Vikerkaar 3 2020. 3 2020

hava neranenah, venismeha...“ Eh, kena klipp oli, kus vanad juudid tantsisid ja hoidsid veinipudeleid pea peal tasakaalus. Kas proovin? Ei, ei, viibutasin veinipudelile näppu, sina oled mulle niimoodi armas. Võtsin punnsuutäie. „Uru ahim, be-lev sameah, uru ahim be-lev sameah...“ võtsin tempo üles ja lõin käed laiali, et emmatella kogu maailma. „Let us rejoice, friends?“ Vana juut minus ärkas ellu. Võtsin veel punnsuutäie ja põrutasin edasi. Tantsida enam ei riskinud, enne juba kippusin niiskel rohul käntsu käima.

      Korra jäin toppama. Keegi võib mind majast vaadata-kuulata ja möödalaulmise üle irvitada.

      A mis mul sest.

      Lasin edasi: „Uru ahim!..., uru ahim!...“ See oli juba fortes. Olgu peale, läksin pianosse: „Be-lev sameah... Ah Ženka, mu arm, miks sa ei tulnud. Ja Laur sina. Äkki oled sinagi paras juut. Kes teab. Uru ahim!..., uru ahim!... Be-lev sameeeee...“

      Keegi tuli terrassile: „Mis sa teed siin?“ Ah, Eva, õige jah, ta oli ju enne kambas.

      „Ei midagi. Kas sees oli kuulda ja sa ei saanud magada.“

      „Ei olnud. Niisama tulin suitsu tegema.“

      „No teeme suitsu, ütles tüürimees.“

      „Sa oled tüürimees?“

      „Muidugi.“

      „No palun siis. Võta suitsu.“

      Istusime laua taha. „Veinilonksu ka tahad,“ ulatasin pudeli.

      „Anna,“ võttis Eva ja jõi samuti pudelist.

      Taevas, kui ammu see oli, kui meil lugu oli. Väike lugu. Ei olnud suur lugu.

      „Ma olin sinusse armunud seal Rakveres.“

      „Arvad, et mina ei olnud.“

      „Sellele ma ei mõelnud.“

      „Mehed ei mõtlegi.“

      „Sina siis mõtlesid? Et kas ma ka olin.“

      „Ei, ma ei mäleta.“

      „Aga ma niisama ei tahtnud. Kuigi see sell teatrist ütles, et maha ja taha.“

      „See või?“

      „Jah, hea sell muidu. Ma ütlesin, et küll jõuab. Ta ütles: „Ei jõua, Peeter, ei jõua!“ Aga teised pidasid meid silmas ja ma ei tahtnud nii. Teiste rõõmuks.“

      „Nojaa.“

      „Ma tahtsin, et kui, siis omaette.“

      „Pärast olimegi omaette. Tallinnas.“

      „Natuke. Aga siis oli mul laps.“

      „Oli jah,“ ohkas Eva.

      „Ja nii ma ka ei saa.“

      „Ja mis sul nüüd on?“

      „Midagi.“

      „Kogu aeg on midagi.“

      „Ei, nüüd ei ole mitte midagi.“ Rüüpasin veini. Eva rüüpas ka.

      Tasapisi rüüpasime ennast porolooni peale. Tähti vaatama. Pugesime niru magamiskoti alla. Ja tegime keppi. Hea oli.

      Hommikul võtsin Eva auto peale. Et viin ilusti koju ära. Nigu kombeks.

      Maarja ja Jüri ajasid veel õues omi asju. Läheks ometi neilgi hästi.

      Tegin reveransse ja saatsin õhumusisid.

      Poole tee peal helistas Laur: „Mis sa teed?“

      Hm, nagu siis, kui koos olime. See tuttav „mis sa teed“ tegi tuju heaks. „Midagi, viin Eva koju ja siis olen vaba. Kas tulen sinu poole? Mis sa eile õhtul tegid?“

      „Midagi ei teinud. Hulkusin niisama üksi linna peal. Ära tule. Ma olen väsinud.“

      „Jälle. Me pole enam abielus, et sa peaksid kogu aeg väsinud olema. Nigu anekdoodis.“

      Laur katkestas kõne. Teada värk. Ei mingit üllatust.

      Eva vaatas teisest aknast välja. Ei teind välja.

      Viisin ta koju.

      Kas Koidus õlut on? Ega vist.

      Võtsin hoopis pudeli viina.

      Et saaks korralikult magama jääda. Muidu kondan mööda tuba. Teadagi.

      Peas hakkas jälle muusika pihta. See ja teine.

      Žen oli kodus. Istus netis nigu linnuke.

      „Käisid ka kuskil, Žen? Või istusid kogu jaaniöö netis.“

      „Mitte päris. Me käisime Stromkal.“

      „Noortekeskuse omadega? Kuidas seal oli? Suur tuli.“

      „Tavaline,“ haigutas Jevgenija-Yauhenya. „Palju inimesi. Lauraga jalutasime. Muud midagi.“

      „Aa. Laur kaanis juua ka?“ Avasin viinapudeli ja võtsin lonksu: „Ära tee välja, Ženka maja.“

      „Mitte eriti. Tal oli kaasas küll.“

      „Nihhuja sebje.“

      „Miks nii.“

      „Ta ütles, et oli üksi.“

      „Võibolla oli siis minuga koos olles üksi ka.“

      „Ma mõtlesin, et te olete noored armunud.“

      Žen ohkas: „Mida sa kõike ei mõtle. Aga me leppisime kokku, et ma viin ta LGBT keskusesse.“

      „Oi, bljää.“

      „Petj, mulle ei meeldi.“

      „Izvini, Žen.“

      „Et ta saaks endale sealt naispartneri leida.“

      Istusin maha. „Žen, ära pahanda, ma istun korraks siia maha.“

      „Sadisj. Ma peaksin vist magama minema.“

      „Mina ka. Kohe lähen.“ Vaatasin viinapudelit ja hakkasin vaikselt laulma: „Ti zh mene pidmanula, Ti zh mene pidvela, Ti zh mene molodogo, z uma-rozuma zvela...“ Keerasin korgi maha. Ja kohe uuesti peale.

      „Petja, ma ei ole ukrainlane.“

      „Znaju, milaja. A mis seal vahet. Te olete kõik ühed-samad...“

      „Ukrainlased, vagevenelased, juudid, venelased?...“

      „Ei, Žen... sa ei tohi minu peale vihastada.“

      „Miks ma peaksin. Äkki oled sina ka sama.“

      „Olengi.“ Võtsin tubli klõmmu: „Ti kazala v ponedilok, Pidem razom po barvinok, Ja prijshov tebe nema, Pidmanula, pidvela...“

      „Peter, meile ei meeldinud, kui sa tee peal autoga seda tegid. Laura ei tundnud ennast hästi.“

      „Ma tean,“ rüüpasin veel.

      „Ja ma ei hakka koos sinuga viina jooma.“

      „Ma tean.“

      „Ma läheks nüüd magama.“

      „Mine.“

      „Ära joo nii palju.“

      „Kui palju. Ma ei joogi ju.“

      „Laula, kui tahad. Vaikselt.“

      „Ma lähen ka magama, Eugenia, my love.“

      „Sleep well, sweet prince.“

      Jalutasin viinapudel kaelapidi pihus köögi poole ja jorutasin õige vaikselt, sest kangus ei andnud asu: „Ti zh mene molodoho, Ti zh mene pidmanula, Ti zh mene pidvela... Sleep well, krasavitsa...“

      Keerasin köögidivantšikule vinklisse, panin viinapudeli diivani kõrvale unerohuks, aga