Rose on kadunud. Katja Kettu

Minu kujutluses oli seal kõik peaaegu endine, ainult seinte ja pliidikonksu otsas rippuva sinise villase soki värv oli luitunud.

      Kuule, sosistas isa, ma olen vana. Lausa puruvana juba. Ja igal pool on mingid kritseldused. Mis kritseldused? Mulle tundus peaaegu, nagu oleks isa nuuksatanud. ROSE ON KADUNUD. Keegi on kirjutanud igale poole ROSE ON KADUNUD. Aknale. Seinale. Pliidile. Kes see niimoodi teeks?

      Ja laua peal on lantšikarp ja selle peal kirjad. Need on sulle, Lempi, ütles isa, Rose on need kirjutanud, aga Roset ei ole kusagil.

      Vaikus. Varjupaiga keldri seinad olid hakanud ülespoole kerkima ja kaela vajuma, ootamatu valu kõhupõhjas sundis kõverasse tõmbuma ja peas kohises. Tundsin, kuidas mingi kauaks minu sisemusse vajunud kogum oleks tahtnud pinnale tõusta. Kas ema oli mulle kirja kirjutanud? Teises otsas hakkas Kõrva-Mike uuesti rääkima: Ega need metsatagused jahupead meid muidu ei huvitaks, aga sinu isa väidab veel sihukest asja, et seal teie kodus olevat olnud üks alaealine plika. Heleda peaga, siniste silmadega. Kuula nüüd. Telefonist kostis naksatus ja siis lindistatud jutt, kohina seest kostis isa hääl: Uskuge nüüd, ma ei valeta. Eile tuli üks väike tüdruk. Ma arvasin, et Lempi. Aga see ei ole Lempi, Lempi on koolis. Sel tüdrukul oli lõunakarp kaasas, minu karp.

      Ja nüüd on see tüdruk kadunud. Kõrva-Mike’i hääl oli morn. Et nüüd võiks uurimine kord ka tulemusi anda … See finlander siin on nagu kuu pealt kukkunud ja me ei tea õieti, mida temaga peale hakata. On hakanud oma mongolikeelt padistama. Oleks hea, kui saaks kellegi tõlkima ja mõni lähedane oleks ka kohal.

      Ma ei saanud aru.

      Et siis oleks hea, kui sa siia tuleksid. Kõrva-Mike hääldas sõnu selgelt, nagu räägitakse poolearulisega, sageli ka minuga. Aga läks veel aega, enne kui ma taipasin, et hääl telefonis arvas, et võiksin tulla, minna, tagasi tulla, niisama lihtsalt, otsekui oleks võimalik, et ma tuleksin, läheksin, saabuksin reservaati, võtaksin selle reisi ette nagu mis tahes ajal ja kohas toimuva teekonna. Et lahkuksin pastor Granti Varjupaigast ja läheksin välismaailma, paneksin kingad jalga. Mul hakkas külm, otsekui oleks minu pea sees sadanud jääkristalle. Vaatasin üles akna poole, aga ei näinud õue, klaasile kleepunud ämblikuvõrgud hägustasid dandeelionide ja lõvilõugade õied ning ma tundsin suitsu lõhna, oli Shirley Hannula kord aias töötada ja tema kasutas seda kuuri taga filtriga Marlboro tõmbamiseks.

      Kui käiks ikka sealt teie Puugipesast korra läbi, ohkas Kõrva-Mike, vaataks katused ja keldrid üle. Ärge minge sinna! Seal on segamini! Seda hüüdis isa murelik-hädine hääl. Ja veel: Ärge puutuge, ei tohi puutuda!

      Kära, kolksatused. Vingatus. Siis metalluste krääksatus ja vaikus.

      Panime natukeseks jahtuma, tuli Kõrva-Mike’i hääl susinal mu kõrva äärde tagasi.

      Nägin vaimusilmas isa läbiraputatud kogu kongis konutamas. Ema paigatud piibuhõngune dressipluus õlgadel ja Soome Pyrintö korvpallimeeskonna nokkmüts peas. Tahtsin küsida, mida nad isaga tegid, kui keegi haaras Kõrva-Mike’ilt telefoni: Lempi, tule siia! Sinu isa on hakanud mäletama!

      Oh Jim Hallkasukas, tundsin su hääle aastakümnete tagant ära! See oli muutunud madalamaks ja karedamaks, ilusamaks, nagu tugevate küüniste kraapimine vastu puukoort. Lubasin minna, enne kui arugi sain. Ja kui võimalik, too seda Soome hapupiima, viili’t, seda on siin isale antud, kui muu rohi enam ei aita. Nüüd ei lähe enam kaua, lisasid sa ja läksid ja kõne oli lõppenud ja mina jäid jahedasse keldrisse valgete linade vahele lõdisema, üksindus vajus igast küljest kaela, nii nagu seda enam ammu polnud juhtunud.

      Minu ema on kadunud. Selles ei ole midagi uut. Minu ema Rose on olnud kadunud juba nelikümmend viis aastat. Aga sina ütlesid: Ettu on hakanud mäletama. Et enam ei ole palju aega. Milleni, ma ei tea ja sa ei öelnud. Aga sa palusid mul tulla.

      Puudutasin linaseina ja see liigahtas, nagu oleks selle taga keegi luuranud, kuigi ma teadsin, et seal pole kedagi peale minu enda hirmu. Hingasin sisse niisket vaikust ja kuulsin häält oma peas ütlevat: Kui sa lähed, mine mürinal. Mine, kui tahad selgust saada, mis toona tegelikult juhtus.

      Noogutasin ja tegin, mis kästud, astusin vaibahunniku otsast alla, läksin trummelkuivatite ja kraanikausside juurde. Keerasin kõik kraanid lahinal jooksma, õngitsesin leotuskausist pastor Granti luitunudsinised aluspüksid, urkisin lahti katte ümmarguselt äravooluavalt põrandas ja lasin pükstel juuksepusade sekka pudeneda. Suure sammuga üle peagi lainetama hakkava keldripõranda astudes kuulsin, kuidas toru korinal umbe läks ja ronisin valutavate põlvedega betoontrepist üles asju pakkima.

      AUGUST 2018

       Jim Hallkasukas

      Alles siis, kui olin Greyhoundist angervaksalõhnalisse siristavasse suveöösse astunud, taipasin, et keegi ei tule mulle vastu. Seal ma siis seisin nagu post reservaadi ja valge maailma piiril, sealt see jooksis, otse minu jalge ees tolmus, nähtamatu piir. Siit olin ma peaaegu poolsada aastat tagasi teele asunud ega olnud kavatsenud kunagi tagasi pöörduda punasesse lõksu, mille olin püüdnud tervenisti mälust kustutada. Duluthi katoliiklikus tütarlastekoolis ja vanaema Helmi vitsahirmuse hoole all olin õppinud häbenema lapsepõlve varaste ja valetajate varjupaigas, vaikima ja vältima. Isegi pastor Grantile, ammugi siis ülejäänud kogudusele, ei ole ma seda avaldanud. Ma ei mõistnud midagi arvata oma soome päritolust, ammugi sellest, mis tunne on olla indiaanlane. Soomlastele mõeldes meenusid sõimusõnad: China-Swede, mongoloid, findiaanlane, indiaanlastega seostusid sulgedest peaehted, Kit Carson, kukkuvad mustangid, sõjakisa ja alati võidukas John Wayne. Õppisin vihkama oma mõlemat poolt, mõlemat hoolikalt varjama. Kogu elu olen püüdnud olla märkamatu, alandlik, mingisugune teise sordi ameeriklane. Ma ei oska mähkida end Tähelipu pehmusse, minu jaoks on lipp kare, kriiskavates toonides kangas, mille käestpillamise eest ootab pime konku ja tulitavad, kaardikepist pekstud sõrmeotsad. Ma oskan viiekümnest osariigist esimese hooga üles lugeda nelikümmend seitse, lapsepõlves tahtsin saada Supertüdrukuks või Minni Hiireks. Mäletan, kuidas ema nuttis, kui Martin Luther King maha lasti ja kui John F. Kennedy aju pritsis lahtise Lincolni kapotile, mis toona uudistes oli mustvalge, aga mille värvi üle olen korduvalt pead murdnud ja leidnud, et see pidi olema tumeroheline. Ometi on kogu pingutatud reipus, häälekas üleolek, mis tundub kuidagi liituvat Ameerikaga, jäänud kaugeks, vilkunud Billboardis nagu kileseina taga või pimestanud mind kinoekraanilt. Sageli tundsin end mõõtmatult üksildasena, sest ma ei olnud ameeriklane ega finn ega punanahk ega õieti mitte keegi, kõike ainult poolenisti, kui sedagi. Isegi mitte tõsimeelne usklik ega palvetaja. Aastakümnete jooksul olin õppinud pelgama haletsevaid pilke, vihjeid punanahkadest joodikutele ja sotsiaalabist elavatele muidusööjatele, sulgema kõrvad naljadele lahke jalgevahega Pocahontastest ja hambututest Hiawatadest, kes keetsid oma sulgedest peaehete sees metamfetamiini, soomlastest, kes on keele alla neelanud, China-Swede’idest ja viinalembestest ebaameerika streigiõhutajatest, kes läbi raisakotka noka karjudes lõid pussi mööduja abaluude vahele.

      Aga minu lapsepõlves oli reservaadis ka palju muud. Muidugi oli kogu see armetus ja Rootsi-Björne saluuni aknal silt, mis keelas soomlastel ja indiaanlastel sisse astuda. Ja oli Sinine Maja, kuhu kadus Rose parim sõber Vera. Aga oli ka hiiglaslike tammede, hikkoripuude, kaseniitude ja varjuliste kassinaeripadrikute maailm, mille liivarandadel tantsisid virvatuled täiskuu ajal oma üksildast tantsu ja igaühel oli oma keel, ka kividel, ja õuna-, kirsi-, pirni-, virsiku- ja sireliõied olid Taevakaant valvava Suure Esiema rüpest pudenenud annid. Ja ma mäletasin vaikset rõõmu, kui sinu isa, Tim Hallakasuka autoparanduse taga ilmusid õlihallidest soojuslaikudest tähtede varisenud õisikud. Ja tärkasid peiulilled, dandeelionid, valged koerahambad ja helendavad kallad. Muidugi köeti seal treilereid varastatud propaaniga ja teismelistel kukkusid skorbuudi pärast hambad suust ja rohkem oli neid, kes põdesid rahhiiti kui neid, kes lõpetasid keskkooli, ja ma mäletan, kuidas Rose vend Pussi-Matt jõi tühjaks bioloogiaklassist varastatud piiritusepudeli ja jättis pudelipõhjas loksunud jäneseloote maha vedelema. Aga oli ka sellist tingimusteta sõprust, mis tõi sinu isa Tim Hallkasuka Saavutuse eeskotta, aurav karusüda plastikkotis ja kutsumata, aga vaikse rõõmuga võtma palmiksaia, sest soomlastelt võis võtta, nemad mõtlesid