Tappev külm. Louise Penny

Béliveau rookis oma universaalkaupluse ees kõnniteed ning viipas suurele Gabrile, kes enneolematu kiirusega üle oma nurgapealse võõrastemaja esise muruplatsi ruttas. Võõra jaoks olid külaelanikud anonüümsed, isegi sootud. Québeci talves paistsid kõik ühesugused. Paterdasid paksudesse sulejopedesse mässituna ringi, nii et isegi kõhnad näisid paksud ja paksud ümmargused. Kõik ühesugused. Välja arvatud kootud tuttmütsid nende peas. Clara nägi, kuidas Ruthi erkroheline villakera noogutas Wayne’i mitmevärvilisele mütsile, mille Pat oli pikkadel sügisõhtutel kudunud. Kõik Lévesque’i lapsed kandsid eri tooni siniseid mütse, kui nad hokilitrit taga ajades jäätunud tiigil uisutasid, väike Rose värises väravas nii kõvasti, et isegi Clara nägi, kuidas ta vesisinine paeltega müts võbises. Aga vennad armastasid teda ning selle asemel, et tema poole sööstes litter purustava jõuga teele saata, teesklesid nad kukkumist, libisesid pehmelt tema poole ning lõpuks olid kõik värava ees ühes segases, kuid õnnelikus kuhjas koos. Clara meelest meenutas see üht Currier & Ivesi litot, mida ta oli lapsena tundide kaupa vaadanud, igatsedes ise sellesse maailma astuda.

      Kolme Männi küla oli rüütatud valgesse. Viimaste nädalatega oli maha sadanud mitmekümne sentimeetri jagu lund ning igal külaplatsi ümbritseval majal oli oma puhasvalge tuttmüts. Korstnatest hõljus välja suitsupuhanguid, nagu oleks majadel olnud oma hääl ja hingamine, ning uksi ja väravaid kaunistasid jõulupärjad. Öösiti säras see vaikne, väike, Québecist kagu poole jääv küla jõulukaunistuste tuledest. Tasase sumina saatel valmistusid nii täiskasvanud kui ka lapsed tähtsaks päevaks.

      „Võib-olla ta auto ei lähe käima.” Clara abikaasa Peter astus tuppa. Ta oli pikk ja kõhn ning nägi välja nagu eduka firma juht – just nagu ta isa. Selle asemel veetis ta päevad molberti taga küürutades ning kui ta aeglaselt, piinliku täpsusega oma abstraktse kunsti kallal töötas, sattus õlivärvi alatasa ka tema hallidesse lokkis juustesse. Ta teosed olid rahvusvaheliselt tuntud ja kollektsionäärid maksid nende eest tuhandeid dollareid, kuid kuna ta maalis nii aeglaselt, et sai aastas valmis ainult ühe või kaks teost, elasid nad pidevas vaesuses. Kuni hiljutise ajani, kui täpsem olla. Clara maalid sõjakatest emakatest ja sulavatest puudest alles otsisid endale turgu.

      „Küll ta tuleb,” ütles Clara. Peter vaatas oma naist: silmad ikka sinised ja soojad, kuid tumedatesse juustesse olid tekkinud hallid triibud, ehkki vanust oli alla viiekümne. Kõhule ja reitele oli hakanud kogunema ümarust ning viimasel ajal oli Clara rääkinud, et peaks hakkama jälle Madeleine’i võimlemisrühmas käima. Kui Peterilt küsiti, kas see oleks hea mõte, taipas ta vait olla.

      „Oled sa kindel, et ma ei või kaasa tulla?” küsis Peter rohkem viisakusest kui tõelisest soovist pigistada end Myrna lõksulaadsesse autosse ning loksuda selles terve tee linnani.

      „Muidugi. Ma lähen sulle jõulukingitust ostma. Pealegi poleks pärast autos Myrna, minu, sinu ja kingituste jaoks ruumi. Me peaksime su Montréali maha jätma.”

      Tilluke auto peatus nende avatud värava juures ja tohutu mustanahaline naine ronis välja. Tõenäoliselt oli see Clara lemmikosa koos Myrnaga tehtud sõitudest. Vaadata, kuidas too oma autost välja või sinna sisse poeb. Clara oli üsna kindel, et Myrna on tegelikult suurem kui auto. Juba suvel oli pöörane vaadata, kuidas ta seal vingerdab, kleit vööni üles kerkinud. Aga Myrna vaid naeris. Talvel oli aga veel naljakam, sest Myrna kandis kohevat roosat parkat, mis tegi ta veel peaaegu kaks korda suuremaks.

      „Ma olen saartelt, kulla laps. Ma olen külmakartlik.”

      „Sa oled Montréali saarelt,” oli Clara rõhutanud.

      „Tõsi,” tunnistas Myrna naerdes. „Aga selle lõunaosast. Ma armastan talve. See on ainus aeg, mil mu nahk läheb roosaks. Mis sa arvad? Kas ma petaksin ära?”

      „Mis mõttes?”

      „Kas ma paistaksin valge inimesena.”

      „Kas sa tahaksid seda?”

      Myrna silmad olid parima sõbra poole pöördudes äkitselt tõsiseks muutunud, kuid siis ta naeratas. „Ei. Ei, enam mitte. Hmm.”

      Näis, et ta oli oma vastusega rahul ja sellest isegi pisut üllatunud.

      Ja nüüd kõmpis see võltsvalge, roosa pingul nahaga, erksavärviliste sallidega naine, peas purpurse tutiga oranž müts, mööda värskelt roogitud jalgrada lähemale.

      Varsti on nad Montréalis. See oli lühike sõit, isegi lumega alla pooleteise tunni. Clara ootas jõuluostude tegemisele pühendatud pärastlõunat, kuid tema reisi, iga-aastase Montréali jõulureisi kõrgpunkt oli saladus. Tema isiklik nauding.

      Clara Morrow igatses näha Ogilvy jõuluvitriini.

      Sel Montréali kesklinna auväärsel kaubamajal oli kõige imelisem jõuluvitriin kogu maailmas. Novembri keskel kaeti suured vaateaknad paberiga, nii et need olid mustad ja tühjad. Siis hakkas põnevus kasvama. Millal pühadeime katte alt vabastatakse? Clara jaoks oli see lapsepõlves olnud isegi põnevam kui jõulurongkäik. Kui levis kuuldus, et Ogilvy on viimaks kattepaberi eemaldanud, kiirustas Clara kesklinna ja otsejoones selle maagilise akna juurde.

      Põnevus oli kirjeldamatu. Clara jooksis akna poole, kuid peatus, enne kui see selgelt paistma hakkas. Sulges silmad ja kogus ennast, siis astus edasi ja avas silmad. Ning seal see oli. Clara küla. Koht, kuhu ta läheks, kui pettumused ja maailma kasvav julmus tundlikust väikesest tüdrukust jagu saavad. Oli siis suvi või talv, aga tal tarvitses vaid silmad sulgeda ja ta oligi seal. Kus karud tantsisid ja pardid uisutasid ja viktoriaanlikes kostüümides konnad püüdsid silla pealt kala. Öösel, kui tont tema magamistoa põranda all puhkis ja turtsus ja kraapis, surus ta väikesed sinised silmad kinni ning saatis end läbi võluakna külasse, mida tont kunagi ei leidnud, sest headus valvas sissepääsu.

      Hiljem juhtus tema elus aga veel imelisem asi. Ta armus Peter Morrow’sse ja nõustus New Yorgi tormijooksuga vallutamise edasi lükkama. Selle asemel nõustus ta kolima väikesesse külla Montréalist lõuna pool, mida Peter nii armastas. Clara oli linnatüdruk ning seda kanti ta ei tundnud, kuid tema armastus Peteri vastu oli nii suur, et ta isegi ei kõhelnud.

      Ning nii see siis kahekümne kuue aasta eest läks, et nutikas ja küüniline kunstiülikooli vilistlane Clara astus nende logisevast ja kolisevast Volkswagenist välja ning puhkes nutma.

      Peter oli toonud ta tema lapsepõlve võlukülasse. Külasse, mille ta täiskasvanuks saamise tähtsuses ja tähenduses oli unustanud. Ogilvy jõuluvitriin oli päriselt olemas ja selle nimi oli Kolm Mändi. Nad ostsid külaplatsi äärde väikese maja ning hakkasid elama veel imelisemat elu, kui Clara oli söandanud ette kujutada.

      Mõne minuti pärast tõmbas Clara soojas autos oma parka tõmbluku lahti ja vaatas lumise maastiku möödalibisemist. Need erilised jõulud – ning ühtaegu nii muserdavatel kui ka imelistel põhjustel. Pisut rohkem kui aasta eest oli mõrvatud tema armas sõber ja naaber Jane Neal, kes pärandas kogu oma raha Clarale. Eelmiste jõulude ajal polnud süütunne lasknud tal sellest midagi kulutada. Ta oli tundnud, et saab Jane’i surmast kasu.

      Myrna piilus sõbra poole, tema mõtted liikusid samu radu mööda; ta mäletas armsat surnud Jane Neali ja nõuannet, mille ta oli pärast Jane’i mõrva Clarale andnud. Myrna oli harjunud nõu andma. Ta oli olnud Montréalis psühholoog, kuni mõistis, et suurem osa tema patsientidest ei tahtnudki tervemaks saada. Nad tahtsid tabletti ja kinnitust, et see, mis neid vaevas, polnud nende süü.

      Nii et Myrna oli kõik sinnapaika jätnud. Oli laadinud oma väikese punase auto raamatuid ja riideid täis ning suundunud üle silla, Montréali saarelt minema, lõunasse, Ameerika Ühendriikide piiri poole. Kavatsusega istuda Florida rannas ja edasine eluplaan paika panna.

      Ent saatus ja näljanäpistus olid vahele seganud. Kiirustamata ja maalilisi kõrvalteid nautides oli Myrna teel olnud vaevalt tunnikese, kui talle äkki tundus, et kõht oleks nagu tühi. Auklikul kruusateel künkaharja ületanud, sattus ta mägede ja metsa vahele peidetud külakesse. Myrnale tuli see täieliku üllatusena ning vaade meeldis talle nii väga, et ta peatus ja astus autost välja. Oli hiliskevad ja päike kogus just jõudu. Vana vesiveski juurest jooksis oja valge laudisega kirikuni ja lookles siis külast mööda. Küla oli ringikujuline,