Kokkupõrked. Imbi Neeme

lausus Nicole. „Ema sundis meid seda tegema.“

      „Ei sundinud.“

      „See pole oluline,“ ütles Craig, asetades käed kummagi tüdruku õlale. „On hea, et Sammy oli esiistmel. Ta on liiga väike, et ilma turvavööta taga sõita.“

      „Mul on jala peal sinikas,“ jätkas Samantha, nautides tähele­panu keskpunktis olemist. Ta kergitas kleidiserva, näitamaks vigastatud jalapoolt. „Me oletame, et see muutub üsna värvi­liseks. Ja mul on veel pulgakomm.“

      Samantha ei vaadanud seda öeldes Nicole’i poole.

      „Sa oled seda väärt,“ sõnas Craig. „Oodake nüüd siin, kuni ma teie ema kaasa võtan, ja siis sõidame koju tagasi.“

      „Aga mis ema autost saab?“ tahtis Nicole teada. „Ja kõigist meie asjadest?“

      „Kõik on juba korda aetud,“ kinnitas Craig. „See oli kogu loo kergem pool.“

      Kui Craig kõrtsi sisenes, võttis teda vastu Tina karjatus.

      „See on mu neetud abikaasa neetud Perthist!“

      „Neetud abikaasa terviseks, kes tuli neetud Perthist!“ Rahvahulk möirgas ja tõstis klaasid.

      Craig ei teinud rämedast tervitusest välja ja sammus otse oma naise juurde. „Hakkame minema.“

      „Tõmba uttu, mina joon praegu,“ teatas Tina. Üks ta rinnahoidja õlapael oli mööda käsivart alla libisenud ja rippus lõdvalt nagu pooles mastis olev lipp.

      Craig haaras naise küünarnukist ja juhtis ta kindlakäeliselt kõrtsist välja. Neid saatsid purjus meeste hõisked ja pilked.

      „Sa teed mulle haiget,“ hüüdis Tina naerdes, kui nad verandale astusid.

      „Sa teed emmele haiget!“ Nicole tõmbas isa varrukast, Samantha aga hakkas nutma ja kõik verandal olevad koerad haukuma.

      Tina muudkui naeris, ent Craig võttis ta küünarnuki veelgi tugevamalt oma haardesse.

      „Mu daamid ja härrad! Tsirkus lahkub linnast!“

      Nad kõik olid juba Craigi autosse istunud, kui märkasid, et Tina hoidis ikka veel õllepudelit käes. Ta tõstis selle huultele ja hakkas suurte lonksudega jooma.

      Tüdrukud ahmisid õhku. Neil ei lubatud Craigi Mazda RX7-s ei juua ega süüa.

      „Jeesus, Tina,“ ütles Craig. „Kas sulle juba kõigest sellest ei piisa?“

      „Ei. Mitte iialgi.“

      „Minul on kõrini.“

      „Tegelikult ei usu ma sind, Craig.“ Tina pöördus mehe poole ja vaatas talle otse silma.

      Craig vaikis sekundi ja küünitus siis oma naise poole, et pudelit tema käest kätte saada, valades võitluse käigus pudeli sisuga üle nii oma abikaasa kui ka auto hinnalise polstri.

      „Ei tilkagi enam,“ lausus ta, kui viskas tühja pudeli auto­aknast välja, kus see asfaltkattel kildudeks purunes.

      „Tahan veel,“ sõnas mossis Tina.

      Craig ei teinud temast väljagi ning surus gaasipedaalile. Mootor möirgas nagu metallist lõvi, kes saaki hoiatab. Tina vajus oma istmele.

      Pärast veel paari möiret võttis auto kohalt. Samantha vedas tagaistmel ninaga õhku ja autosse voolanud õlle lehk saatis neid pikal, pikal teel tagasi Perthi.

      Nicole

      Pärast matuseid avastasin, et mu perekonda polegi läheduses. Ootamatu vihm ajas kõik laiali ning ma kaotasin isa ja Celine’i kiiresti silmist. Nemad pidid mind majani sõidutama.

      Leidsin varju suure puu all, kus oli ees rühm mulle tundmatuid inimesi. See, kuidas nad mu emast rääkisid, näitas selgelt, et nemad ei tundnud mind ka.

      „Kallab nagu ämbrist sellele vanale lakkekrantsile,“ märkis üks kortsunud linase kuuega mees.

      „Ma ei taipa, miks tema matmisega üldse vaeva nähti. Ta keha on kindlasti alkoholist nii läbi imbunud, et ei lagune kunagi,“ lisas teine mees.

      Naised itsitasid, kuid siis märkas üks neist mind ja nügis teisi, sisistades sõna „tütar“.

      „Te olete Nicole, eks?“ küsis keegi naistest ja nihkus minu poole. Tundsin viha tõusmas. „Te pidasite ilusa kõne. Me kõik tundsime teie ema juba koolist alates.“

      „Kui kahju,“ ütles linase kuuega mees.

      „Te kõnelesite matusetalitusel nii ilusasti,“ sõnas teine. „Tunnen teile kaasa.“

      Käige kuradile oma kaastundega, mõtlesin ma. Noogutasin inimestele ja astusin puu kaitsva lehestiku alt välja, eelistades pigem märjaks saada, kui kuulata nende võltsi vada.

      Läbi surnuaia jalutades imetlesin Perthi suvist vihma. Suured rasked tilgad langesid üksteisest nii kaugel, et tundus võimalik nende vahel kõndida ilma märjaks saamata.

      Aga märjaks sain ikkagi.

      Mulle meenus üks päev lapsepõlvest, mil me liiga kauaks randa jäime ja pärastlõunane meretuul meie silmadesse liiva piitsutas. India ookeani poolt oli torm tulemas ja silmapiiril sähvisid välgud. Samantha ja mina jooksime autosse varju, aga emme seisis kõrgel luidetel, imetledes merd ja tundes tormist rõõmu.

      Ma jäin seisma ja vaatasin tagasi augu poole, kus lebas mu ema surnukeha.

      Torm on lõpuks möödas, emme, mõtlesin ma.

      Kui isa nägi, et ma nii märg olen, hüppas ta oma Lexus ES 350-st välja ja haaras pakiruumist vannilina.

      „Tänan, issi,“ ütlesin ma.

      Kuid rätik polnudki mulle, sellega kattis ta auto tagaistme.

      Celine istus juhi kõrvalistmel ja oli ametis oma jumestuse värskendamisega tahavaatepeegli abil. „Pean uuesti näo pähe tegema,“ lausus ta heleda häälega, kui ronisin ettevaatlikult auto tagaistmele. „Kus su võluv prints siis on?“

      „Jethro läks ees minema, et toitlustajatega tegeleda,“ vastasin ma ja püüdsin enda all olevat rätikut sirgemaks tõmmata.

      „Ta on väga hoolitsev. Sa võid mind oma pulmas tänada, et teid kokku viisin.“

      Surusin hambad kokku ja naeratasin viisakalt. Jethro ja mina olime õnnelikult koos olnud juba kümme aastat ning ikka püüdis Celine meid altari ette lükata, nagu oleksime aastas 1955.

      „Loomulikult,“ sõnasin ma.

      Iluvahendite kuhjast hoolimata paistis Celine’i nägu küljepeeglis kahvatu ja punsununa. Mulle meenus Samantha arvamus, et Celine püüab rasedaks jääda. Lõppude lõpuks võiski tal ju õigus olla.

      „Valmis sain,“ kuulutas Celine ja pööras peegli tagasi juhi poole. Isa kohendas seda viivitamatult ja jätkas võimsate küljepeeglite sättimisega.

      Sellise aegluse juures ei saa me ilmselt kunagi liikuma. Mul tekkis tungiv vajadus ennast koera kombel isa hinnalise istmepolstri peale kuivaks raputada.

      „Kas see oli Meg, keda ma matustel nägin?“ küsis isa, jätkates samal ajal teiste peeglitega seotud nupukeste näperdamist.

      „Jah,“ vastasin.

      „Ma pole teda üle kolmekümne aasta näinud.“

      „Kes on Meg?“ tundis Celine huvi, harjates nüüd pikkade otsustavate tõmmetega oma juukseid.

      „Tina õde,“ vastas isa.

      „Kas tema oli see, kes koledasti nuttis? See, kes sarnanes Tinaga, aga nägi, hm, palju noorem välja?“

      „Nende vanusevahe on vaid kaks aastat, suudad sa uskuda.“