Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi. Gail Honeyman

olulisust arvestades, nii et suundusin lihtsalt esimesse suurde kaubanduskeskusse ja läksin liftiga tehnikaosakonda.

      Hallis särgis ja läikiva lipsuga noor mees vahtis seinatäit hiiglaslikke telekaekraane. Astusin lähemale ja andsin talle teada, et soovin osta arvutit. Ta nägi hirmunud välja.

      „Lauaarvuti, sülearvuti, tahvelarvuti,“ loetles ta. Mul polnud aimugi, millest ta räägib.

      „Ma ei ole varem arvutit ostnud, Liam,“ selgitasin, lugedes nimesildilt ta nime. „Olen täiesti kogemusteta elektroonikatarbija.“

      Mees sikutas oma kraed, nagu püüaks oma hiiglaslikku aadamaõuna survest vabastada. Ta nägi välja nagu gasell või antiloop, üks neist igavatest beežidest loomadest, kel on suured ümmargused silmad kahel pool pead. Seda tüüpi loomad, kelle leopard alati lõpuks ära sööb.

      Avamäng kukkus konarlikult välja.

      „Milleks te seda kasutama hakkate?“ küsis ta mulle otsa vaatamata.

      „See ei puutu vähimalgi määral teisse,“ ütlesin täiesti haavunult.

      Mees nägi välja, nagu võiks ta kohe nutma puhkeda, tundsin end halvasti. Ta oli nii noor. Puudutasin ta kätt, ehkki mulle ei meeldi kehaline kontakt.

      „Kardan, et olen veidi ärevil, sest mul on tingimata tarvis sel nädalavahetusel internetti kasutada,“ selgitasin. Närviline ilme ei hajunud mehe näolt.

      „Liam,“ ütlesin aeglaselt, „mul on lihtsalt tarvis osta mingit tüüpi arvuti, mida ma saan mugavalt enda juures kodus kasutada, et veidi internetis uurimistööd teha. Võimalik, et pean saatma masina kaudu mõned sõnumid. See on kõik. Kas teil on midagi sobivat poes olemas?“

      Noormees vaatas lakke ja vajus mõttesse. „Sülearvuti ja mobiilne internetiühendus?“ lausus ta. Taevake, mis mõtet on seda minu käest küsida? Noogutasin ja ulatasin oma krediitkaardi.

      Koju jõudes tundisn kerget peapööritust mõttest, kui palju raha olin kulutanud, ja siis jõudis mulle kohale, et süüa ei olnud mitte midagi. Reede oli loomulikult margherita pitsa päev, aga olin miskipärast esimest korda oma rutiinist teataval määral kõrvale kaldunud. Mulle meenus, et mul oli köögirätikute sahtlis flaier, mis oli juba tükk aega tagasi mulle postkasti pandud. Leidsin selle vähese vaevaga üles ja silusin sirgu. Allosas olid kehtivuse kaotanud allahindluskupongid. Arvatavasti olid hinnad tõusnud, aga eeldasin, et telefoninumber oli samaks jäänud ja et nad müüsid arvatavasti endiselt pitsasid. Tegelikult olid hinnad juba varem naeruväärsed ja tegelikult naersin ma nende üle kõva häälega. Tesco Metro pitsad maksid ainult veerandi sellest.

      Otsustasin, et tellin siiski. Jah, samm oli ekstravagantne ja end hellitav, aga miks ka mitte? Elus tulebki proovida uusi asju, kombata piire, tuletasin endale meelde. Teises toru otsas teatas mehehääl mulle, et pitsa saabub viieteist minuti pärast. Harjasin juukseid, võtsin sussid jalast ja panin töökingad uuesti jalga. Juurdlesin, kuidas nad musta pipraga teevad. Kas kuller võtab pipraveski endaga kaasa? Ta ei jahvata ju ometi pipart pitsa peale otse ukselävel seistes? Panin kannu tulele, juhuks, kui ta peaks tassikest teed soovima. Telefonitsi oli mulle öeldud, palju tellimus maksma läheb, nii et võtsin raha välja, panin selle ümbrikku ja kirjutasin ümbriku peale Pizza Pronto. Aadressi ma ei hakanud märkima. Mõtlesin, et kas oli kombeks jätta jootraha, ja soovisin, et mul oleks, kelle käest küsida. Emps ei oskaks nõu anda. Ta ei saa ise otsustada, mida ta sööb.

      Pitsaplaani nõrk külg oli vein. Nad ei too seda koju, ütles mees telefoni otsas, tundudes tegelikult üsna lõbustatud olevat, et ma üldse küsisin. Imelik – sest mis oleks loomulikum kui pitsa koos veiniga? Ma ei suutnud välja mõelda, kuidas mul õnnestuks hankida midagi piisavalt peatselt, et seda pitsa kõrvale juua. Mul oli tõepoolest mingit joogipoolist tarvis. Muretsesin selle üle, kui oma tellimust ootasin.

      Lõpuks valmistas kogu pitsakogemus mulle suure pettumuse. Mees surus mulle lihtsalt suure karbi pihku, võttis ümbriku ja rebis selle minu silme all ebaviisakalt lahti. Kuulsin, kuidas ta pobises: „Pagan võtku“, kui münte kokku luges. Olin kogunud väikesele savitaldrikule viiekümnepenniseid ja nüüd tundus olevat saabunud sobiv juhus need käiku lasta. Jätsin ümbrikku tema jaoks ühe lisamündi, aga ei saanud selle eest mingit tänu. Ebaviisakas.

      Pitsa oli tohutult rasvane, tainas oli pehme ja maitsetu. Otsustasin otsekohe, et ma ei söö enam kunagi tellitud pitsat ja kindlasti mitte koos muusikuga. Kui me peaksime kunagi leidma end olukorrast, kus vajame pitsat ja oleme Tesco Metrost liiga kaugel, siis toimub üks kahest. Esiteks: läheme ametlikku musta taksot kasutades kesklinna ja sööme mõnes mõnusas Itaalia restoranis õhtust. Teiseks: ta teeb pitsa meile nullist peale valmis. Mees segab taina, venitades ja sõtkudes seda oma pikkade peenikeste sõrmedega, mudides, kuni tainas on õige konsistensstiga. Ta seisaks pliidi ees, hautades tomateid värskete ürtidega, kuni neist saab rikkalik tihke ja libe kaste, kuhu ta lisab õige veidi oliiviõli.

      Mehel oleks seljas paar kõige vanemaid ja kõige mugavamaid teksasid, mis istuksid madalal ta kitsastel puusadel, ta paljad jalad tatsuksid, samas kui ta ümiseks kastet segades oma imekaunil häälel omaette laulda. Kui tal oleksid pitsa jaoks ettevalmistused tehtud, paneks ta sinna peale artišokki ja riiviks fenkolit, lükkaks kogu kupatuse ahju ja tuleks minu juurde, võtaks mul käest kinni ja tooks mu kööki. Ta kataks laua, vaas gardeeniatega oleks keset lauda, teeküünlad heidaksid läbi värvilise klaasümbrise mahedat valgust. Mees korgiks aeglaselt lahti pudeli Barolot, mis avaneks mõnusa popsuga, ja asetaks pudeli lauale ning tõmbaks seejärel tooli minu jaoks laua alt välja. Enne, kui ma istuda jõuaksin, võtaks ta mul ümbert kinni ja suudleks mind, ta käed mu vöökohal. Ta tõmbaks mu nii lähedale, et tunneksin ta verd vemmeldamas ja ta naha vürtsikat lõhna ja ta magusat hingeõhku.

      Olin oma madalakvaliteedilise pitsa söömise lõpetanud ja hüppasin karbil üles-alla, püüdes tampida seda võimalikult väikeseks, et see prügikasti mahuks, ja siis meenus mulle brändi. Emps on alati öelnud, et šoki puhuks on brändi hea, ja ma olin aastaid tagasi igaks juhuks ühe ostnud. Olin pannud selle koos kõigi muude hädaolukorra tarvis varutud asjadega vannitoa kappi. Läksin vaatama ja seal see oligi, sidemerullide ja randmetugede varjus – täis ja avamata pudel brändit Remy Martin. Keerasin korgi lahti ja võtsin lonksu. See ei olnud sama hea kui viin, aga halb ta ka ei olnud.

      Olin sülearvuti osas üpriski ebakindel, sest ei olnud varem uut arvutit tööle pannud, aga tegelikult oli kõik päris lihtne. Mobiilse interneti asi oli ka vägagi tehtav. Viisin brändi ja sülearvuti köögilauale, trükkisin muusiku nime Google’isse sisse, vajutasin enterit ja katsin silmad kätega. Paar sekundit hiljem võtsin käed ära. Tulemusi oli sadu! Tundus, et see saab lihtne olema, nii et otsustasin leheküljed ära jaotada; lõppude lõpuks oli minu käsutuses terve nädalavahetus, nii et polnud mingit mõtet kiirustada.

      Esimene link suunas mu mehe kodulehele, mis oli täis temast endast ja ta bändist tehtud fotosid. Lähendasin näo ekraanile, kuni mu nina oli peaaegu vastu seda. Ma ei olnud meest endale vaid ette kujutanud ega tema ilu alahinnanud. Järgmine link viis mu ta Twitteri lehele. Lubasin endale seda lõbu, et lugesin kolme viimast sõnumit. Kaks neist olid iroonilised ja vaimukad, kolmas täiesti võluv. Selles väljendas ta ametialast vaimustust teise muusiku vastu. Kui õilis temast.

      Järgmiseks, Instagrami leht. Ta oli postitanud peaaegu viiskümmend pilti. Klikkasin suvaliselt ühel neist: portree, lähivõte – ta nägi välja siiras ja vaba. Mehel oli rooma nina, täiuslikult sirge ja klassikaliste proportsioonidega. Ka ta kõrvad olid perfektsed, täpselt õige suurusega, veatult sümmeetrilised. Ta silmad olid helepruunid. Need olid helepruunid nii, nagu roos on punane või nagu taevas on sinine. Need olid klassikaliselt helepruunid.

      Saidil oli ridade kaupa pilte ning mu aju sundis mind nupule vajutama ja otsingumootorisse tagasi pöörduma. Uurisin ülejäänud lehti, mille Google oli leidnud. Nende hulgas oli Youtube’i videoid ja esinemiste lindistusi. Oli artikleid ja kriitikat. See oli üksnes otsingutulemuste esimene lehekülg. Loen läbi kogu teabe, mille tema kohta leida suudan, et teda korralikult tundma õppida – lõppude lõpuks on mul väga head uurimistöö ja probleemi lahendamise oskused.