Katja Kettu
Список книг автора Katja KettuRose on kadunud
20. sajandi alguses saabus Ameerika Ühendriikidesse kuni 300 000 soomlast, kõige rohkem Minnesota, Michigani ja Wisconsini kaevandus- ja metsapiirkondadesse. Osa neist asus lõpuks elama reservaatidesse ja abiellus põlisrahva liikmetega.
Haaravate armastuslugude meistri Katja Kettu uue romaani peategelaseks on indiaani reservaadis üles kasvanud Lempi, kes ema poolt indiaani verd ja isa poolt soomlane. Keerulise lapsepõlvega tüdruk naaseb 40 aasta pärast oma lapsepõlve radadele. Tema ema Rose on jäljetult kadunud ja isa kaotanud mälu. Nüüd peab Lempi oma mälule toetudes minevikus juhtunu taastama. Kas valupunkte otsides, meenutades ja andestades saab hing viimaks terveks?
Katja Kettu neljas eesti keeles ilmunud romaan on imekaunilt kirjutatud lugu ebaõiglusest, armastusest ja eneseotsingutest kahe identiteedi vahel. Ühtlasi heidetakse pilk möödunud sajandil Ameerikasse emigreerunud soomlaste elule ja tuuakse lugeja ette killuke Ameerika põlisrahvastele osaks saanud ebainimlikkusest.
Ööliblikas
"Ööliblikas" on haarav lugu võimuihast ja kättemaksust, ühe väikerahva saatusest, kaduvast maailmast ning ööliblikana valguse poole lendavast inimhingest. Romaani tegevus toimub Marimaal Lavra külas ja Vorkuta vangilaagris läbi kolme põlvkonna, põimides ühte sõjas purunenud saatused, maride ahastuse oma kaduva rahva pärast ja uskumatu armastusloo. Sündmuste jäljed ulatuvad süngete varjudena tänapäeva, puudutades inimeste elusid ja kogu maailma käekäiku. Lugu armastusest ja kirest, sõjast ja reetmisest, julmusest ja halastusest on kirjutatud poeetiliselt ja haaravalt nagu Kettu eelmisedki romaanid. Katja Kettu (1978) on tunnustatud soome kirjanik. „Ööliblikas” on tema kolmas eesti keeles ilmunud romaan.
Ämmaemand
„Ämmaemand“ on soome kirjaniku Katja Kettu teine eesti keeles ilmunud romaan. Raamatu sündmused leiavad aset Teise maailmasõja aegsel Lapimaal. Isepäine soome ämmaemand armub saksa ohvitseri ning otsib tööd vangilaagris, et olla oma armastatu lähedal. Kui siis ajaloo tuul pöördub, Soome ja Nõukogude Liit sõlmivad vaherahu ja endistest liitlastest saavad vaenlased, leiab noor naine, et temast on saanud üks vang teiste hulgas. Laagris on sõjavangidega tehtud asju, mida ta pole suutnud uskuda, nüüd saab ta kogu vägivalda ja õudust oma nahal tunda. Kettu käsitleb taas kord grotesksete inimsuhete, ühiskonnast väljatõugatuse ja naiste vastu suunatud vägivalla valusaid teemasid. „Ämmaemand“ räägib sõjast ja armastusest, olemata sealjuures sõja- ega armastusromaan. Pigem on see inimsuse piire kompav lugu kõigest heast ja kõigest halvast, mis inimene inimesele teha saab.
Keevitaja
Teose raamiks on reisilaev Estonia uppumine 1994. a septembris. Autor ei keskendu aga traagiliste sündmuste kirjeldamisele, vaid kerib lahti loo, kus Estonia ja tema saatus põimuvad üllatavalt paljude inimeste argieluga mitmel pool Soomes. Mirka elab koos invaliidist emaga Lapimaal ning kui tema kaksikvend sügisel kadunuks jääb, kardab naine, et vendki oli laeva pardal. Niila ja Kaisu jagavad küll eluaset, aga on teineteisest võõrdunud. Kaisu õe mees ja poeg on samuti õnnetuse ohvrite hulgas, Niila omakorda osales kunagi Estonia kurikuulsa vööriluugi keevitamisel. Sündmused lükkab ühelt poolt käima töölt koondatud Niila otsus minna tagasi kodukanti kaugel põhjas, kuhu jäi kunagi maha lapseootel naine, ning teiselt poolt Mirka tahe leida üles isa, keda ta kunagi näinud ei ole. Esimest kihutab tagant süütunne, teist soov seada jalule õiglus.