokku panema,“ ütles ta mulle, olles täielikult karbile keskendunud. „Mina otsin need välja.“

      Samal ajal, kui ma tükke ühendama