Tappev külm. Louise Penny

et too võtaks välja elukindlustusse ja pensionifondi pandud raha.

      Ent agendi vastus oli teda üllatanud. Summa oli turuhinnast märgatavalt väiksem.

      „On küll üks väike asi,” oli Yolande imala häälega seletanud.

      „Ja nimelt?”

      „Seal toimus mõrv. Ja mõrvakatse.”

      „On see kõik?”

      „Noh, ma mõtlen, tehniliselt võttes oli ka inimrööv. Igatahes seepärast maja nii odav ongi. Aga see on siiski soodne ost. Peamiselt vasktorudest veevärk on suurepärases korras. Uus katus pandi alles kahekümne aasta eest. Ja …”

      „Ma võtan selle.”

      „Kas te maja näha ei tahagi?” Küsimuse välja öelnud, oleks Yolande tahtnud iseendale põlvega tagumikku virutada. Kui see idioot tahtis vana Hadley maja ära osta sellele pilku heitmata, ilma põhjalikuma ülevaatuse või kurjade vaimude väljaajamiseta, siis las ostab.

      „Lihtsalt vormistage paberid. Ma astun pärastlõunal tšekiga läbi.”

      Ja nii ta tegigi. Abikaasale rääkis ta ostust umbes nädala pärast, siis, kui vajas tema allkirja pensionifondist raha väljavõtmiseks. Mees oli protesteerinud, kuid nii hädiselt, et kõrvaltvaatajal olnuks võimatu seda üldse protestiks pidada.

      Vana Hadley maja, koletis künka otsas, kuulus talle. Ta poleks saanud olla õnnelikum. See oli täiuslik. Kolme Männi küla oli täiuslik. Või vähemalt oli saamas täiuslikuks, kui ta oma plaani ellu viib.

      Saul mühatas ja pöördus kõrvale. Tulikiri seinal oli selgesti loetav. CC heidab ta üle parda niipea, kui järgmine fotosessioon selles jubedas külakeses saab tehtud. See oli CC esimese kataloogi jaoks ning Saulile oli juba öeldud, et tuleb teha pilte, millel CC jõulude ajal pärismaalaste seas kepsleks. Võimaluse korral tuli pildistada kohalikke, kes vaatasid CC-d imetluse ja kiindumusega. Selleks oli vaja raha.

      Kõigel, mida CC tegi, oli eesmärk. Üks kahest võimalikust eesmärgist, leidis Saul: kas toita naise rahakotti või tema ego.

      Nii et milleks oli ta ostnud maja külas, millest keegi polnud kunagi kuulnud? See polnud prestiiži pärast. Järelikult oli tegemist teise põhjusega.

      Raha.

      CC teadis selle küla kohta midagi, mida keegi teine ei teadnud, ja see tähendas tulevikus raha.

      Saulis ärkas Kolme Männi küla vastu huvi.

      „Crie! Jeesuse nimel, liiguta ennast!”

      See oli peaaegu otsesõnu mõeldud. Sihtfonditegelase ja iludusvõistlusel osalenu järeltulijal, peene kondiga, hellalt sisse mässitud neiul oli raskusi enese näitamisega, sest ta oli jäänud Crie-nimelise lumehange taha. Crie oli jõudnud lavale, tantsinud ja keerelnud koos teiste ingellike lumehelvestega, kuid siis järsku peatunud. Kedagi ei paistnud häirivat, et lumi Jeruusalemmas ei vasta mingile loogikale. Õpetaja oli üsna õigustatult arvanud, et kui keegi uskus neitsist sündimist, uskus ta ka, et sel imelisel ööl oli lund sadanud. Ainult et nüüd oli üks helvestest, ise juba omaette loodusnähtus, lava keskel tardunud. Jeesuslapse ette.

      „Liiguta end, pekiperse.”

      Solvang libises Criel külgi mööda maha nagu kõik teisedki. Need olid tema elu valge müra. Ta peaaegu ei kuulnudki neid enam. Nüüd seisis ta laval ja põrnitses publikut, nagu oleks paigale külmunud.

      „Briel on lavahirm,” sosistas näitekunstiõpetaja madame Bruneau muusikaõpetaja madame Latourile, nagu ootaks, et too midagi ette võtaks. Seljataga nimetasid isegi õpetajad Cried Brieks. Nad vähemalt arvasid, et seljataga. Juba ammu ei muretsenud nad enam selle pärast, kas see veider vaikne tüdruk kuuleb midagi või mitte.

      „Seda ma näen,” nähvas madame Latour. Preili Edwardsi iga-aastase jõuluetenduse lavastamise tohutu pinge hakkas viimaks temani jõudma.

      Aga mitte lava ei pannud Cried kivistuma, ega ka publik. Poole sammu pealt peatuma oli teda pannud see, mis sealt puudus.

      Pikaajalistest kogemustest teadis Crie, et alati olid kõige hirmsamad just need asjad, mida sa ei näinud.

      Ning see, mida Crie ei näinud, murdis ta südame.

      „Ma mäletan, kuidas mu esimene guru Ramen Das mulle ütles,” CC kõndis nüüd oma valges hommikumantlis mööda hotellituba ringi, korjas kokku kirjapaberi ja seebid ning jutustas järjekordselt oma lemmiklugu. „„CC Das,” ütles ta. Ramen Das nimetas mind niimoodi,” sõnas CC kirjapaberile. „Naise jaoks oli selline au haruldane, eriti veel sel ajal Indias.”

      Võib-olla ei saanud Ramen Das aru, et CC on naine, mõtles Saul.

      „See oli kahekümne aasta eest. Ma olin alles süütu lapsuke, kuid juba siis otsisin ma tõde. Ma läksin mägedesse Ramen Dasi juurde ja meil tekkis kohe spirituaalne side.”

      Ta pani käed kokku ja Saul lootis, et ta ei ütle …

      „Namaste,” ütles CC kummardudes. „Tema õpetas seda mulle. Väga spirituaalne.”

      Ta ketras mõistet „spirituaalne” nii tihti, et Sauli jaoks oli see kaotanud tähenduse.

      „Ta ütles, CC Das, sul on suur spirituaalne anne. Sa pead siit lahkuma ja seda maailmaga jagama. Sa pead inimestele rääkima, kui tähtis on olla rahulik.”

      Kui ta rääkis, liigutas Saul sünkroonselt huuli, nii tuttav oli see jutt talle.

      „CC Das, ütles ta, sina tead paremini kui keegi teine, et kui tšakrad on joondatud, siis on kõik valge. Ja kui kõik on valge, siis on kõik hästi.”

      Saul kaalus, kas CC võis segi ajada India müstiku ja Ku Klux Klani liikme. Kui nii, siis oleks see tõeliselt naljakas.

      „Sa pead minema tagasi maailma, ütles ta. Oleks vale sind kauem siin hoida. Sa pead looma firma ja panema selle nimeks Ole Rahulik. Seda ma tegin. Ja seepärast kirjutasin ma ka raamatu. Et levitada spirituaalset sõna. Inimestel on vaja teada. Neil on praegu kõik valesti kergekaaluliste sektide tõttu, mis neid ära kasutavad. Ma pean rääkima neile Li Bienist.”

      „Nüüd ma olen segaduses,” ütles Saul, nautides vihapunetust, mille see alati kaasa tõi. CC oli äärmiselt läbinähtav. Vihkas seda, kui keegi vihjas, nagu võiksid ta mõtted mingil moel segased olla. „Kas see oli Ramen Das, kes sulle Li Bienist rääkis?”

      „Ei, idioot. Ramen Das oli Indias. Li Bien on iidne idamaine filosoofia, mida mu perekonnas on edasi antud.”

      „Iidsete Hiina filosoofide perekonnas?” Kuna see suhe nagunii enam kaua ei kestnud, võis ta samahästi ka natuke lustida. Pealegi saab sellest naljaka loo, mida tulevikus jutustada. Tõrjuda vestlusest läila tuimuse. Ta teeks CC-st naerualuse.

      CC laksutas keelt ja turtsatas. „Sa tead, et mu perekond on pärit Prantsusmaalt. Prantsusmaal on Ida koloniseerimises pikk ja väärikas ajalugu.”

      „Oh, jah, Vietnam.”

      „Täpselt. Diplomaatidena tõi mu perekond sealt kaasa iidseid spirituaalseid õpetusi, sealhulgas Li Bieni. Ma olen kõike seda sulle juba rääkinud. Kas sa pole kuulanud? Pealegi on see raamatus kirjas. Kas sa pole seda lugenud?”

      CC viskas raamatuga ja Saul tõmbus kõrvale, et mitte pihta saada, kuid mitte piisavalt kiiresti, nii et nurk tabas mööda lennates siiski ta käsivart.

      „Loomulikult ma olen su neetud raamatut lugenud. Muudkui lugenud ja lugenud.” Ta pidi kogu tahtejõu kokku võtma, et mitte nimetada raamatut pasahunnikuks, nagu ta teadis selle olevat. „Ma tean seda lugu. Su ema maalis Li Bieni kuuli ja see on nüüd ainus asi, mis sul temast veel alles on.”

      „Mitte ainult tema kohta, persevest. Kogu mu perekonna kohta.” Nüüd CC lausa sisises. Saul oli tahtnud teda ärritada, kuid polnud aimanud, mille valla päästab. Äkki tundis Saul end lömitava allameetrimehena üha paisuva CC ees, kes varjas päikese, varjas tema eest kogu valguse. Saul kahanes ja kängus ja küürutas. Seesmiselt. Väliselt seisis täiskasvanud mees