Tappev külm. Louise Penny

ja heas vormis ja gei olemisest. Või noh, geivärgi kohta see siiski ei käinud. Tõmmu Gabri kõrval seisis blond, nägus, kõhn ja elegantne Olivier ning näppis oma rullkraega siidpluusi tüütult väljaturritavat niiti, ilmselgelt soovides, et saaks selle tagasi suruda.

      Ruthil poleks tarvitsenud esitluseks Montréali sõita. Ainsad inimesed, kes siia välja ilmusid, olid Kolme Männi külast.

      „Täielik ajaraisk,” ütles Ruth, valgete lühikeseks lõigatud juustega pea kummargil Clara raamatu kohal. „Montréalist pole siin kedagi, mitte ühtegi kuradima inimest. Ainult teie. On ikka tüütus.”

      „Noh, tänan väga, sa vana paberimäärija,” ütles Gabri, hoides oma suurte pihkude vahel mitut raamatut.

      „Tore.” Ruth tõstis pilgu. „See on raamatupood,” ütles ta väga aeglaselt ja valjusti. „See on inimestele, kes oskavad lugeda. See pole avalik saun.”

      „Millest on tegelikult kahju.” Gabri vaatas Clara poole.

      „See tuleb Myrnast,” ütles Clara, aga kuna Myrna oli eemal Émilie Longpréga vestlemas, polnud ta väide usaldusväärne.

      „Vähemalt summutad sa Ruthi luuletuste haisu,” ütles Gabri, hoides vihikut „Mul on kõik HÄSTI” endast eemal.

      „Pede,” nähvas Ruth.

      „Nõiamoor,” nähvas Gabri Clarale silma pilgutades. „Salut, ma chère.”3

      „Salut, mon amour.4 Mis see teine raamat sul on?” küsis Clara.

      „CC de Poitiers’ oma. Kas sa teadsid, et meie uus naaber on raamatu kirjutanud?”

      „Jeesus, see tähendab, et ta on kirjutanud rohkem raamatuid kui lugenud,” ütles Ruth.

      „Ma sain selle sealt.” Gabri osutas valgete raamatute virnale allahinnatud kraami kastis. Ruth mühatas ja vakatas, mõistes, et tõenäoliselt on see vaid päevade küsimus, millal tema väike kogu peenelt viimistletud luuletusi satub samasse kirjanduse kirstu kui CC pask.

      Eemal seisis veel inimesi, nende seas Kolme Männi küla „kolm graatsiat”: väike ja elegantne, kitsa seeliku, pluusi ja siidsalliga Émilie Longpré; kolmest sõbrannast vanim, üle üheksakümnene, krimpsus ja kortsus Kaye Thompson, kelle välimus meenutas kartulit ja kes lõhnas reumakreemi järele; ning punaste sassis juustega Beatrice Mayer, kes püüdis tagajärjetult varjata oma paksust avara oranži kaftani ja kohmaka kaelakeega. Mamma Bea – nagu teda kutsuti – hoidis käes CC raamatut. Ta pöördus ja vaatas Clara poole. Küll ainult hetkeks. Kuid sellest piisas.

      Mamma Bead näis haaravat mingi emotsioon, millest Clara ei saanud hästi aru. Viha? Hirm? Mingi väga suur mure, selles oli Clara üsna kindel. Ja siis see kadus, asendus Mamma rahuliku, lustaka ilmega, roosa ja krimpsus ja avala näoga.

      „Tule, lähme sinnapoole.” Ruth ajas end vaevaga jalule ja haaras Gabri käsivarrest, mida too talle toeks pakkus. „Siin ei juhtu eriti midagi. Kui saabuvad meeleheitlikult suurepärast luulet ihaldavad hordid – nagu see paratamatult juhtub – eks ma siis jooksen tagasi laua juurde.”

      „Bonjour, armas.” Tilluke Émilie Longpré suudles Clarat mõlemale põsele. Talvel, kui suurem osa Québeci provintsi elanikest nägi oma villastesse kampsunitesse ja parkadesse mähkunuina välja joonisfilmitegelastena, suutis Em säilitada elegantsi ja graatsia. Tema juuksed olid maitsekalt helepruuniks värvitud ja kaunilt soengus. Ta riided ja meik olid kenad ja sobivad. Kaheksakümne kaheselt oli ta üks küla matriarhe.

      „Oled sa seda näinud?” Olivier ulatas Clarale raamatu. Kaanelt põrnitses vastu julm ja külm CC.

      „Ole rahulik”.

      Clara vaatas Mamma poole. Nüüd ta mõistis, miks Mamma Bea sellises meeleolus oli.

      „Te vaid kuulake seda.” Gabri hakkas tagakaanelt tutvustust lugema. „De Poitiers on ametlikult kuulutanud feng shui minevikku kuuluvaks.”

      „Loomulikult, see on vana Hiina õpetus,” ütles Kaye.

      „Selle asemele,” jätkas Gabri, „on uus moedojään toonud meile palju sügavama, palju tähendusrikkama filosoofia, mis teavitab meid ning värvib mitte ainult meie kodusid, vaid meie hingesid, iga meie hetke, meie otsust, iga meie hingetõmmet. Astuge Li Bieni teele, valguse teele.”

      „Mis see Li Bien on?” küsis Olivier, otseselt kellegi poole pöördumata. Clarale tundus, et Mamma avas suu, kuid sulges selle taas.

      „Mamma?” küsis ta.

      „Mina? Ei, armas, ma ei tea. Miks sa küsid?”

      „Ma mõtlesin, et kuna sul on jooga- ja meditatsioonikeskus, siis äkki sa oled Li Bieniga tuttav.” Clara püüdis seda viisakalt sõnastada.

      „Ma olen tuttav kõigi hingeliste teedega,” ütles Mamma Clara meelest pisut liialdades. „Aga mitte sellega.” Vihje oli selge.

      „Kuid siiski,” ütles Gabri, „kas sulle ei tundu, et see on kummaline kokkusattumus?”

      „Misasi?” küsis Mamma, ta hääl ja nägu olid rahulikud, kuid õlad olid tõusnud peaaegu kõrvu katma.

      „Noh, et CC on pannud oma raamatu pealkirjaks „Ole rahulik”. Sama nimi on ju sinu meditatsioonikeskusel.”

      Järgnes vaikus.

      „Mis?” küsis Gabri aimates, et on teinud mingi vea.

      „See peab olema kokkusattumus,” ütles Émilie rahulikult. „Ja võib-olla on see tunnustus sulle, ma belle.” Ta pöördus Mamma poole, toetades kõhna käe sõbra lihavale käsivarrele. „Ta on vana Hadley majas olnud juba umbes aasta aega, kahtlemata on sinu töö teda inspireerinud. See on austusavaldus sinu hingelisusele.”

      „Ja tema sõnnikuhunnik on tõenäoliselt sinu omast kõrgem,” kinnitas Kaye. „See peaks lohutama. Ma ei arvanud, et see võiks võimalik olla,” ütles ta Ruthile, kes vaatas oma toetajat rõõmuga.

      „Kena soeng,” pöördus Olivier Clara poole, lootes nii pingeid maandada.

      „Tänan.” Clara tõmbas kätega läbi juuste, ajades need püsti, just nagu oleks miski teda äsja hirmutanud.

      „Sul oli õigus,” pöördus Olivier Myrna poole. „Ta näeb välja nagu hirmunud noorsõdur Vimy kaevikutes. Neid, kellele selline välimus sobiks, pole palju. Väga julge, väga uue aastatuhande kohane. Annan au.”

      Clara kissitas silmi ja põrnitses Myrnat, kelle naeratus venis kõrvuni.

      „Paavst mingu perse,” ütles Kaye.

*

      CC kohendas uuesti tooli. Juba riides, seisis ta üksi hotellitoas. Saul oli lahkunud, pakkumata hüvastijätusuudlust, mida keegi ei oodanudki.

      CC oli tema minekut nähes kergendust tundnud. Nüüd viimaks sai ta seda endale lubada.

      „Ole rahuliku” eksemplari käes hoides astus CC akna juurde. Tõstis raamatu aeglaselt üles ja surus rinnale, nagu oleks see sealt terve ta elu puudunud.

      Ta kallutas pea taha ja ootas. Kas nad sel aastal jätavad ta rahule? Aga ei. Alumine huul värises pisut. Siis hakkasid laud võbisema ja väike klomp kõdistas kurku. Ja siis nad tulid, kihutasid külmadena mööda põski ta avatud, koopataolisse suhu. Ning tema veeres nende järel sellesse pimedasse kuristikku ja leidis end jõuludeaegsest tuttavast toast.

      Ta ema seisis tühjas, hämaras ruumis vastu nurka toetatud, ammu kuivanud ja kaunistamata männipuu kõrval, teravad okkad olid maha pudenenud. Puu küljes rippus üksainus klaaskuul ja nüüd kiskus ema hüsteeriliselt ulgudes seda maha. CC kuulis seniajani põrandale kukkuvate okaste tormi ja nägi enda poole lendavat kuuli. Ta polnud kavatsenud seda kinni püüda. Oli tõstnud ainult käed näo kaitseks, aga kuul oli maandunud otse ta pihkude vahele ja pidama jäänud, just nagu oleks leidnud endale kodu. Ema oli nüüd põrandal, õõtsutas ennast ja nuttis, ning CC tahtis meeleheitlikult, et ta juba lõpetaks. Tahtis meeleheitlikult

3

Tere, kullake.

4

Tere, mu kallis.