Vikerkaar. 12 2019

      

      Eesti Kirjanike Liidu ajakiri. Ilmub alates 1986. a juulist. 34. aastakäik.

      ISSN 2228-0936

      Detsember, 2019. Nr 12

      SISUKORD

      Reiner Brockmann Puhas rõõm

      Jüri Kolk Ada

      Berit Kaschan Luulet

      Tauno Vahter Urmas läheb koopasse Piret Põldver ootasin et isetoimiva süsteemi hammasrattad paljastuvad Maria Lee Luulet

      Marina Ree Mõnikord piisab reisiplaanist; Krimm-Moskva-Tallinn-Tartu; Jaan, revolutsionäär

      Tiit Hennoste Eesti kirjanduslood, Cornelius Hasselblatt ja aga

      Tõnis Saarts Sõda sünnitas riigi ja riik sõja… Kas tõesti?

      Margot Olesk Vangla x inimene

      Kristina Kallas Populism ja natsionalism

      Ivan Krastev, Stephen Holmes Matki- mine ja selle hädad: Ida-Euroopa seletuseks

      KUNSTILUGU

      Jan Kaus Paisutamise paisutamine

      VAATENURK

      Johanna Ross ZA/UM-i kroonika ehk emad ja pojad

      Alvar Loog Milleks vermida vääris- metallist valeraha?

      Rauno Alliksaar Kitš kitši pääl, klišee klišee pääl, ilma erilise sihita

      Marja Unt Vint ja vareskaer

      Joosep Susi, Jaak Tomberg Keelde- hammustustest sündiv armastus

      Ave Taavet Joonistused

      VIKERKAARE SISU 2019

      Kujundus: Jüri Kaarma ja Eve Kask

      Esikaanel: TOMMY CASH. Hotwheels. Valmisobjekt. 2019. Tehniline teostus: Jarmo Nuutre, Tarvo Porroson. Autori loal.

      Tagakaanel: TOMMY CASH.

      200 MILJONIT SULAS. (TOMMY SPERMA). Installatsioon. 2019. Autori omand.

      REINER BROCKMANN

      Puhas rõõm

      Saksa keelest tõlkinud Wimberg

      Õnnesoov matemaatikaprofessorile, astronoomile ja linnaarstile Gebhard Himseli(use)le raeliikme Thomas von Schoteni tütre Brigittaga abiellumise puhul 19. juunil 1637

      Oh, magus on see lust, mis armsal suveajal

      on Liivimaal, kui siin on talgud täies hoos!

      Tööd kannab puhas rõõm, et saak on peagi koos –

      ja siis jääb tuua peoks kõik kokku pillikajal.

      Et osaks saaks see lust, võim napp on luuletajal –

      ei ole vili küps, ei ole salves noos,

      see lõbu ootus veel on siinses inimsoos,

      kord hirm, kord lootus taas on seni nende rajal.

      Ma sellest räägin vaid, mis lauale siin kantud –

      nii magus pulmarõõm, mis taevaisast antud,

      on kõikjal meie ees, see puhas rõõm, ei muud!

      Ei väära seda head küll miski tusatuju,

      teil saatjaks jäägu rõõm, mis hinges võtab kuju,

      kui teineteisele te andma saate suud.

      JÜRI KOLK

      Ada

      Mingil moel oli Ada mulle kõige lähedasem inimene. Või on praegugi. Me ei rääkinud palju, aga kui rääkisime, siis teadsime kohe, mida teine mõtles. Ma vähemalt arvan nii, sest ega me seda ju ühemõtteliselt selgeks teinud. See lähedus põhines mingit sorti heaolutundel.

      Esimene selline kogemus oli lapsepõlvest. Jah, ta oli minust vanem. Aga tookord kuulis ta kogemata pealt dialoogi.

      „Sa ei tohi sinna vaadata!“

      „See on mu õe kott!“

      „No just. See on su õe kott.“

      „Mida mina siis ütlesin?“

      „Sinu õe, mitte sinu kott.“

      „Ma tahan teada, mis ta sai.“

      „Küsi tema käest.“

      „Ta võib-olla ei taha öelda.“

      „No näed.“

      Tagantjärele tundub, et olin kaheksa-aastasena targem kui praegu. Või mis tarkus see ka on? Tavaline, normaalne viisakus. Mõõdukas arvestamine teise inimesega. Ada kippus selliseid asju märkama ja ütles mulle pärast nelja silma all. Nelja silma all paari sõnaga, aga mulle jäi tunne, et see oli oluline. Tema tunnustus oli mulle oluline.

      Ta meeldis mulle nii koleväga kangesti, kui üks neljakümneaastane naine saab meeldida kümneaastasele poisile – niisugune on meie vanusevahe. Me ei puistanud teineteisele südant, aga ta ütles asju, mida minagi oleksin tahtnud öelda. Ta polnud just jutukas. Mõnikord tundsin, et minus kasvas mingit vestlust pealt kuulates rahutus, oleksin tahtnud midagi teha või ära minna või vastu vaielda, ja siis nägin, et Ada hakkas nihelema ning naeratas või vangutas pead – igatahes, isegi kui ta midagi ei öelnud, kõnelesid tema žestid just seda keelt, mida minu rahutuski, ja kui ta ütles, siis ma mõtlesin sama. Minu mõtteräbal, mis kivide vahelt teed otsis, liikus samas suunas, kuigi aeglasemalt. Võimalik, et ma lihtsalt nõustusin temaga käigu pealt, võtsin tema seisukohad üle.

      Siis läks mööda kolmkümmend aastat, mille jooksul me kohtusime nii umbes kolm korda aastas enamasti üsna suures seltskonnas, osalesime pinnapealsetes vestlustes, omavahel eriti nagu ei rääkinudki, aga ometi mõtlesin ma, et ta on mulle võib-olla kõige lähedasem inimene. Või siis ainult tundsin. Idee, et ta on minu olemasolu, minu mõtteviisi eeltingimus, tundus kuidagi, teate, lahke.

      Aastad tegid oma töö. Või mis kuradi töö see on, päriselt?! Mis töö see on? Igatahes, midagi nad tegid. Ada jäi haigeks. Väga haigeks. Ma teadsin, aga me ei olnud ju kuidagi ametlikult seotud, ei olnud sugulased ega midagi, ei olnud sõprust sõlminud, aga lõpuks ei pidanud ma vastu ja läksin teda vaatama.

      Ruum oli tehtud hämaraks, ümberringi vedeles igasugust kolu – esemeid ja asju ja rätikuid ja tasse ja kopsikuid ja vanu riideid ja see kõik jättis niisuguse tunde, et kuskil oleks pidanud olema vasest teekann, aga vist ei olnud. Lagi oli ähvardavalt madal. Mulle tundus, et tema kodu oli hakanud kinni kasvama alles siis, kui ta haigeks jäi. Sugulased aitasid teda natuke. Ta suutis päris lõpuni ise vetsus käia ja nii, aga toitu oli vaja tuua ja kapist uute tekkide võtmine jäi mingil hetkel abiliste peale. Lõpuks olidki nad kõik välja tõstnud, asetanud kõik asjad põrandale ja diivanile ja laudadele ning need olid Ada ainsas toas laiali ja muutsid selle uruks, millest viis läbi paar jalgrada.

      Ma ei osanud midagi öelda.

      „Mõtlesin, et pole ammu näinud.“

      „Ega rohkem ei näe ka.“

      Ta oli ikka väga otsekohene, kuigi kõik mäletavad teda kui kõige viisakamat ja leebemat inimest. Ta oli hirmus otsekohene, ta lihtsalt ei ladunud oma mõtteid kuigi tihti välja. Kui ütles, ütles otse – kuigi, jah, ikkagi viisakalt ja leebelt.

      „Nojah.“

      „Kuidas sul läheb siis?“

      „Ah, tead, tavaline. Olen oma elutee keskel. Töö ja mingid suhtevärgid ja... No põhimõtteliselt mingi suvaline mudru. Kui sellele ajale etteruttavalt tagasi mõelda.“

      „Keset paksu metsa. Tean küll.“

      Mul oli hirmus hea meel, et ta viite ära tundis. Muidugi tundis. Tundsin, et silmanurka tikkus pisar. Mul on silmad üldse märja koha peal.

      „Kuidas