Vikerkaar. 12 2019

      „Vist küll.“

      Vaikisime jälle.

      „Midagi on ikka veel,“ lisas ta. „Ma usun, et sa saad aru. Ma nagu tean, mis see on, aga mul pole enam jaksu seda sõnastada.“

      „Ma oleksin pidanud varem tulema.“

      „Siis ma poleks veel viitsinud seda sõnastada. Teadnud oleks vist küll. Ma usun, et sa tead ka.“

      „Jah. Võib-olla. Mis siin ikka.“ Ega ma ei teadnud küll. Või vähemalt ei teadnud, et teadsin.

      Vaikisime. Kell tiksus. Mõtlesin, et küsiks, millal Aino teda vaatama tuleb või kas ma saan talle midagi tuua või või või, aga ei viitsinud. Otsustasin, et kui mõnel praktilisel asjal oleks tähtsust, siis ta ütleks. Nagunii oli selge, et neil varsti enam tähtsust ei ole.

      Ada ohkas ja pani silmad kinni. Päike vajus madalamale. Mul oli hea meel, et ma ikkagi olin tulnud.

      „Tead,“ ütles ta lõpuks. „Ma mässisin su natuke sisse.“

      „Mis mõttes?“

      „Noh, sa pead mul mind matta aitama. Nii nagu mulle meeldib.“

      „Muidugi aitan.“

      „Tegelikult, sa ei pea. Sa võid keelduda, ka tagantjärele. Ära praegu midagi luba.“

      „Väga salapärane.“

      Ta vaikis natuke. „Sa saad väikese päranduse ja juhised mu matuste jaoks.“

      „Seda küll vaja ei ole.“

      „Kumba?“

      Eh.

      „Kuule, pärandus katab vaevalt sinu kulud. Ära põe. Ma jätaks hea meelega rohkem, aga mul pole. Maja (kuut) läheb tütrele ja ega see midagi väärt ei ole.“

      „Ega ma selle pärast.“

      „Ma ei viitsi viisakas olla.“

      „Mina tegelikult ka mitte.“ Ma ei saanud päriselt aru, miks ta seda ütles, aga mis seal’s ikka. Kiitsin takka.

      Ada sirutas käe. Napp liigutus, käsivars jäi paigale, käelaba tõusis randmest, sõrmed sirutusid veidi. Poetasin oma käe tema käe alla. Tema käsi oli väga väike. Väga kuiv ja rabe.

      Istusime. Tähendab, tema lamas.

      Jupp aega läks mööda.

      Pigistasin tema kätt ja ütlesin: „Kuule, ma loodan, et sa sured varsti ära.“

      Ada naeratas. Naeratas soojalt ja tänulikult. Naeratas, nii nagu ta ikka oli naeratanud, kui ta minuga nõus oli. Tähendab, iga kord isemoodi, aga see tunderõhk oli alati minu jaoks õige. Tema silmanurka valgus pisar. Ma teadsin täpselt, mis pisar see on. Ajab ju nutma, kui keegi on sinuga ootamatult hea. Näiteks see Juhan Liivi luuletus – tuled linnast, kõik on suhteliselt perses, visiooni ei ole, tulevikuperspektiiv kaob mingi valge pasa virvendusse ja siis kutsutakse sind õdusasse ruumi, pakutakse sooja leiba ja küsitakse su käekäigu kohta. Minul oleks kohe pill lahti. Või võib-olla mitte otse selle peale, aga kui tunned seda hoolimist, päris hoolimist. Eriti, kui pole osanud seda oodatagi. Vaat niimoodi Ada nuttiski, sest ta oli sitaks väsinud. Tal oli raudselt hea meel, et ma tema poolt olen. See ehk küll ei üllatanud teda, aga noh. Saate aru küll. Ada ei oleks kunagi öelnud „sitaks väsinud“, aga sel hetkel ta kindlasti nii mõtles. Ja mulle ta selliseid väljendeid kunagi pahaks ei pannud. Keel, väljendusviis, oli erinev, aga miski oli ikkagi väga sama. Ta oli nagu viiul ja mina mingi kuradi, ma ei teagi, pingipill või oboe või väga heal juhul elektrikitarr, aga me mängisime samas orkestris sama lugu ja kõik klappis.

      „Minu arust me sobisime päris hästi,“ kinnitas Ada. „Ma olen nüüd väsinud.“

      „Kallis oled,“ ütlesin ma ja pigistasin veel korraks tema kätt. Tema pigistas vastu, aga niimoodi lühidalt, et jah, aga hakka nüüd pealegi minema, mul loog lahti.

      Läksingi. Järgmisel päeval oli Ada surnud.

      Samal päeval sain ametliku kirja. Ja ausõna, ma tegin kõik nii, nagu kästud.

      Nuputamist oli muidugi omajagu. Alguses hakkasin rabistama. Näiteks ostsin ma tema kaalumiseks saunakaalu. Pingutasin üle, oleks võinud kaalu umbkaudu hinnata. Mul ei tulnud ühtegi teist mõtet ja raha ka ei olnud. Pärandus pidi üle kantama kunagi natuke hiljem. Ma võtsin ta sülle ja astusin kaalule. Ja siis kaalusin ennast. Lahutasin. Ainult viiskümmend kaks kilo. See pidi mu elu kergemaks muutma, ma ei olnud enam väga heas vormis.

      Ta oli selle kõik juba üsna ammu välja mõelnud. Organite loovutamise kaart oli allkirjastatud ja puha, aga nüüd oli ta juba nii vana ja katki, et võtta ei olnud midagi. Mõnes mõttes oligi lihtsam.

      Mind üllatas, kui asjalikult ja kainelt ma kogu seda asja ajasin. Tegelikult ei üllatanud. Mõtlesin, et kui see tehtud, küll siis jõuab tulla emotsionaalne tagasilöök või puhang või mis tulema peab.

      Rentisin auto, ostsin talle loori ja leidsin, et minu vanad päikeseprillid ikkagi ei sobi. Mul läks uute valimisega tükk aega, aga lõpuks jäin rahule. Käisin mitmes poes ja turul. Mõtlesin küll, et võtan lihtsalt suured ja odavad, aga jupp aega valisin. Kübara leidsin tema kapist. Üllatus küll, aga kõike ei olnud veel kappidest välja tõstetud. Rentisin auto ja sõitsime Riia lähedale metsa. Mitte väga lähedale. Miks Riia? Nii ta tahtis. Ikkagi välismaa. Olin täpse paiga Google Earthist enne välja vaadanud. Ta oli tugitooli surema roninud, et ma saaksin ta – ta ise ütles oma kirjas nii! – rahuliku südamega pakiruumi visata, aga ma võtsin ta ikka enda kõrvale, muidugi. (Mul vedas: matusekorraldaja-laibavuntsija jõudis päris tööpäeva lõpus, tal oli midagi juhtunud, ma ei tea, kas seoses tööga või isiklikus elus või mis. Ta oli selgelt närvis ja vihane ja teda ajas sisemiselt täiesti keema, et Ada istus. Kuidas sa ta kirstu saad? Noh, näitasin talle pabereid, kinnitasin, et kirstu ei avata (selle kohta oli paberites vastav märge), ja ütlesin, et saan hakkama, ja saan hakkama lugupidavalt, ärgu muretsegu. Ma muidugi kahtlustan ja loodan, et tal jäi see asi natuke kripeldama, aga tol päeval jättis ta mulle kirstu ja tõmbas ise minema. Ja kui ta järgmisel hommikul tuli, siis olin ma kohal ja kirst oli valmis, kenasti kinni. Laibamukkija läks kirstuga minema ja mina tõstsin Ada kapist autosse ning asusime teele.)

      Ühesõnaga, mulle tuli Sin City meelde ja ma tahtsin, et kogu ettevõtmises oleks ka natuke stiili ja üldse. Niisiis, ta istus minu kõrval (loorist olin ikkagi taibanud enne autosse minemist loobuda), päikeseprillid ees ning kübar peas. Möödujad mingeid erilisi pilke meie auto poole ei heitnud. Võib-olla mu ülitundlikkus selles küsimuses hakkas teistpidi tööle, kui oleks normaalne. Normaalne oleks ju, et ma oleksin arvanud, et kõik vahivad. Ma ise ka ei vilksanud nii väga tema poole piiluda. Proovisin temaga rääkida, aga see tundus õõnes. Sõitsime vaikides.

      Ühesõnaga, sõitsin Riia lähedale metsa, läksin ühistranspordiga linna, käisin loomaaias, tegin plaanid, võtsin takso, tulin sellega viie kildi kaugusele teeristile, kõndisin autoni ja sõin. Sõin kohe palju. Magasin natuke. Sõin veel pisut. Käisin, mis seal pattu salata, metsas sital. Püüdsin hunniku puujuure alla sokutada. Vist õnnestus ka. Mitte väga sügavale, aga ikkagi sai kaetud ja ma arvan, et sisse sinna keegi astuda ei saa. Selles mõttes puhas töö.

      Süda peksles sees, muidugi. Aga kokkuvõttes kõik sujus. Muidugi muutis koolnukangestus tema tassimise mõnevõrra keerulisemaks. Olin mõelnud, et saan ta turjale visata – nii et ühe õla pealt ripub alla üks jalg ja üle teise õla üks käsi –, aga nüüd pidin tassima nagu porgandit. Sellist kõverat porgandit, ta oli ju istumisasendis. Kuidagi sain hakkama. Kaks hetke olid siiski üsna jubedad. Ei, mingeid signalisatsioone siis loomaaias veel ei olnud, aga kuradi kiskjad on ju ise paras signalisatsioon. Igatahes, ma oleksin pidanud kindlasti esimese käiguga kohale viima treppredeli ja teise käiguga Ada. Mina, kuradi loll, tegin vastupidi ja need neetud elajad röökisid nii, et ma kartsin, et kõik Läti korrakaitsjad kargavad mulle turja. Päriselt, see oli jube kogemus. Ma ei soovita seda kellelegi. See tuleks kuidagi