Üks neetud jama teise otsa. Jodi Taylor

iseäranis baari oma, oli suurest kasutuskoormusest ja rahapuudusest üsna räämas.

      Armusin raamatukogusse, mis koos halliga moodustas ilmselt kogu hoone südame. Kõrge lae tõttu jäi sellest ruumikas mulje ja tohutu kamin lisas õdusust. Igale poole oli paigutatud mugavaid tugitoole ja ühe seina kõrgetest akendest hoovas sisse päikesevalgust. Peale orvades leiduvate raamatute olid seal ka kõiksugused elektroonilised infootsinguvahendid, lugemiskohad ja andmetabelid ning läbi võlvkäigu avanes vaade suurele arhiivile.

      „Nimetage ainult ja meie tõmbame selle kusagilt välja,” teatas raamatukoguhoidja ja arhivaar doktor Dowson, kes kandis mingit sorti süüdvestrit. „Vähemalt niikaua, kuni see vana jobu seal üleval pole meid vastu taevast lennutanud. Kas teate, et vahel oleme sunnitud lausa kiivreid kandma? Seletan kogu aeg Edwardile, et kui tahame üldse ellu jääda, tuleb ta kogu oma hullude kambaga majutada Hawkingi teise otsa!”

      „Doktor Maxwell pole veel töövestlusel käinud,” sekkus proua De Winter ja raamatukoguhoidja hakkas midagi pobisema. Ladina keeles. Uurisin uudishimulikult lage, mis oli tõepoolest laiguline ja määrdunud, aga vähemalt ei tundunud miski selle nähtavasti ajaloolise hoone laest läbi tungivat.

      „Kas teile siis ei räägitudki?” nõudis raamatukoguhoidja. „Möödunud aastal püüdis tema uurimismeeskond taastada Balaklava lahingus kasutatud Vene suurtükke, aga nad arvestasid laskekaugust valesti ja purustasid kellatorni.”

      „Ei,” ütlesin mina, vastates arvatavasti retoorilisele küsimusele. „Kahjuks olin sellest tõesti teadmatuses.”

      Mind juhatati kindlakäeliselt edasi.

      Peatusime ühte pikka koridori avaneva sissepääsu juures, mis näis viivat eraldiseisvasse, ülikoolilinnaku moodsamasse osasse. „Mis seal on?”

      „Seal angaaris on meie tehnilised seadmed ja varustus. Praegu pole aega neid vaadata, peame minema doktor Bairstow’ kabinetti.”

      Minu mõtted olid veel Krimmi sõja ja Balaklava lahingu katastroofi juures, kui sain aru, et keegi räägib minuga. Rääkija oli keskmist kasvu, tumedate juuste ja muidu tavalise näoga mees, aga selle näo tegid tähelepanuväärseks säravad ja heledad sinakashallid silmad. Mehel oli seljas oranž spordidress.

      „Palun väga vabandust,” kohmasin. „Jäin Krimmi sõjast mõtlema.”

      Mees naeratas. „Paistab, et sobite siia hästi.”

      „Šeff, see ongi doktor Maxwell.”

      „Ma ei ole veel töövestlusel käinud,” ütlesin, soovides anda märku, et olen olnud tähelepanelik.

      Mehe üks suunurk võpatas kergelt.

      „Doktor Maxwell, saage tuttavaks, meie tehnilise sektori juhataja Leon Farrell.”

      Sirutasin käe. „Väga meeldiv teiega tutvuda, härra Farrell!”

      „Enamasti öeldakse mulle „šeff”, doktor.” Ta sirutas aeglaselt käe ja ma surusin seda. Käsi oli soe, kuiv ja mõhnaline. Tööinimese käed.

      „Tere tulemast Saint Mary instituuti!”

      Proua De Winter koputas käekellale. „Doktor Bairstow ootab.”

      Niisiis see oligi doktor Edward Bairstow. Kui sisenesin, seisis ta seljaga akna poole. Nägin pikka kondist meest, kelle pead ümbritsev hall juuksepärg meenutas mulle sulekraed raisakotka kaela ümber. Kaugemal istus, märkmik ees, hästiõmmeldud kostüümis hirmuäratava ilmega naine. Naine jättis elegantse ja väärika, ent kriitilise suhtumisega inimese mulje. Doktor Bairstow toetus raskelt kepile ja sirutas käe, mis oli sama külm kui minul endal.

      „Doktor Maxwell, tere tulemast! Tänan, et tulite.” Mehe rahulik ja selge hääl kõlas äärmiselt autoriteetselt. Ilmselgelt polnud ta inimene, kes peab häält tõstma, et tähelepanu köita. Tema terava pilguga silmad uurisid mind hindavalt. Tehtud järeldusi need ei reetnud. Ma ei oska harilikult ülemusi kuigi hästi hinnata, aga siin oli tegu kindlasti juhtumiga, kus tuleb olla ettevaatlik.

      „Tänan kutse eest, doktor Bairstow.”

      „Saage tuttavaks minu abi proua Partridge’iga. Vahest istume?”

      Seadsime end istuma ja jutt võis alata. Esimese tunni rääkisime minust. Mulle jäi mulje, et teadaolevate lähisugulaste ja lähisuhete puudumine on pigem plusspunkt. Bairstow oli juba teadlik minu hariduse üksikasjadest, seega rääkisime tükk aega minu tööst pärast ülikooli arheoloogi ja antropoloogina ning saadud kogemustest ja reisidest. Direktorile pakkus iseäranis huvi, mida ma arvan elust teistes maades ja teistes kultuurides. Kui kerge on mul omandada keeli ja teha end arusaadavaks? Kas olen end kunagi tundnud teistes kogukondades üksildasena? Kuidas ma hakkama olen saanud? Kui kiiresti ma keskkonda sulandun?

      „Miks te valisite ajaloo, doktor Maxwell? Kui pidada silmas kõiki põnevaid saavutusi kosmoseprogrammides viimase kümne aasta jooksul ja viimasesse järku jõudnud Marsi-projekti, siis mis on sundinud teid vaatama tagasi ja mitte edasi?”

      Tegin pausi, et mõtteid korrastada ja reastada. Olin üheksa-aastane. Need jõulud ei olnud meeldivad. Istusin riidekapis. Istumise alla jäi midagi võõrastavat. Nihelesin natuke ja sain kätte väikese raamatu – „Henry V ja Agincourti lahing”. Lugesin ja lugesin seda raamatut, kuni see peaaegu ära lagunes. Ma ei saanudki kunagi teada, kust see välja ilmus. Aga just see väike raamat äratas minu huvi ajaloo vastu. See oli mul praegugi alles: ainus asi, mille olin lapsepõlve ajast säilitanud. Ajalugu avas uksed teistsugustesse maailmadesse ja teistsugustesse aegadesse ning sellest sai minu pääsemine ja kirg. Mul pole kunagi olnud tahtmist oma minevikust rääkida ning nii vastasin vaid kolme mittemidagiütleva lausega.

      Edasi rääkisime Saint Mary instituudist. Doktor Bairstow kirjeldas suurt, elujõulist ja ebatraditsioonilist asutust. See hakkas mind üha rohkem ja rohkem huvitama. Mingil hetkel, mida ma ei suutnud küll täpsemalt määratleda, hakkas mulle tunduma, et kuigi ta aina rääkis ja rääkis, jättis ta targu midagi olulist rääkimata. Suur linnak. Neil oli seal turvaosakond ja võimalus kahekümne nelja tunni jooksul süüa saada, igasugused masinad ja seadmed ning tehnikaosakond. Bairstow pidas hetkeks pausi, lehitses mingeid pabereid ja uuris, kas mul on küsimusi.

      „On küll,” laususin. „Mis on Hawking?”

      Mees ei vastanud, vaid ajas end sirgu ja lauast pisut eemale ning heitis pilgu proua Partridge’ile. Too pani märkmiku käest ja lahkus toast. Jälgisin teda minemas ja pöörasin siis pilgu uuesti direktorile. Õhkkond oli muutunud.

      Bairstow küsis: „Kust te Hawkingi kohta kuulsite?”

      „Noh,” venitasin, „muidugi pole see päris kõigi jaoks üldteada asi, aga …” ja jätsin lause pooleli. Mees uuris mind ja vaikus aina pikenes. „Tundub lihtsalt imelik, et ajaloouuringute keskuse angaar kannab kuulsa füüsiku nime.”

      Vastust ei tulnud ikka veel, aga nüüd ei kavatsenud minagi enam midagi rohkem öelda. Vaikus mind ei hirmuta. Erinevalt paljudest teistest pole mul kunagi olnud vajadust seda kuidagi täita. Tunnistasime tükk aega teineteist ja asi näis minevat juba huvitavaks, aga just sel hetkel tuli proua Partridge tagasi, käes kaust, mille ta asetas doktor Bairstow’ ette. Mees avas selle ja laotas paberid enda ette lauale.

      „Doktor Maxwell, ma ei tea, mida teile on räägitud, aga ehk räägite teie mulle, mida teate.”

      Ta oli minu blufi läbi näinud.

      „Absoluutselt mitte midagi,” tunnistasin. „Kuulsin lihtsalt seda nime mainitavat ja jäin selle üle mõtlema. Samuti imestan siinse nii suurearvulise personali üle. Miks on teil vaja turvamehi või tehnikuid? Ja miks peavad inimesed siin teadma, et ma pole veel käinud töövestlusel? Mis siin toimub?”

      „Olen täiesti valmis seletama teile kõike, mida tahate teada, aga esmalt pean teid teavitama, et kui te ei kirjuta nendele paberitele alla, ei saa ma seda teha. Palun võtta teadmiseks, et need dokumendid on õiguslikult