Arutu õhin. Robert J. Shiller

lisanud ühe peatüki eluasemehindade tohutu buumi kohta, mis on paljudes riikides alates 1990. aastate lõpust aset leidnud, samuti olen terves raamatus laiendanud arutelu kinnisvaraspekulatsiooni valdkonda. Lisaks avardab ja täiendab see väljanne mitmes suunas selle raamatu põhiargumente. Olen pärast esmatrüki ilmumist saanud veel viis aastat mõtiskleda selle raamatu problemaatika üle, samuti on uuringud käitumisökonoomikas, mida ma tähelepanelikult jälgin, selle aja jooksul märkimisväärselt edenenud.

      Raamatus käsitletavad probleemid on tõsised ja tänapäevalgi jätkuvalt asjakohased. Inimesed on suuremas osas maailmast ikka ülemäära kindlad, et aktsiaturg ja mitmel pool ka eluasemeturg liigub jõudsalt ülesmäge, ning selline liigne enesekindlus võib tekitada ebastabiilsust. Edasine suur tõus neil turgudel võib lõpuks kaasa tuua veelgi sügavamaid langusi. Halvemal juhul võivad hilisemate languste tagajärjel märkimisväärselt sageneda eraisikute pankrotid ja see võib teise ringi efektina omakorda põhjustada finantsasutuste pankrotilaine. Pikaajaline tagajärg võib olla ka tarbijate ja ettevõtete kindlustunde vähenemine ning järjekordne majanduskriis, mis võib olla ülemaailmne. Selline äämuslik stsenaarium – umbes nagu Jaapani olukord 1990. aastast alates laias mastaabis – ei ole vältimatu, aga risk on tõsisem, kui üldiselt tunnistada tahetakse.

      Et tähelepanu juhtimine sellistele väljavaadetele ei tunduks hädakisana, tuleb märkida, et ka praegu peame toime tulema varasema liigse enesekindluse ebameeldivate järelmitega. Paljudes riikides langesid aktsiabörsid 2000. aasta tipust 2002. aastaks poole madalamale ja on sestsaadik vaid kergelt põrganud. Korporatsioonide ülemäärased investeeringud, mida kannustas aktsiaturu buum, tõid 21. sajandi esimestel aastatel kaasa investeeringukulutuste kokkukukkumise ja ülemaailmse majandusseisaku.

      1990-ndate buumiaastad lõid kullapalavikku meenutava ettevõtlusõhustiku ja moonutasid paljude äriotsuseid, mille tulemused rõhuvad meid veel hulk aastaid. Ettevõtlusõhustiku muutuste hulka kuulub ka eetiliste väärtuste langus, nõrgenenud usk ausasse ärisse, vähenenud kannatlikkus ja usaldusväärsus. Pärast turu kukkumist kerkis pinnale ettevõtete juhtkondi, raamatupidamisfirmasid ja investeerimisfonde mõjutanud skandaalide laine.

      Need iseäralikud aastad viisid nii riigid kui ka kohalikud omavalitsused lõpuks tõsiste eelarveprobleemideni. 1990-ndatel – kui börs aina tõusis, investorid korjasid kapitalitulu ja majandus kasvas hoogsalt – kasvas valitsuste maksutulu ning paljud neist ei suutnud enam oma kulutusi piirama hakata. Pärast börsilangust maksutulu kukkus ning paljud riigid ja kohalikud omavalitsused seisid silmitsi ränga eelarvepuudujäägi kriisiga. 2002. aastaks oli majanduskoostöö ja -arengu organisatsiooni OECD liikmesriikide keskmine puudujääk 3% sisemajanduse kogutoodangust. Eelarvepuudujäägi tõttu on läbi raskuste üritatud kulutusi kärpida, mis on andnud eri elektoraatides erinevaid tulemusi.

      Üks 1990-ndate lõpu võimsa börsibuumi tagajärgi oli eluasemehindade buum, mis sai alguse umbes 1997. või 1998. aastal ja hoogustus paljudes maailma riikides pärast 2000. aastat. Eluasemete hinnabuum näib olevat alanud 1997. aastal umbes sel ajal, kui börsibuum sigitas ohtralt majanduse „uue ajastu” teooriad, ja vaatamata aktsiaturu korrektsioonile jätkub tugev tõus paljudes linnades ka praegu. Nende hinnamuutuste kõiki tagajärgi pole me veel näinud.

      Spekulatiivne ebastabiilsus paistab olevat maailma majanduses üha tähtsamal kohal. Me keskendume prognoosimatutele turgudele järjest pingsamalt. Mitte et olemasolevatel aktsiaturgudel võiks täheldada suuremat volatiilsust. Mingit selget pikaajalist trendi börside suurema volatiilsuse poole ei ole. Küll aga suureneb neil turgudel osalevate inimeste arv ning laieneb spekulatiivsete turgude ja kauplemisriskide spekter. Igal aastal luuakse aina uusi elektroonilisi turge, mis kauplevad järjest laialdasemate riskidega, ja üha rohkem tõmbab inimesi nii arenenud kui ka arenevates riikides neil turgudel osalema.

      Inimestel on järjest kasvav hirm, et nende elujärg sõltubki jõukusest, ent jõukus on turumuutuste tõttu ülimalt ebastabiilne. Seepärast pööravad inimesed pikemas perspektiivis üha rohkem tähelepanu turuliikumistele. Aina selgemalt tajutakse, et vara hind loeb meie elus väga palju. Üha enam arvavad inimesed, et nad peaksid kaitsma oma eraomandit, ning aina enam süveneb kahtlus, kas saab loota ühiskondlikele institutsioonidele, kui asjad peaksid minema halvasti. Armutus kapitalismis nähakse tulevikulainet.

      Sellel majandussüsteemil on nimetus – „omandiühiskond” – ja seda mõistet kasutab teiste seas varmalt ka president George W. Bush. Inimesed peavad oma tulevikku ise omama, oma tulevikku mitmeski mõttes varaomanikega sarnaselt planeerima. Omandiühiskonna kasuks räägib tõepoolest majanduskasvu soodustamine. Aga oma olemuselt soosib see ka spekulatsiooni ja tekitab läbi inimpsüühika kapriiside filtri hulgaliselt riske, mida peame suutma kuidagi hallata.

      Mina ei tea, mida tulevik toob, ega oska täpselt ette näha turgude tõuse ja mõõnu. Küll aga tean, et hoolimata kindlustunde märkimisväärsest vähenemisest pärast 2000. aastat on inimesed turu suhtes ikka liiga kindlad ja usuvad vankumatult, et oma investeeringute keerlemist tähelepanelikult jälgides saavad nad ühel päeval rikkaks, mistõttu ei tee nad konservatiivseid ettevalmistusi võimalikeks halbadeks arengustsenaariumideks.

      Eessõna esimesele väljaandele 2000. aastal

      See raamat on mitmesugustele senistele teadustöödele ja ajaloolistele andmetele tuginev laiapõhjaline uurimus hiljutise tohutu börsibuumi kohta. Kuigi lähtekoht on praegune olukord, asetab raamat selle börsibuumide üldisesse konteksti ja teeb konkreetseid ettepanekuid poliitilise kursi muutusteks, mida tuleks algatada vastuseks praegusele ning ka varasematele buumidele.

      Tänasel päeval on vajadus sellise raamatu järele eriti terav, kui silmas pidada laialt levinud ja üsna fundamentaalseid lahkarvamusi aktsiaturu kohta. Kui inimesed juba nii elementaarsel tasandil üksmeelele ei jõua, on põhjus tavaliselt selles, et neil on üldisest pildist olemas vaid fragmendid. Ometi oleks võimalik saavutada sisuline konsensus, kui kõik teadaolevad faktid ritta laduda. Seepärast olen püüdnud selles raamatus esitada palju laiemat teavet, kui turuteemalistes kirjutistes tavaliselt kasutatakse, ja luua seda teavet sünteesides üksikasjaliku pildi praegusest turust.

      Miks jõudis USA aktsiaturg aastatuhande vahetuseks sellisele kõrgusele? Mis muutus, et turg nii kõrgete hindadeni jõudis? Mida tähendavad need muutused turu väljavaadetele uue aastatuhande esimestel aastakümnetel? Kas võimsad fundamentaalsed tegurid hoiavad turgu praegusel tasemel või ehk suruvad veelgi kõrgemale, isegi kui vahepeal toimub korrektsioon allapoole? Või on turg kõrgel üksnes mingi arutu õhina pärast – mingi investorite soovmõtlemise tõttu, mis teeb meid pimedaks tegeliku olukorra suhtes?

      Vastused neile küsimustele on nii avalikele kui ka erahuvidele määrava tähtsusega. Sellest, kuidas aktsiaturgu praegu ja tulevikus hinnastame, sõltuvad tähtsad majanduslikud ja sotsiaalpoliitilised otsused, mis ei mõjuta üksnes investoreid, vaid tervet ühiskonda, isegi kogu maailma. Kui liialdame aksiabörsi praeguse ja tulevase väärtusega, võime ühiskonnas tervikuna liiga palju investeerida idufirmadesse ja laienemistesse ning liiga vähe infrastruktuuri, haridusse ja muus vormis inimkapitali. Kui arvame, et turg on väärt rohkem kui tegelikult, võime unarusse jätta pensionikogumise, säästude hoidmise, parema sotsiaalkindlustussüsteemi seadustamise ja teised elanikkonna kindlustunnet tagavad aspektid. Samuti võime kaotada võimaluse kasutada laienevat finantstehnoloogiat uute lahenduste leidmiseks meie eluasemeid, linnu ja elujärge puudutavatele ehtsatele riskidele, millega me silmitsi seisame.

      Et vastata neile küsimustele tänapäeva aktsiaturu kohta, korjan asjakohast infot kõige erinevamatest ja mõne arvates küllap kaugetestki teadusvaldkondadest. Nende valdkondade saavutused jäävad turuanalüütikutel pahatihti tähelepanuta, aga neil on ilmnenud võtmeroll sarnaste ajalooliste episoodide ja muu maailma turgude käekäigu selgitamisel. Need valdkonnad on majandusteadus, psühholoogia, demograafia, sotsioloogia ja ajalugu. Need lisavad tavapärasemale finantsanalüüsi metoodikale kaalukaid argumente, mille abil läheneda käesolevatele probleemidele. Palju uusi teadmisi lisandub käitumusliku rahanduse tärkavast valdkonnast, mis aastate jooksul paistab järjest vähem rahandusteaduse kõrvalharuna ja järjest rohkem tõsise finantsteooria keskse sambana.

      Olen kogunud siia kõige tähtsamaid tähelepanekuid, mida nende valdkondade teadlased on