Vikerkaar. 12 2019

saanud tal riideid seljast. Lõpuks pidin mõned rõivatükid katki rebima. See ei olnud lihtne. See oli tegelikult kohutavalt raske. Ma oleksin hea meelega võtnud natuke aega, et raevust nutta, ja tahtsin midagi puruks peksta, aga hoidsin ennast vaos ja sain hakkama. Või õigupoolest oli kõik see nuttatahtmine nii paksu otsustavusekihi all, et seda peaaegu ei tundnudki. Ma pidin keskenduma ja keskendusingi. Natuke tiksus kuklas see hirm, mis tunne oleks vahele jääda. Täitsa putsis. Mingi eriti haige nekrofiil. Aga mina täitsin armastatud inimese viimast soovi.

      Ja kolmandaks oli ikka jube raske teda visata. Aga ma olin selle enne selgeks mõelnud, et ma ei saa teda mingi nööri otsas sinna langetada, et nii pole väärikam. Tegin südame kõvaks, sama kõvaks kui pind, millele ta valju prantsatusega kukkus.

      Vaatama ma muidugi ei jäänud.

      Ei, ma ei saa öelda, et mul poleks süda pahaks läinud. Läks. Ja ma ei suutnud sirgelt joosta, tuikusin sealt kuidagi minema. Kui keskendusin, siis paarkümmend sammu läks päris hästi. Aga ma ei suutnud ennast pikemaks ajaks kokku võtta, varsti tuikusin jälle. Ja kuigi ma olin endale sada korda öelnud, et pean autot juhtides kõiki eeskirju järgima, et festina fucking lente, ajasin ühe prügikasti ümber. Õnneks autole mõlki ei jäänud. Prügikasti ma püsti tõstma ei hakanud, tõmbasin kummide vilinal minema, kaks kvartalit hiljem suutsin tempo normi piiresse langetada. Jube raske oli aeglustada, ma ju just olin kihutanud. Ja kui kihutad, siis juba tundub, et sind aetakse taga. Selle, et autole mõlki ei jäänud, tegin ka kindlaks alles järgmisel päeval.

      Aga kõige hullem oli ees.

      Kogu selle taaskäitlusprojekti sain ma ju salaja ära teha. Tõsi, tekkis küsimus, et mis mõte sellel on, kui ma seda salaja teen, see peaks inimesi kõnetama. Aga otsustasin, et ju siis Ada tahtis seda teha lihtsalt tegemise rõõmust. Pulli pärast. Või sellepärast, et ta pidas seda õigeks ja õige tegu on õige igal juhul – ükskõik, kas keegi sellest kuuleb või aru saab. Ja ajalehe õuduste rubriiki ta ju pääses, kuigi ilma nimeta ja, paraku!, näota. Ja sõnum, mida ajalehest lugeda võis, ei olnud päris see, mida Ada ise silmas pidas. Aga eks see oli Ada enda otsus.

      Igatahes, hakkasin enda raskustest rääkima. Matustel pidin ette kandma luuletuse. Sugulased olid mu soovi suhtes tõrksad, aga ma olin juba hakanud luuletajana tuntust koguma, see aitas mul n-ö lavale pääseda, oma soovi läbi suruda. Ja Ada oli ju maininud sugulastele, et tahab, et ma kõne peaksin.

      Pole mingit kahtlust, see on olnud minu senise elu kõige rängem ülesastumine. Kujutage nüüd ette, et peate kõigi nende inimeste ees, kellest suuremal osal on lahkunu pärast süda tõesti katki, aga küllalt paljudel on selle katkise südame peale tõmmatud kombekuse koormakate, lugema luuletuse kalli lahkunu mälestuseks. Vuntsidega papid, ülikonnakuue nööp vaevu kinni veetud, sest matuseid on nii harva ja kuidagi ikka ajab vana kuub asja ära, ei hakka uut ülikonda ostma, ammugi kaalust alla võtma, vahivad sulle sügavas mõistmatuses otsa. Prouad pigistavad käekottide sangu ja huuli kriipsuks, püüavad sind pilguga hävitada, aga ei ole täit veendumust, kas peab hävitama – nad teavad ju küll, et ma Adale meeldisin. Äkki on hetk kohane hoopis meeleliigutuseks? Ta ise kutsus mu matustele. Kui tihti te üldse olete käinud matustel, kuhu kadunuke ise külalisi kutsub, ah? Mõned nihelevad noored, kellel on ausalt öeldes natuke ükskõik ja natuke kardavad nad seda pühalikkust ja leinalisust, kardavad, et see võib nakata, neile külge hakata. Kõik on nii tõsised ja rasked, et noored kardavad endale oma surelikkust teadvustada ja on sellevõrra natuke eemal- ja üleolevamad. Mingi enesekaitse värk. Aga see mure, see võõras mure, võib kuhugi nende rinde alla endale pesa teha, võib endale kaeviku kaevata ja ajada juured sinna, kust end enam välja ei suitseta. Võib-olla isegi mitte leina selle konkreetse inimese pärast, sellest ikka oled üle, aga mure üldisemalt. Nimetu ahastuse. Mingi raskuse. Ei taha ju sellist asja endale rinde alla. Muidugi ei taha. Kujutage ette kõiki neid ülejäänud matuselisi, keda te olete kahtlemata näinud, ja mõelge, et peate neile lugema luuletuse. Te ei tohi naerma hakata, te ei tohi nutma hakata. Te ei tohi ära joosta. Te ei tohi olla naeruväärne. See ei tohi mõjuda kuidagi poolikult – ah, teen ära. Üle ei tohi pingutada. Märkasite, ma hakkasin teid (või ennast) sellest rääkides teietama? Või ei, noh, igatahes. See on keeruline.

      Ja luuletuses olid read:

      Oh mis kole oh mis kõle –

      meie Adat enam põle.

      Justnimelt „põle“. Mina ei teeks kunagi sellist luuletust, saate aru.

      Meie õlgadele laskus

      tühja igaviku raskus.

      Ma tahaks kohe edasi panna, et „rusikad meil rullis taskus, hüva viski loksub plaskus“, ja ehkki see eirab täiega palatalisatsiooni ja on päris mage ja vigane, siis see vigasus oleks minu moodi, mitte nagu see „põle“. Ma olen täiesti kindel, et Ada teadis seda.

      Kuidas küll võiks nõnda sinna

      teise ilma teele minna.

      No mida perset, Ada? Mida perset?! Ühesõnaga, see luuletus oli paras piin, aga ette ma ta kandsin. Inimesed ei osanud öelda ega teha ka midagi. Küllap nad oleks osanud, kui ma oleksin kaotanud hoolega näole manatud siiruse. Aga ma pidasin vastu. Ja kui ma jõudsin viimaste ridadeni –

      Nüüd läind on ta

      mis saab, mis saab?

      – siis puhkesin nutma ja tundsin, kui kuradi koleväga kangesti ma Adat armastan. Ikka armastan, olevikus, kuhu see siis kaob. Ja kuna luuletus oli läbi ja see lihtsalt juhtus, siis ma tohtisin seda teha. Nutta.

      Kõik teadsid, et kirstu lahti teha ei tohi. Ma ei tea, kuidas ta selle oma sugulastele selgeks teinud oli, aga oli. Muidu ju ikka pildistati lahtise kirstu juures nagu lõvijahil. Ma olin need maakivid küll ära vooderdanud, aga üks noorem mees, selline ümarate põskedega hakkaja väikeettevõtja, koperdas kuidagi kirstu hauda lastes ja kivid pääsesid veerema. Päris iseloomulik kolin. Kirst nagu kõlakast. Haud nagu võimendi.

      „No mis?“ küsis üks kirstulangetajatest.

      Kõik tardus korraks. Kõik tardusid korraks. Või mina ka ei tea. Minu aeg igatahes tardus. Usun, et teistel ka.

      Punastasin. Taevas, kuidas ma ometi nii väikese asjaga nii suure jama kokku keerata oskasin. Lõpp oli nii lähedal, peaaegu olin pääsenud ja nüüd see. Kivide vooderdamine ei ole ju nii raske. Miks ma seda korralikult ei teinud? Noh, ma ei olnud kirstu täites veel õigesse tegutsemisrežiimi jõudnud. Mõtlesin alguses, et võtan vooderdamiseks mõned Ada tekid, aga siis hakkasin kartma, et need on sugulastel pähe õpitud ja nad hakkavad neid minult nõudma. Võib-olla oleks pidanud kivide asemel hoopis puitu kasutama? Muidugi oleks. Nüüd jäävad need kivid sinna ja kunagi, loodetavasti pärast minu surma, tekib kellelgi küsimus, et mida põrgut.

      „Kuulge!“ ütlesin ma nõudlikult, hääles kile noot. Minu leekivpunast nägu ja ausaid pisaraid ei saanud kahtluse alla seada. Kirst lasti hauda. Muld visati peale – alguses, nagu oleks podisevale pilafile näpuotsaga maitserohelist lisatud, siis hoogsalt, nagu pilluks kolhoosi laudas lehmadele heinu ette. Võta oma muld. Aga muld Adat ei saanud. Hüäänid said.

      No oligi kõik. Kummaline naine see Ada. Veel palju kummalisem naisest, keda ma seni olin arvanud tundvat.

      Ahjaa – matusepärja viskamine läks natuke nihu. Ma ei olnud palju joonud, kaks pitsi, aga kogu see emotsioon lahvatas minust üle ja ma olin ikka päris sodi. Hüüdsin, et kes pihta saab, on järgmine, ja valmistusin viskama. Inimesed hakkasid karjuma ja pistsid punuma – igatahes õnnestus seda muidu nii tuima sündmust mõnevõrra elavdada. Ma ei olnud nii kiiret reaktsiooni oodanud ja parandasin haaret, et pärg neile kettaheitja kombel järele lennutada. Nad olid nüüd vana koolisöökla tagumises otsas puntras ja püüdsid üksteise selja taha pugeda. Viskasin kuidagi nii halvasti, et pärg põrkus vastu üht posti, tehasestiilis neljakandilist sammast, ja siis minu pihta tagasi. Mina olen järgmine.

      Eks see ole alati nii olnud. Sitta kah.

      Mingid mehed hakkasid nüüd minu poole marssima, pigem hiilima.