Üks neetud jama teise otsa. Jodi Taylor

mingeid tugistruktuure. Peame ise üksteise eest hoolitsema, seepärast ongi siin vastuvõtjad, et neid toetada ja rahustada.”

      „Rahustada millest?”

      „Ükskõik millest, mis nendega ülesande täitmisel võis juhtuda.”

      „Kust te teate, et midagi juhtus?”

      Mees ohkas. „Nad on ajaloolased. Alati juhtub midagi.”

      Angaari mõlemas servas seisis kaks rida mingeid postamente. Nende ümber oli hulk jämedaid musti kaableid, mille otsad kadusid hämaratesse orvadesse. Mõned postamendid olid tühjad, teistel olid mingid väikesed osmikuid meenutavad moodustised. Igaüks neist oli veidi erineva kuju või suurusega, aga kõik nägid välja nagu väikesed luitunud ja lameda katusega ning akendeta hooned, mida võinuks eluasemeks pidada ükskõik kus, Mesopotaamias asunud Urist kuni nüüdisaja linlase aiamaani. Toeta kipakas omavalmistatud redel vastu selle seina ja mõni katkine vankriratas ukse juurde ning pane paar kana sinna juurde nokkima ja keegi ei panekski neid tähele.

      „Ja mis need on?” küsisin sinnapoole osutades.

      Mees naeratas esimest korda. „Need on meie operatiivbaasid. Me kutsume neid kookoniteks. Ülesannet täites elavad ja töötavad ajaloolased just seal. Need on number üks ja kaks,” osutas ta käega. „Kasutame neid harilikult simulaatoritena ja väljaõppeks, sest nad on väikesed ja kõige aluseks. Kookon number kolm peaks nüüd iga hetk tagasi jõudma. Kookon number viis valmistub teele asuma. Kookon number kuus on väljas. Number kaheksa on samuti väljas.”

      „Kus on number neli ja seitse?”

      Mees sõnas vaikselt: „Läksid kaduma.” Tekkinud vaikuses võisin peaaegu kuulda, kuidas tolmukübemed tantsivad päikesekiirtes.

      „Kui ütlesite, et läksid kaduma, siis kas pidasite silmas, et ei tea, kus nad on, või seda, et nad mingil põhjusel enam kunagi tagasi ei tule?”

      „Emba-kumba. Või mõlemat. Neli läks kaheteistkümnenda sajandi Jeruusalemma dokumenteerima ristisõdu. Nad ei andnud endast kordagi märku ja sellele järgnenud päästeüritused ebaõnnestusid. Number seitse läks varase Rooma aja Britanniasse Saint Albansisse ja nendest ei ole me ka leidnud märkigi.”

      „Aga otsisite?”

      „No muidugi, nädalate kaupa. Me ei jäta omi kunagi hätta. Aga me ei leidnud neid ega nende kookoneid.”

      „Kui palju inimesi olete kaotanud?”

      „Nende kahe juhtumiga kokku viis ajaloolast. Nende nimed on tahvlil kabelis.” Mees märkas minu hämmeldunud ilmet. „Nad on autahvlil, kuhu kantakse nende nimed, kes ei tule tagasi või kes saavad surma või mõlemat. Meil on suur väljalangevus. Kas doktor Bairstow ei maininud seda?”

      „Ta …” kavatsesin küsida, kui suur, aga numbriga kolm tähistatud postamendil hakkas tuluke vilkuma. Otsekui mitte kusagilt ilmusid oranžides riietes kujud, kes vedasid igasuguseid juhtmeid, kaableid ja vajalikke tööriistu. Ning täiesti vaikselt, ilma igasuguse sekeldamise või pasunakoorita materialiseerus kookon number kolm oma postamendile.

      Ei midagi enamat.

      Pöörasin pilgu šefi poole. „Kas …”

      „Meie sinna sisse ei lähe. Nemad tulevad välja.”

      „Miks nii?”

      „Neid on vaja desinfitseerida. Teate küll, katkust, rõugetest, koolerast ja muust niisugusest. Me ei tohi sisse minna, kuni seda pole tehtud.”

      „Aga mis siis, kui nad on viga saanud?”

      Samal hetkel avanes uks ja üks hääl hüüdis: „Arsti!”

      Oranžide tehnikute vägi vajus kahele poole nagu Punane meri ning kaks arsti tulid kiiresti läbi angaari ja kadusid kookonisse.

      „Mis toimub? Kes seal on? Kus nad olid?”

      „Need peaksid olema Lower ja Baverstock, tulevad tagasi 20. sajandi alguse Hiinast bokserite ülestõusu ajal. Nad vajavad nähtavasti arstiabi, aga asi pole tõsine.”

      „Kust te seda teate?”

      „Kui oled näinud nii palju tagasitulekuid kui meie, siis tunned kohe ära. Nendega on kõik korras.”

      Seisime mõlemad vaikides ja jälgisime ust, kuni viimaks lonkis sealt välja kaks idamaiselt riietatud inimest, mees ja naine. Ühel oli side silmal ja teisel käsi kaela seotud. Mõlemad vaatasid üles galerii poole ja lehvitasid. Sinised kujud lehvitasid vastu ja hüüdsid midagi. Tulnukad koos arstidega eemaldusid. Oranžid tehnikud kogunesid kookoni juurde.

      „Kas tahate lähemalt vaadata?”

      „Jaa, palun!”

      Lähemalt tundus kookon veelgi isikupäratum ja mittemidagiütlevam kui angaari teisest otsast vaadates.

      „Uks,” sõnas šeff ning pealtnäha päevinäinud ja pealtnäha puidust uks avanes helitult. Võrreldes hiigelsuure angaariga tundus kookoni sisemus väike ja kitsas.

      „Tualett ja duširuum on siin,” osutas ta eraldatud nurka. „Siin on juhtpult.” Suure, seina külge monteeritud ekraani all oli arusaamatute kirjade, vilkuvate tulukeste, mõõdikute ja lülititega konsool. Väliskaamerad näitasid nüüd ainult angaari sisevaateid. Juhtpuldi ees oli põranda külge kinnitatud kaks kulunud välimuse ja üsna ebamugava moega pöördtooli.

      „Arvutiga saab töötada käsitsi või ka häälega, kui soovid kellegagi rääkida. Ümberringi seintel on laekad ülesande täitmiseks vajalike seadmetega. Magamisasemed saab vajadusel välja tõmmata. Selles kookonis saab üsna mugavalt magada kolm inimest, hädapärast ka neli.”

      Hulk kaableid kulges mööda seinu üles ja kadus plaaditud lakke.

      Keset seda mõnevõrra päevinäinud, aga kahtlemata tipptehnoloogilist segadikku nägin oma hämmastuseks ühel riiulil suure esmaabikapi all väikest teekannu ja kõrvuti kaht kruusi.

      „Just,” tähendas šeff resigneerunult. „Näita mulle teekannu ja ma näitan teile vähemalt kaht selle juurde kuuluvat ajaloolast.”

      Kitsukest ruumi täitis inimestest, kapsastest, kemikaalidest, elektriseadmetest ja märjast vaibast tekkinud kolkunud lõhn, millele lisas oma osa tualetist lähtuv panus. Nagu selgus, lõhnavat kõik kookonid niiviisi ja ajaloolased heitvat nalja, et tehnikud võtavad kõigepealt lõhna ja ehitavad siis kookonid selle ümber.

      „Kuidas see töötab?”

      Mees kostitas mind üksnes pilguga. Nojah, rumal küsimus.

      „Mis edasi?”

      „Kas on veel midagi, mida tahaksite näha?”

      „Jaa, kõike.”

      Niisiis tehtigi mulle teine ringkäik. Käisime turvaosakonnas, kus rohelises riietuses inimesed kontrollisid relvi ja seadmeid, jõllitasid monitore, jõid teed, jooksid ringi ja karjusid üksteise peale.

      „Kas teil on mingi probleem?” uurisin.

      „Oh ei. Küllap oleme lihtsalt üks lärmakas punt. Loodetavasti ei lootnud te eest leida pidulikke loengusaale.”

      Sain tuttavaks major Guthrie, pika tumeblondide juustega mehega, kes meisterdas midagi. Ta katkestas töö ja vaatas mulle otsa.

      „Kas oskate lasta? Kas olete kunagi tulistanud? Kas oskate ratsutada? Kas oskate ujuda? Missugune on teie kehaline vorm?”

      „Ei. Ei. Ei. Jah. Seda pole ollagi.”

      Ta pidas pausi ja mõõtis mind pilguga ülalt alla. „Kas suudate inimese tappa?”

      Mõõtsin teda pilguga ülalt alla. „Lõpuks ikka.”

      Mees naeratas tõrksalt ja sirutas käe. „Guthrie.”