Vikerkaar 3 2020. 3 2020

et see oli Rakvere Teatri peakunstnik, miski Lõuna-Eesti tüdruk. Mõtlesin, et kuidas ma teda siis ei tunne, kas me teatri pidudel pole koos joonud. Aga äkki oli ta alles vähe aega.

      Ütlesin lambist, et võtan selle pildi. Hinda ei küsinud. Auto oli, oleks võinud kohe ära viia, aga näitus pidi veel üles jääma. Ladna, kunagi tulevikus võtan.

      Hoog oli sees ja tantsisin tänaval. Tantsisin kirikusse seal kõrval sisse, aga siis võtsin hoo maha ja lõin risti ette. Oli kuidagi pööraselt hea tuju. Vist hea sind näha. Ja et sa ei teind välja, et olime koos Ženkaga, kes elas minu juures juba oma pool aastat. Ma muidugi ei jaganud ära, et teil tekkis hoobilt omavaheline lugu. Loll, nagu ma olen.

      Jaanipäev oli tulemas ja ma käisin pinda, et läheme jaanipäeval koos Maarja ja vahmiili juurde Ruilasse. Keegi neist oli kutsund. Ma ei mäleta, kes. Ja ma olin öelnud, et muidugi tulen, aga võtan oma vahmiili ligi.

      „Võta muidugi! Küll me teid kuhugi magama paneme.“

      Oli ju selge, et jaaniööl ma kuhugi sealt ei lähe.

      Žen ja Laur ei teind mu lollitamisest eriti välja. Rääkisid vaikselt omavahel, kuigi ega veerandvenelane Laur venet ei räägi ja Žen ei räägi õieti eestit, kuigi aru juba saab. Ehk rääkisid pa angliski.

      Tundsin, et olemine on ikka nats hõre.

      „Aga teeks väikse käigu Haljalasse?“

      „A gdje eta budjet, Petj? Kus see on?“

      „A pa daroge. Seal on Eku. Ma pole teda kaua näinud. A kauaks ei jää. Lihtsalt tere ja head aega.“

      „Nuu.“

      Vaatasin üle õla Lauri. Sõbratarid olid koos tagaistmel nigu kaks kukulindu lavotškal. Kui saaks nendega koos ja korraga magada. Ah unusta ära, Petro Porošenko.

      Mul oli Eku nummõr. Otsisin televonnist välja ja ütlesin Laurtšikule: „Ole meheks, helista Ekule.“

      Laur võttis televonni: „Mis ma talle ütlen?“

      „Ütle, et mina. Ja sina. Ja Žen. Ja et kas ta on kodus.“

      Laur helistaski. Ega ta eriti kõhkle. Kiire otsustaja. Kuigi ega ta Ekut näind olegi.

      Ma olin Ženkat selle aja jooksul mitmele poole külla vedanud. Enamasti olid need rikkamad sellid. Ja mulle tundus, et Žen ei tundnud end mõnikord hästi. Ehk tundis, et on võõras. Rikkad sellid ei uurind iial, kes ta on. Rääkisid oma asju. Mõtlesin, et kas Žen oli haavund, et temaga ei räägitud, või mis.

      Aga Eku juures oli tal kohe hea. Kuigi seal oli napp elamine vanas kolhoosi kortermajas. Seina peal Lenin ja Che Guevara ja tohutu plaadilasu riiulitel. Põhiliselt vana briti rokk. Aga mitte ainult.

      Ega Eku ka Ženkalt midagi küsinud. Laurtsilt samuti mitte. U matrosov njet vaprosov.

      Meil oli jäätist kaasas. Kilone pakk. Haljala poest. Sõime jäätist ja ma tundsin, et nüüd on kõik korras ja ma ei puhu enam midagi välja. Ma ajasin Ekuga vana aja plära. Sest me teame aastakümneid.

      Tundsin, et tahaks juba uuesti jooki: „Teate neiud, hakkame minema. Kodu ootab ja õlu ootab kodus.“

      Plikad ei virisenud. Nii, siis nii.

      Tee peal tundus mulle, et auto kisub paremale. Ega rehv tühi ei ole?

      Pidasin korraks kinni. Plikad arvasid, et pissipeatus, ja leekisid kahekesi metsa. Rehvil pold häda. Kusin ise ka teeserval.

      Aga auto kiskus ikka. Kas on rehvid tasakaalustamata. Peaasi, et poleks mingi tõsisem jama. Šarniir, pooltelg, roolivarras, mis veel võiks olla. Keerasin täiskiirusel rooli kiiresti vasakule ja paremale, et kui kiiresti järele tuleb. Et asi selgemaks saaks ja miski asi hiljem ei üllataks.

      „Mis sa teed!“ see oli Laur.

      „Auto kisub paremale. Ma pean aru saama, mis see võib olla. Äkki läheb üle.“

      Jõnksutasin natuke veel.

      „Ära tee! Lõpeta ära.“

      „Kurat võtaks,“ viskas mulle ära. „Kes juhib. Tahad, juhi ise selle kiskuva rooliga.“

      „Petja, oled sa ikka kaine?“ Žen oli väga vaikne ja ettevaatlik.

      „Muidugi olen!“

      „Nu a...“

      „Ah ta prosta. Tjanet kuda-ta. Panjatj hatšu.“

      Jätsin jõnksutamise. Sõitsime jäises jaanipäevaeelses vaikuses Tallinna.

      Ei, plikad ikka vahepeal sosistasid.

      „No što u vas tam...“ hakkasin küsima, aga lõin käega.

      Aga mingit nägelust rohkem polnud.

      Viisin Laurtsi Vinti ja Ženkaga läksime Koitu. Avasin õlle.

      Jaaniõhtu oli järgmisel päeval. Pakkisin hädapäraseid asju.

      „Peter, I had chat with some friends. I am not coming. Please don’t mind.“

      „But we agreed. Why?“

      „Just I have not seen them for a while. Please don’t be angry.“

      „No, just... Well then. We can go with Laur.“ Helistasin: „Ma võtaksin su varsti peale. Mis ma sulle jooki kaasa ostan.“

      „Tead, aga ma ikkagi ei tule. Lihtsalt ei ole tuju. Ma ei taha kuhugi. Ja jooki mul on. Pole vaja midagi võtta.“

      „Aa, siis ei pea minema. Ma tuleks siis lihtsalt sinu poole.“

      „Ei ole vaja. Ma väsisin lihtsalt ära. Ma tahan puhata.“

      „Jaaniõhtul?“

      „Ükskõik.“

      „Aa. Nojaa. Aga äkki ikka.“

      „Ei, ma ei taha.“

      „Me ju leppisime kokku.“

      „Nüüd on nii.“

      „Olgu,“ läks minu suu kriipsuks. Ei taha, pole vaja.

      Nii, ma võtan veel Laura vana suure poroloonmati kaasa. Kui seal on maja rahvast täis, võin selle peal magada. Või autos kas või.

      Pöörast tuju Ruilasse sõites enam polnud, aga kui kohapeal paar jooki kangutasin, tuli tagasi. Ma ei tea, kas osalt seepärast, et Maarja oli Jüriga ja suur paks armastus lehvis neil ümber. Mul ükstapuha.

      Rahvast oli palju ja liha oli palju. Kõik puha muusikarahvas. Ma neid ei tundnud. Pold rääkida suurt kellegagi ja ma ei tahtnudki. Kartsin, et hakkan jama ajama. Hakkasin liha grillima. Ja muudkui jõin. Keegi ei teind sest väljagi. Aga nad olid mõnusad. Jagasin lihapalu ja tekkis lühikesi vestlusi. Mul läks tasapisi kergemaks. Pianistiga lobisesime John Cage’ist ja Steve Reichi kuuest klaverist. Hea, mõte läks mujale. Kangutasin edasi. Jooki. Mitte inimesi.

      Kõikuma just ei hakanud, aga õnneks tantsima samuti mitte. Või üle lõkke hüppama. Ehk oli meeles, kui jala välja väänasin. Jaanipäeval. Käsmus. Siis oli ka pöörane. Ja samuti oli Laurtsiga halvasti. No millal poleks. Me kohe oskame. A mis mul temast ja tema elust. Armas lahutatud naine. Kel silmad on kui söed. Ja ei need söed kustu. Ei meelest läe mul iial. Vist. A kes teab.

      Süüa ma ei viitsind. Juua jagus. Ega kõik kõhtu mahu.

      Vedisingi Laurtsi suure porolooni autost otse keset õue. Kui asi sealmaal. Pakuti tuppa kohta, aga ei. „Mul on siin hea. Magan õues pea selgeks.“

      Millegipärast meenus, kuidas veel Laurtsi juures olles olin netist „Hava Nagilat“ õppinud. Nii laulu kui tantsu. Tahtsin Ženkale esitada. Ta on pooljuut. Hakkasin poroloonil persetades vaikselt ümisema. Veinipudeli olin jätnud lauale, et pimedas porolooni kõrval ümber ei ajaks.

      Ähh, und polnud. Külma miskit