Rose on kadunud. Katja Kettu

tegema, aga sinu elu põimis end kõvasti minu raja ümber juba ammu, kevadise suurvee ajal, kui otsisin oma unenime ja minu esimesed vered olid voolanud. Ilmusid kohale keset minu ürgset ihahoogu ja nägid mind esimest korda naisena.

      VEEBRUAR 1973

      LEMPI LEESIKENE, murakmarja ivakene, ahjutruubi killukene, see on minu viimane kiri sulle, mu kõige kallim kogu maailmas, sest kardan, et olen jõudnud oma radade lõppu. Propaanilatern põleb, olen koera, Sulo Makikiiga vanas kaevanduskäigus kusagil reservaadi alla ja tapsin just Weendigo. Ära karda, nüüd on kõik hästi, ja Sulo Makikii lamab mu jalge ees ja kaitseb mind. Nagu Patti on õpetanud, on igal inimesel elus seitse rada ja seitse haru, kust võib kuristikku kukkuda. Seitse korda olen arvanud, et leidsin õige tee ja seitse korda olen eksinud. Kui ma sündisin, pani minu ema, tervendaja Patti mulle nimeks Maa’ingan Oginiiwatig, mis tähendab Hundiroosi – nimi, mis, nagu ma nüüd aru saan, on kogu aeg olnud minu saatus ja mille ma pean nüüd täide viima. Mu armas laps, loodan, et sinu tee on siledate kividega kaetud ja sa leiad selle alati jälle üles, isegi kui pead mõnikord põikama sahisevate okastega kuusikusse ja pimedusse.

      Juba sinu sündimise hetkel teadsin, et minu elu siht on peidus sinus. Oh Lempi, mu pai ja pöörane, olid tormi laps. Sa pidid minu seest välja tulema aprilli alguses, sel ilusal ajal, mil veed murravad end jääkaane alt valla ja maailm ärkab ellu, Anishinaabe’de uue aasta alguses, mil maa ärkab ja Nanab’oozoo kahlab salamisi tulvaveest üleujutatud kaasikus tärkavat algust nuhutades. Olin oodanud sind terve igaviku, põletanud salveikimpe, äiutanud ja laulnud sulle head algust. Aga sinu tulekut lükkasid edasi lumetormid ja tagasi tulnud talv, mis pühkis üle Mesabimaa. Sa rebenesid vastu hommikut minu seest välja seedripuust voodile suure valu ja kisaga, vahepeal kaotasin meelemärkuse, aga siis olid sa seal, Patti lõikas nabanööri läbi, sidus sulle nahkkotikese kaela ja käskis mul tänada Nanab’oozoo’d, kes oli Esimene Muutuja, taimede ja loomade looja, ning Kitche-Manitou’d, Vee Loojat ja Kõige Kõrgemat. Hinga, mu lapseke, hinga! Ja kui sa esimest korda häält tegid, tänasin: Miigwech, nibi, tänan, vesi, millest sind oma kehaga vormisin ja sinu silmad särasid nagu mustad laternad ja neis oli maailma valgus ja sa hakkasid kohe täitma oma esimest ülesannet uue elusolendina ja vaatasid, ja selles pilgus oli sõnu, millest õppisin, et siin on see olend, kelle jaoks ma olen olemas ja tema pärast pean ma olema hea. Pesin su puhtaks, metsa mullase seene, pigisilmse hämara kuusiku olevuse, märja ja tumma, ja polnud teada, millist niidistikku sa endaga kaasas kannad. Kuidas ma küll olen püüdnud sinu eest hoolitseda. Kangekaelselt, raevukalt ja meeleheitlikult. Ja alati armastades, armastades, armastades sinu palavikust kuumavaid lapsejalgu, tõmmukaid sääri, kuusillakujulist sabakonti, mis hiilgab pimeduses nagu hõbenuga. See on terav ja ühtlasi habras, sinu kitsukesed puusad, Lempi lapsukene, kätkis kiikumas, sinu väikest kehakest katsin ja kaitsesin. Kõik oma tegemised ja tänase kuritöö olen teinud selleks, et sind kaitsta, aga nüüd kardan, et on juhtunud kohutav eksitus, mille eest peate maksma sina ja sinu isa Ettu. Ei, ei, see ei ole võimalik, ei saa olla tõsi! Ma leidsin, mida tulin otsima, olen võtnud koletiselt skalbi, loodan, et vähemalt see toob mulle au ja kinnitab, et minus elab muistsete sõdurite vaim ja et ma olen Ni-bo-wi-se-gwe, Öös Lendava Naise järeltulija, naise, kes elas kakssada aastat tagasi Sault Sainte Marie’s Suhkrusaarel ning moondus karuks ja astus vastu Weendigole. Aga sellega ma ei arvestanud, et Weendigo ei liigu kunagi ainult ühel kujul, vaid tal on neid palju, ja teda ei ole enam võimalik ära tunda kõhetu kuju, pikkade küüniste ja kalmulõhna järgi, vaid ta võib pugeda ükskõik kelle sisse. Kas ka sinu isa? Aga ei, see ei ole võimalik. Sinu isa on hea hing. Nagu ka Mike, ja neid mõlemaid pead sa usaldama.

      Tundsin just välisõhu puudutust põsel. Kusagil avati luuk või uks. Kuidas ma küll kardan, et see, kes tuleb, on ebard, keegi, kelle üle Weendigo on jälle võimust võtnud. Hetkeks oli kõik vaikne ja ma hakkasin juba lootma, et ta ei ole tundnud minu lõhna ega tunne ära minu muutuvat kuju, et ta on viimaks verest isu täis saanud. Aga muidugi ta ei ole, Weendigo ei saa kunagi isu täis, ta elab rüvedusest ja sopas püherdamisest. Koer Sulo Makikii hakkas urisema, kuigi näitasin käega, et ta vakka jääks. Kuulatasin sammude kaja ja korraks valdas mind rõõm, siis meeleheide. Ma tunnen neid samme, nende jalgade astumist. Kas on võimalik, et inimene, keda kunagi üle kõige armastasin, on mind reetnud?

      [kirja lõpp puudub]

      AUGUST 2018

       Jim Hallkasukas

      Kõike seda poleks juhtunud, kui ma ei oleks saanud pastor Grantilt viiekümne viiendaks sünnipäevaks telefoni ja kui see poleks teisipäeval helisenud. See oli üks neid Montana lämbeid leitsakupäevi, mis võtavad kohe hommikul võhmale, õhk oli liikumatu ja surus maadligi ning ma olin Laestadiuse varjupaiga koridoride umbse tolmu ja saalis pomiseva palveringi eest pesukuivatusruumi peitu pugenud. Tundsin kergendust, istudes nööril rippuvate linade vahel, kus polnud vaja mõelda oma vananevale kehale ega aja venimisele siin Apostlite koguduse külghoones, mida hoiduti nimetamast parandusmajaks. Ja ära saa valesti aru, Jim Hallkasukas. Minu lapsikut meelt on seletatud indiaanlase ja finlanderi segaverega, mis tuikab minus nagu kahkjas mullune jõhvikamahl, ja et mulle ei ole palju antud, on mind peetud tühjaks nagu nöörile kuivama riputatud lina. Pastor Grant ütleb, et Saatan on minu pähe pugenud, aga ise olen ma alati arvanud, et kui ema kadus, kadus ühes temaga ka midagi minust, tuli lahti või rebenes nagu kanavargilt tabatud rebasel, kellel jalg küljest kistakse, et ta oma hädakisaga teisi röövleid hirmutaks, või nagu torm murrab hikkoripuu oksi kevadise suurvee ajal, nii et puu ei toibugi, nõnda jäi ka midagi minust reservaati, üks osa minu hingest, mis ei lasknud mul kasvada täieks inimeseks ja seepärast ei ole mul kunagi olnud oma peret ja ma käin ringi lapsemeelsena, rüüks kaitsetult vananev nahk ja kortsu kasvav mask näol ega taha kingi jalga panna. Sellepärast ma tegelikult Varjupaika läksingi, sest siin lubati mul käia paljajalu nii kaua, kuni ma ei kanna trepile liiva. See on pastor Granti kõige rangem reegel ja sellepärast käisin ma harva õues.

      Ehmatasin. Sosistasin torusse halloo ja mängisin ühe mööduva hetke jooksul mõttega, et see on Saatan ise, kes tuleb nüüd mind karistama. Ei olnud, oli veel hullem. Šerif Mike Björnsson Cloquet’ jaamast 3500 miili kauguselt. Hääl ütles, et kuule Lempi, nüüd on asjalood nii, et on eriolukord. Ma ei osanud midagi vastata, aga Mike’i kesklääne murre pani selgroo judisema, nagu keel peabki, ja tõi kaasa midagi vanadest aegadest. Asi on sinu isas. Me ei oska temaga enam midagi peale hakata. Kõrva-Mike tegi hääle kõvaks. Ma ei saanud igast sõnast aru, aga peamisest küll. Siin läks üks tüdruk kaduma ja kahtlustatakse sinu isa.

      Nüüd tean, et sedasorti kõnet olin juba aastaid kartnud, või lootnud, ja kui see nüüd tuli, ei olnud ma sugugi valmis. Lempi, kostis seejärel torust isa hääl, habras, ehmunud. Igivana. Nad teevad siin mingisugust halba nalja, esitavad valetõendeid, ei usu minu sõna. Mis sõna, küsisin. Et ma mäletan. Mida sa mäletad? Et välk on mind tabanud kaks korda. Mitte ühe.

      Seda ta korrutab, Kõrva-Mike oli tagasi telefoni otsas. Minu isa Ettu Haverinen oli ärganud hommikul tundega, et midagi on viltu. Hällilaul kumiseb peas, see kus lauldakse trolliemast ja sabad on sõlmitud kokku, hu-aijajaija-puh, kas mäletad, Lempi? Muidugi mäletasin. Püüdsin ette kujutada Saavutuse palkmaja seal kusagil kaugel, lõokeste ja ööbikute vadinat, kaskede habinat, rootsi-punasega värvitud seina vastu küpsevate põldmurakate lõhna. Nägin vaimusilmas isa kummardumas, et nuusutada ema küüvitsaõitega kirjatud padjapüüri ja imestamas, et selles elanud tuttav lõhn on korraga kaugele põgenenud, ja mina teisel pool teleavarust hingasin sisse betoonseinte hallituselõhna, arvasin tundvat õrna lavendlihõngu, ja ootamatu igatsus torkas kõhtu ja värahtas liikmetes. See oli nii ammu, kui tundsin ema lõhna. Nägin vaimusilmas, kuidas isa puudutas tekki ja see oli külm, ei kedagi tema kõrval, Rose nagu polekski ööd seal maganud. Võimatu mõeldagi. Isa kutsus ema, nagu oleks too teises toas. Ei mingit vastust. Kas Rose oli üles tõusnud? Kas kohe algavad tuttavad hääled, hommikumantli sahin, tuletegemine ja välisukse kolksatus, kui Rose lippab paljajalu kanu söötma ja vaatama, ega Vend Koiott pole möödunud ööl paha teinud – ei ole, sest Rose kuulus Hundi klanni ja oli