Rose on kadunud. Katja Kettu

      Katja Kettu

       Rose on kadunud

      Originaalteose pealkiri: Rose on poissa

      © Katja Kettu ja WSOY

      Esmakordselt avaldanud 2018. aastal Werner Söderström Ltd.

      Published by arrangement with Bonnier Rights Finland, Helsinki.

      Tõlge eesti keelde © Koolibri 2019

      Soome keelest tõlkinud Kadri Jaanits

      Toimetaja Ülle Kiivet

      Kaas Martti Ruokonen

      Kaanemaal Manuela Bosco

      Autori foto Ofer Amir

      Raamatu eestikeelse tõlke väljaandmist on toetanud FILI (Finnish Literature Exchange).

      Kõik õigused on kaitstud. Ilma autoriõiguse omanike eelneva kirjaliku loata pole lubatud ühtki selle raamatu osa paljundada ei elektroonilisel, mehaanilisel ega muul viisil.

      ISBN 978-9985-0-4266-3

      e-ISBN 9789985046975

      Kirjastus Koolibri

      Hiiu 38

      11620 Tallinn

      pood.koolibri.ee

      Mõistet Weendigo kasutatakse nii kurja vaimu kui ka inimese kohta, kelle üle Weendigo on võimust võtnud.

       BASIL JOHNSTON „THE MANITOUS”

      Siis lõi tema metsiku ja rõõmsa ulgumisega teiste huntide kui kaua tagaigatsetute hulka, et tema viimaks oli enesesarnased leidnud, ning teised tervitasid teda kooris ulgudes kui oma õde. AINO KALLAS „HUNDIMÕRSJA” (tlk Friedebert Tuglas)

      Kui sängis on lapsi üksteist ja sabad on sõlmitud kokku, siis trolliema – lastele laulab ka tema kõigist lauludest kaunimat laulu. Hu-aijajaijai puh, hu-aijajaijai-puh, hu-aijajaijai puh, puh, hu-aijajaijai puh. MARGIT HOLMBERG „TROLLIEMA HÄLLILAUL”

       Teadmiseks lugejale:

      Odžibveid on osa Anishinaabe’dest ehk põlisrahvast ja kuuluvad Kolme Tuule rahva hulka, nagu ka potavatomid ja ottavad. Religioosselt kuuluvad nad Midewin’i tervendajate ühiskonda, kus usutakse, et inimesel on unes määratud rada, millelt ta elu jooksul seitse korda kõrvale kaldub.

      20. sajandi alguses saabus Ameerika Ühendriikidesse kuni 300 000 soomlast, kõige rohkem Minnesota, Michigani ja Wisconsini kaevandus- ja metsapiirkondadesse. Osa neist asus lõpuks elama reservaatidesse ja abiellus põlisrahva liikmetega. Soomlastel on endiselt mõnel pool töölisliikumise aktivistide ja streigimurdjate maine.

      LAHKUMISE RADA

       – Maajaawin-miikanens

      ehk kuidas Ettu jõudis politseijaoskonda ja Lempi põgenes Varjupaigast

      AUGUST 2018

       Jim Hallkasukas

      Minu ema moondus hundiks ja see on tõsi.

      Kirjutan sulle bussipeatuses Fond du Laci reservaadi piiril, et sa mulle andeks annaksid – et sa näeksid, et see, mis juhtus Imekivil oli tõde ja kõige algus, mitte mingi kindel otsus. Et sa tuleksid mulle järele. See, mis meis seal süttis, ei olnud suur armastuslugu, keltsani juurdunud ja verena vägev nagu Rose ja Ettu lugu, oli kõigest kahe sügelistest puretud üksildase inimese kohtumine ja see andis mulle jõudu maha jätta endine, Varjupaik ja pastor Grant, sest sina vabastasid mind, nii suure heateo tegid sa mulle. See äratundmine on kõige imelisem, mis ses ussidest söödud maailmas on juhtunud ja ma ei suuda ikka veel uskuda, et midagi sellist võis mulle osaks saada kasvõi üks kord elus, mida ei ole suutnud parandada ka tuhanded palved. Üksainuke öö lõkke ääres ja kõik on muutunud. Kadunud on Kurja Silma põhjatu sügavik ja näriv tuimus mu ragisevates liigestes. Oleksin otsekui ärganud pikast jähmetust unest Ülemjärve põhja-mudas, tõusnud läbi kalasabaga Nebavanabek-vaimude, punase nahaga võldaste, vingerdavate raipesööjate ja silmapettena õõtsuva hõljumi pinnale, tuulise valguse kätte. Tahan selle loo ära rääkida, sest kuigi vandemeeste ja nuuskuršerifite nuhikõrvad on kurdid ja nad süüdistavad minu isa Ettut mõrvas ning mind ei kuula keegi, võib mu vaikse pomina kaasa haarata kasvõi kevadtuul Bwaani ja kanda selle ämbliknaise, Asibikaash’i võrku ja tema koob selle oma lõngadesse, nagu ta kunagi tõi meile päikese, ja võrgust saab taevakumm, mis heidab minu loo äiksepilve ja sealt sajaks see alla kõigi metsaelanike ja punaste kivimajade peale ja siis nad alles näeksid, sest see oleks tõde.

      See on minu ülestunnistus sulle, Jim Hallkasukas. Aruanne sellest, mis juhtus minu ema kodureservaadis Nahgahchiwanongis, Fond du Lacis 2018. aasta suvel ja nelikümmend viis aastat tagasi. Kirjutan, sest siis tuled sa ehk mulle järele. Tahad mind. Sinu pärast vaatan ma tõele silma, sinule tahan ma seletada, mis juhtus, pealegi pole see mitte ainult minu, vaid ka minu isa ja ema lugu, soomlase Ettu ja minu ema Rose, odžibvei indiaanlase ja Anishinaabe, Kolme Tule Lapse lugu, kes oli Hundi klannist ja Muutujate soost. Nende kaudu on see ühtlasi minu esivanemate lugu, nende, kes elasid siin Esimeste Inimestena ja surid tuulerõugetesse, mille valged ühes tekkidega neile andsid ning Ettu kaudu on see ka vanaema Helmi lugu, kes tuli pärast sõda laevaga üle ookeani ja haigestus süüfilisse ega andnud seda kunagi kellelegi andeks ega õppinud muid keeli peale selle kibeduse keele, mille ta Soomest kaasa tõi, ja samavõrd on see minu vanaisa Heinari lugu, selle streigiõhutaja ja sündikaadimehe, kelle FBI kommunistiks tembeldas ja oma tagakiusamisega murdis ja kelle elu Helmi nimetas mõttetuks, aga mõttetu oli hoopis tema surm. Minu vanavanemad olid Uude Maailma saabudes täis häid kavatsusi, aga selle maa jõhkrus sai neist võitu ja surus vastu maad ning häda ajas pärast pulmi Fond du Laci reservaati, kus neid hakati kutsuma Madodoowinini – aurus kümblevad inimesed – ja enese teadmata varastasid nad minu ema Rose vanaisa maad sel ajal, kui tema sõdis veel Euroopas valgete sõdu, nii oli siin tollal kombeks, aga vanaisa Heinari kahetses oma tegu elu lõpuni, seda ja ükskord hollandi rändkaupmehelt ostetud lakota indiaanilapse luust tehtud piipu. Nende õnnetute saatuse sisse oli põimitud kõik, mis juhtus enne neid väljarändajate ja põlisrahvaga ja seegi, kuidas nad õppisid koos kobrast nülgima ja see, mis tuleb pärast neid, ka mina, Lempi, Agaasin Makwaasagim, Väike Käpp ja hundinääps.

      Püüan kirjutada sulle ilusti, aga minu seest murrab välja ürgne itk ja kutsehüüd: tule tagasi! Kujutan ette, kuidas sa keeraksid oma müristajaratta siia teepeenrale ja kui tolm maha langeks, näeksin sinu eriskummalisi, kõikenägevaid silmi. Viiksid mind tagasi sinna, kuhu ma ju kuulun, ja ma annaksin sulle nii palju vabadust ja ruumi, nagu sa iganes vajad, kannaksin teie mõlema koormaid, sinu ja su lapse, hakkaksin teile emaks ja kaljuks, ei jätaks maha, vaid valvaksin ja hoiaksin oma õrnusega. Ära lase end ehmatada minu kirglikust loomust, Jim Hallkasukas, sest sina selle äratasid, tookord ammu, kevadise suurvee Bakonebiisaas’i ajal. Sestpeale, kui kohtusime minu esimese verejooksu ja sinu unenäo ajal, sellest kevadest saadik on iha ja tulvaveed olnud minu sees külmunud, ja nüüd oled sa need mürinaga üles sulatanud. Kõige hullem on, et ma ikka veel ei tea, kas mind heidetakse kõrvale või tahetakse, võetakse või jäetakse. See ei ole palavikus sonimine, mõistulugu ega muinasjutt ega ülemlaul une ja ärkveloleku piiril, vaid puhtsüdamlik ülestunnistus, mis kestab koolibussi tulekuni, nelikümmend viis aastat ja samal ajal ühe silmalau külge takerdunud pilgu, tuhandeaastase ajaloo ja täpselt senikaua, nagu kulub piibu süütamiseks.

      Veel