Vikerkaar 7-8 2020. 7-8 2020

      

      Eesti Kirjanike Liidu ajakiri. Ilmub alates 1986. a juulist. 35. aastakäik.

      ISSN 2228-0936

      Juuli-august, 2020. Nr 7-8

      SISUKORD

      Johann Wolfgang von Goethe Taimede metamorfoos

      Andreas Arvidi, Johannes Erici Loodusteaduslik disputatsioon taimedest

      Kaarina Rein Rootsiaegse Tartu ülikooli disputatsioon „Taimedest“

      Yvan Goll Tuumaeleegia

      Øyvind Rangøy Gaas! Gaas! Gaas!

      Mart Kivastik Ilu

      Triin Paja Luulet

      Arturo Valderas Assortii

      Kristel Rebane Luulet

      Triinu Meres Südamelugu

      Kristina Viin Luulet

      Tõnis Vilu Suvelugu

      Paula Nerve Päev, mil Cathy suri

      Kalevi Kull Taimevaim

      Lauri Laanisto Taimsusest ja taimeseisunditest

      Peeter Laurits Vaimsed taimsed kulgejad

      Ülo Niinemets Vanad taimed

      Jaan Kaplinski Naturalist Samose saarel

      Kate Brown Suur aiaprojekt

      KUNSTILUGU

      Keiu Krikmann Taim kui tuttav ja võõras

      VAATENURK

      Sveta Grigorjeva „Kas tappa end või kirjutada veel üks luuletus?“

      Vilja Kiisler Oleks siis vähemalt sarmigi, kui kunsti ei ole

      Lauri Leet Kaur Riismaa ajaloos tuhnimised

      Kaarina Rein Alkeemia kui liitmise ja lahutamise kunst

      Ave Taavet Surm – amet nagu iga teinegi

      Ave Taavet Joonistused

      Kujundus: Jüri Kaarma ja Eve Kask

      Esikaanel: Malle Leis. Võrumaa XX. Trei rahvas. 58×58,2 cm. Serigraafia. 1988.

      Fotod: Stanislav Stepaško.

      Tagakaanel: Malle Leis. Horisondid XXIV AP I. Serigraafia. 55,6×76,7 cm. 2000.

      JOHANN WOLFGANG VON GOETHE

      Taimede metamorfoos

      Saksa keelest tõlkinud August Sang

      Arm, segadusse sind viib tuhatnäoline liikide küllus,

      kõik see lillede murd, millest on tulvil see aed,

      nii igalaadsed on neil nimed ning nemad üksteise võidu

      kuulmeid ründavad sul, võõramoelised kõik.

      Ehk kujult sarnased küll, igaüks isevärki on siiski,

      varjatud seadusest sind mõtlema sunnib see koor,

      auväärt mõistatusest. Oh, kui ma küll lausuda võiksin

      märksõna, kus oleks sees vastus, mis selgitaks kõik! –

      Tekkimas jälgi sa neid – vähehaaval taim võrsub, järk-järgult

      muutub ta niikaua kui viljaks on valminud õis.

      Seemnest ta alguse saab nii pea kui tal võimaldab tõusta

      hellasti kätkeva maa varjulik, viljastav rüpp.

      Ellu virgub ta siis püha valguse voodavas paistes,

      leht ajab sirgu end eost – õrn, imepeen meistritöö.

      Märkamatult oli jõud seni seemne sees, koore all uinus

      endassesulgunult veel kõik, millest võrsub kord taim,

      leht, idu, juur asub seal kujult poolik ja värvitu alles;

      kesta sees tallel on tuum, kus elu kätketud on,

      paisudes tungib ta sealt leebe niiskuse hooleks end andes,

      välja ta ringutab end ööst teda ümbritsevast.

      Lihtsaks küll alguses jääb kuju, mille ta ilmudes võtab,

      välja näeb taimede seas otsekui suurte seas laps.

      Peagi ent kasvutung saab ilmsiks ühtsoodu paisuva hooga,

      pungale uus järgneb pung, üksteise sarnased kõik,

      kuid mitte täiesti, sest üha kõik igakülgsemaks muutub,

      eelmisest järgmine leht ikka on keerulisem,

      laiem on märgatavalt tema pind, silmapaistvamad sakid,

      milliseid eelmises võis ähmaselt aimata vaid.

      Nii tema saavutab nüüd kõigepealt selle täiuse astme,

      mis nõnda tihti sind, arm, hämmastusesse on viind.

      Lopsakail lehtedel on nõnda ohtrasti sooni ja hambaid,

      et lausa lõputu näib looduse vormide mäng.

      Kasvamishoole ent seab loodus piiri siin tarmuka käega,

      leebelt nüüd endale saab võimuse täiusetung.

      Aeglasemalt juba mahl voolab soontes, need ahtamaks jäävad,

      ilmnema hakkavad nüüd õrnema toimega jõud.

      Vargsi mahl eemaldub sealt, kus on oma töö juba teinud,

      vars aga ühtsoodu saab toekamaks, jõulisemaks.

      Kiiresti lehtedetult üles õievars tõuseb ja seisab

      just nagu õrn imetöö vaataja pilkude ees.

      Ringiratast, ennäe, loendamatult või määratud arvul

      leht lehe kõrval on seal, üksteise taolised kõik,

      koondunud kõik nemad on ühe keskpunkti ümber ja lõpuks

      loomistöö pärjana lööb lahti end värvikas kroon.

      Loodus, mis peatamatult läheb teerada täiuse poole,

      kõrgema astmeni siin välja on end arendand.

      Hämmastust täis igakord oled uuesti, vaadeldes, kuidas

      hällides graatsiliselt varrel on sihvakas õis.

      Ent kõik see kaunidus vaid imetööle on uuele endeks:

      kõigekõrgema sõrm puudutab värvilist õit,

      kokku tõmbuma see hakkab ruttu ja kahtlaadi haprad

      vormid nüüd ilmuvad, mis liituma määratud on.

      Kõrvu nad sõbralikult on seal nagu armunud paarid,

      arvutul hulgal nad kõik altari ümber on koos.

      Hymeni õnnistusel imetaoliste lõhnade hoovust,

      hella ja uimastavat, täis ümberringi on õhk,

      lõpmatus rohkuses eod vargsi paisuma hakkavad peagi

      valmivas viljas, mis neid varjab kui hell emaüsk.

      Nõnda saab looduses täis elu iidsete jõudude ringkäik,

      ent iga lõppenud ring uuele alguseks saab,

      et igilõputu kee läbi aegade kesta võiks nõnda

      ning elu ääretus saaks ilmsiks su ees igal pool.

      Pööra, oh arm, oma pilk selle kirjava külluse poole,

      sest segadusse see nüüd selginud vaimu ei vii.

      Ilmutab nüüd iga taim elu jäädavaid seadusi