Название | Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi |
---|---|
Автор произведения | Gail Honeyman |
Жанр | Контркультура |
Серия | |
Издательство | Контркультура |
Год выпуска | 0 |
isbn | 9789916112311 |
Kayla jättis mu kalambuuri tähelepanuta ja tõstis rätiku üles. „Oi...“ ütles ta. „Okeeeei...“ Ta astus laua juurde ja tõmbas sahtli lahti, võttis midagi välja. „Hinnale lisandub kaks naela kääride hoolduse tasu,“ ütles ta rangelt, vedades kätte paari kummikindaid.
Käärid käisid klõklõklõk ja mina vahtisin lakke. Üldse polnud valus! Kui salongitöötaja töö lõpetas, kasutas ta suurt jämedalt harja, et lõigatud karv maha pühkida. Tundsin, kuidas paanika minus vaikselt pead tõstab. Ma ei olnud sisenedes põrandale vaadanud. Mis siis, kui ta oli teinud sama teiste klientiga – kas minu täpiliste sokkide talla all oli nüüd kellegi kubemekarvu? Mõte ajas mind kergelt iiveldama.
„Nii on parem,“ ütles naine. „Teen nüüd nii kiiresti, kui suudan. Ärge kasutage selles piirkonnas vähemalt kaheteist tunni jooksul pärast protseduuri lõppu lõhnaga kreeme, sobib?“ Naine segas vahapotti, mis laual kuumenes.
„Oh, ärge muretsege, ma ei olegi mingi salvide ja võiete inimene, Kayla,“ ütlesin. Kayla jõllitas minu poole. Oleks arvanud, et ilusalongi töötajatel on parem suhtlusoskus. Ta oli peaaegu niisama koba suhtleja kui mu kolleegid.
Kayla nihutas paberist püksikud kõrvale ja käskis mul naha pingule tõmmata. Seejärel kandis ta mu kubemepiirkonda kihi vaha, kasutades selleks puust spaatlit, ja surus vaha sisse kangariba. Võtnud ühest servast kinni, tõmbas ta selle ühe kiire järsu ereda valusähvakaga ära.
„Morituri te salutant,“ sosistasin, pisarad silmi torkimas. Nii ütlen ma taolistes olukordades ja see teeb mul alati tuju jälle heaks. Hakkasin istuli tõusma, aga ta lükkas mu õrnalt pikali tagasi.
„Ma kardan, et siin tuleb omajagu veel tegutseda,“ ütles Kayla üpris rõõmsal häälel.
Valuga on lihtne, see on miski, mis on mulle tuttav. Läksin oma peas asuvasse väiksesse tuppa, sellesse, mis on pilvede värvi. Seal lõhnab puhta puuvilla ja jänesepoegade järele. Õhk selles toas on suhkrune ja õrnroosa ja seal mängib kõige mahedam muusika. Täna oli peal Carpentersi „Top of the World“. See ilus hääl... ta kostab nii õndsalikult, niivõrd armuküllaselt. Armas, õnnelik Karen Carpenter.
Kayla jätkas vahapoti ja riideribadega. Ta palus, et painutaksin põlved külgedele ja paneksin kannad kokku. Nagu konnajalad, ütlesin, aga ta ei pööranud mulle tähelepanu, olles tööle keskendunud. Ta kiskus karvu välja altpoolt. Ma ei olnud isegi selle peale tulnud, et see võimalik oleks. Kui Kayla lõpetas, palus ta, et lamaksin jälle tavaasendis, ja tõmbas siis paberist püksikud alla. Ta määris veel alles jäänud karvadele kuuma vaha ja rebis needki võidukalt välja.
„Valmis,“ lausus ta, tõmbas kindad käest ja pühkis käeseljaga otsaesist, „kas ei näe see nüüd ometi palju parem välja!“
Ta ulatas mulle taskupeegli, et saaksin end vaadata. „Aga ma olen täiesti karvutu!“ ütlesin õudust tundes.
„Nii ongi, see on Hollywood,“ ütles ta. „Seda te ju tahtsite.“
Tundsin, kuidas mu käed rusikasse tõmbuvad, ja raputasin uskumatult pead. Ma olin tulnud siia, et püüda saada normaalseks naiseks, aga selle asemel oli ta andnud mulle lapse väljanägemise.
„Kayla,“ ütlesin ma, suutmata uskuda olukorda, kuhu olin sattunud, „mees, kes mind huvitab, on tavaline täiskasvanu. Talle meeldib seksida tavalise täiskasvanud naisega. Kas püüate vihjata sellele, et ta on mingi pedofiil? Kuidas te julgete!“
Kayla jõllitas mind õudust tundes. Mul oli sellest kõrini.
„Palun jätke mind üksi, et saaksin riidesse panna,“ ütlesin nägu seina poole keerates.
Kayla lahkus ja ma ronisin asemelt alla. Tõmbasin püksid jalga; mind lohutas asjaolu, et karvad kasvavad kahtlemata tagasi enne, kui esimeste intiimvahekordadeni jõuame. Lahkudes ma Kaylale jootraha ei jätnud.
Kui ma kontorisse tagasi jõudsin, siis ei töötanud mu arvuti endiselt. Istusin ettevaatlikult maha ja helistasin uuesti Raymondile, ent sain kohe vastuseks ta jabura sõnumi. Otsustasin minna ülakorrusele ja selle mehe üles otsida; kõneposti järgi tundus ta olevat just selline inimene, kes jätaks heliseva telefoni tähelepanuta ja istuks lihtsalt niisama, midagi tegemata. Just sel hetkel, kui oma tooli tahapoole lükkasin, lähenes mu lauale üks mees. Ta oli vaevu minust pikem, kandis rohelisi tosse, halvastiistuvaid teksariidest pükse ja T-särki, millel oli kujutatud kuudi katusel lebavat koera. Särk oli esilekummuva kõhu ümber pingul. Mehe juuksed olid tuhmid, liivakarva ja lühikeseks lõigatud, et varjata nende õhenemist ja juuksepiiri taandumist. Tal oli ebaühtlane blond habemetüügas. Kogu näha olev nahapind nii näol kui kehal oli väga roosa. Mõtteisse kerkis üks sõna: põrsas.
„Ee, Oliphant?“ ütles ta.
„Jah – Eleanor Oliphant – see ma olengi,“ laususin.
Mees ligines mu lauale. „Mina olen Raymond, IT-osakonnast,“ ütles ta. Sirutasin käe välja, et ta kätt suruda, mida ta ka lõpuks tegi, kuigi pigem ääri-veeri. Jälle üks tõend maneeride masendavast taandarengust kaasajal. Astusin kõrvale ja lasin ta oma laua taha istuma.
„Mis tundub olevat probleemi põhjuseks?“ küsis ta mu ekraanile vahtides. Ütlesin talle. „Oki-doki,“ sõnas ta kõva klõbinaga trükkides. Haarasin oma Telegraphi ja ütlesin mehele, et olen töötajate toas; polnud eriti mõtet seal juures istuda samal ajal, kui ta arvutit parandab.
Tänase ristsõna koostaja oli Elgar, kelle lahendustekst on alati elegantne ja õiglane. Koputasin parajasti pastakaga hammaste pihta, juureldes kaheteistkümnenda allapoole suunduva sõna üle, kui Raymond ruumi loivas ja mu mõtteahela katkestas. Ta vaatas üle mu õla.
„Ristsõnad, eh?“ ütles ta. „Pole iialgi aru saanud, mis nende mõte on. Antagu mulle ainult üks hea arvutimäng. Call of Duty...“
Jätsin ta mõttetu loba tähelepanuta. „Kas parandasid selle ära?“ küsisin ta käest.
„Jep,“ teatas ta, tundudes rahulolev. „Sul oli seal küllaltki vastik viirus sees. Tegin kõvaketta puhtaks ja panin uue viirusetõrje programmi. Ideaalne oleks, kui kontrolliksid kord nädalas kogu süsteemi üle.“ Raymond pidi märkama mu mõistmatut ilmet. „Tule kaasa, ma näitan sulle.“ Kõndisime piki koridori. Põrand kriuksus ta võigaste tossude all. Mees köhis.
„Nii... et sa töötad siin juba tükk aega, Eleanor?“ ütles ta.
„Jah,“ vastasin tempot tõstes.
Mehel õnnestus minuga sammu pidada, aga ta oli õige veidi hingetu.
„Mnjah,“ ütles Raymond ja köhatas kurgu puhtaks. „Alustasin siin tööd paari nädala eest. Enne olin Sandersonis. Kesklinnas. Kas tead neid?“
„Ei,“ ütlesin.
Jõudsime mu laua juurde ja ma istusin. Ta hõljus mul selja taga, liiga lähedal. Mees lõhnas toidutegemise ja õige veidi ka suitsu järele. Ebameeldiv. Ta ütles mulle, mida pean tegema, ja ma järgisin ta instruktsioone, surudes need endale mällu. Selleks ajaks, kui ta lõpule jõudis, oli mu elektroonikahuvi päevalimiit täis.
„Tänan sind abi eest, Raymond,“ ütlesin lahkumismärguannet andes.
Raymond lõi kulpi ja hiivas end jalule. Oleks raske kujutada endale ette vähema sõjaväelise ettevalmistusega meest.
„Tühiasi, Eleanor. Peatse kohtumiseni!“
Kahtlen selles vägagi, mõtlesin, avades Exceli faili, kus olid reas selle kuu maksmata arved. Raymond loivas minema imelikul vetruval sammul, põrkudes liiga tugevalt päkal üles-alla. Olen tähele pannud, et paljud ebaatraktiivsed mehed kõnnivad sedasi. Nihutasin end toolil, tundes ebamugavust. Allpool tuikas valusalt ja tundus sügelema hakkavat. Äkki oleksin pidanud aluspüksid uuesti jalga panema.
Lahkumispidu algas poole viie paiku. Plaksutasin Bobi kõne lõppedes