Vikerkaar 7-8 2020. 7-8 2020

      Taimede esmane eesmärk on Jumala auhiilgus. Seda eesmärki järgib ju kõik Jumala valmistatu esmajoones.

      15.

      Teisane põhjus on kasutamine ja kasulikkus inimestele. Taimed mitte niivõrd ei varusta inimesi toidu ja ravimite toorainega, vaid eelkõige pakuvad inimestele naudingut lõhna ja värviga.

      16.

      Taimede sisemised põhjused on aines ja vorm.

      17.

      Taimede aines on kas kauge või lähedane.

      18.

Taimekehade kauge põhjus on elementidest koosnev. Taimede kehad on nimelt segatud. Aga segatud kehad on need, mis moodustuvad elementide seaduspärasel kokkusegamisel.5

      19.

      Väidame koos Aristotelese endaga, et segatud kehad, nagu on taimedel, ei liitu elementide kokku segamisel ei vähema ega rohkema kui nelja elemendiga.

      20.

      Taimede kehad ei koosne vähematest elementidest kui neljast. Aristoteles lisab säärase põhjuse „Tekkimisest ja hävimisest“ 2. raamatu 8. peatükis: „Segatud kehad,“ ütleb ta, „viitavad sellele maa paigale, kust nad on korjatud, segatud kehades on kõige rohkem elementi maa; kui nüüd maa on olemas, on olemas ka vesi, sest ilma selleta ei saa maad koostises olla. Kui aga tõesti maa ja vesi on olemas, on olemas ka õhk ja tuli: õhk, kuna ta on maale vastandlik element, ja tuli, mis on õhule vastandlik element; sest kogu tärkamine tekib vastanditest; seega kui üks vastanditest on olemas, peab paratamatult olema ka teine.

      21.

      Taimede kehad ei võrsu rohkematest elementidest kui neljast. Nii palju ja mitte rohkem on ja lubatakse elemente, mida nimelt neljast võimalikust peamise omaduse kombinatsioonist üle võetud suhe seob kokku.

      22.

      Taimede sarnane aines on kas moodustatavate taimede või juba moodustatud taimede oma.

      23.

Moodustatavate taimede sarnane aines on viljakad seemned, milles tõepoolest taimede hinged ikka ja tegevuse endaga on kohal, annab Filosoof edasi „Loomade tekkimise“ 2. raamatu 3. peatükis.6

      24.

      Juba moodustatud taimede sarnane aines on orgaanilised kehad ise, mis mitmete osade kokkuleppel kestavad edasi ja mida uuendatakse.

      25.

      Nende osadest on ühed sarnased, teised mittesarnased. Aristoteles, 1. raamat „Taimedest“, ptk 2.

      26.

      Sarnased on need, mis omavad täielikult ühte ja sedasama olemust, nagu on Aristotelese 1. raamatus „Taimedest“, 2. ptk-s. Need on kas vedelad või tahked.

      27.

      Vedelad on mahl ja pisarad.

      28.

Mahl valgub läbi kogu taime nagu veri inimkehas ja säilitab taimede elu.7

      29.

      Pisarad on toitemahlad, mis taimedest iseenesest välja auravad ning on kas veed või pigid; esimesed kasvavad kummiks, teised saavad vaiguks.

      30.

      Tahked on liha ja kiud.

      31.

      Liha on taime jämedam osa, tihenenud toitemahlast koosnev, vastates loomade taisele lihale.

      32.

      Kiud on väga pikad osad, katkematud, lõhestatavad, hajutatud üle kogu taime keha, vastates loomade veenidele, närvidele ja arteritele, millest suuremaid ja mahlarikkamaid kutsutakse veenideks, ja need jaotavad toitu üle kogu taime; ent väiksemaid ja kuivemaid nimetatakse närvideks ning need annavad taimele tugevuse ja püsivuse.

      33.

      Erinevad osad on need, mis koosnevad sarnastest.

      34.

      Need on kas kaasasündinud või juurdetulnud.

      35.

      Kaasasündinud osad on kas tähtsaimad või vähem tähtsad.

      36.

      Tähtsaimad osad on juur, tüvi, säsi ja oks.

      37.

      Juur on taime see osa, mis on maa sisse kinnitatud nagu luu, tuues kohale sobivat toitu, ta valmistab ligitõmmatavat toitu ette ning saadab edasi tüvesse.

      38.

      Tüügas on taime järgmine osa, mis juurest lähtudes ja maa peale kerkides töötleb juurest ligitõmmatavat toitu edasi, täielikumalt töödelduna viib ta selle ära taime ülejäänud osade juurde.

      39.

      Säsi on taime sisemisem osa, mis paikneb tüve keskel ja koosneb lihast ja toitemahlast, nagu on Aristotelese 1. raamatus „Taimedest“, peatükis 4.

      40.

      Oksad on taime osad, mis nagu küünarvarred varrest või tüvest tõusevad ja ennast rikkalikult laiali sirutavad ja laotavad.

      41.

      Taime vähem tähtsad osad on koor ja pistikoks.

      42.

      Koor on kiudude otstest kokkusurutud ja läbipõimunud kesta taoline, mis kogu taime justkui riietab ja katab. Kus see on õhem ja pehmem, kutsutakse seda nahaks, kus aga jämedam, kooreks.

      43.

      Pistikoks on justkui mingisugune okste istik, mis okstest tärkab ja mis esmajoones on kohandatud lehtede ja viljade kandmisele.

      44.

      Juurdetulevad osad on justkui taimede iga-aastased kasulikud eritised, nagu on lehed, õied ja viljad.

      45.

      Lehed koosnevad peamiselt kiududest ja eritismahlast.

      46.

      Loodus annab taimedele lehed osaliselt selleks, et need taimi kaunistaksid; osaliselt aga selleks, et need neid kataksid ja kaitseksid külma, kuuma ja teiste ebameeldivuste ülekohtu eest.

      47.

      Õied koosnevad eritisvedelikust, seevastu kasulikumast kui lehed; ning seetõttu elusoojuse kaudu tasakaalukamast; sealt ka meeldivaimad õied levitavad endast lõhnu. Lehed samamoodi ei tee.

      48.

      Õied koosnevad: 1. õhukestest erinevalt värvitud, vormitud ja asetatud lehekestest. 2. karikast, milles lehed paiknevad justkui alusel. 3. varrekestest, millest õied ripuvad. Ning 4. narmastest, mis rooside ja liiliate puhul on ruuged.

      49.

      Vilja kutsutakse kord kõigest seemneks, kord viljalihaga seemneks, nii öeldakse eraldi. See tärkab parimast ainesest, mis on õiest esimesena välja valitud.

      50.

      Taimede kuju taga väidavad loodusteadlased ühiselt olevat eluandva hinge, muidugi ei mõtle nad sellega mõistmist ega säärast hinge, taimede kuju on eriomane, sest kõigil taimedel on niisugune hing; aga siiski erinevad nad liigiti omavahel. Ent eluandev hing on taimede üldine kuju, nimelt hõlmab ta enda alla palju eripäraseid olemuslikke kujusid, ainulaadsele taimede liigile iseloomulikke, mis on tavaliselt ühekaupa varjul, ning neid ei saa väljendada eriomase nimega.

      51.

      Jätame vanade filosoofide arvamuse omaaegsetele autoritele, kes taimede kuju suhtes eriarvamusel olles eitavad taimedel eluandvat hinge, ning on seetõttu väitnud, et nende kuju ei ole hing, vaid loomus, vastu meelte otsuseid endid, mis sugugi mitte hämaralt ei osuta, et selleks tööks – endale sarnast luua – on taimed võimelised.

      52.

      Heidame kõrvale ka nende arvamuse, kes peale eluandva hinge omistavad neile