Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi. Gail Honeyman

veidramat, midagi suvalisemat. Harrastuskalameeste kuukiri? Haagissuvilad ja autoelamud?“

      „Ratsaspordi nädalaleht,“ tähendas Billy otsustavalt, „ja tal on see tellitud.“ Kõik itsitasid.

      Tegelikult naersin selle viimase üle ka mina.

      Ma ei eeldanud, et see juhtub eile õhtul, kaugel sellest. Nii oli sel mulle palju suurem mõju. Mulle meeldib asju korralikult ette planeerida, ette valmistada ja süsteemselt teha. See tuli lambist; tundsin, nagu oleks keegi mind löönud: näkku või jalaga tagumikku. Või põletanud.

      Olin palunud Billy endaga kontserdile peamiselt seepärast, et ta oli kõige noorem inimene kogu büroos. Sellest asjaolust järeldasin, et talle meeldiks muusika. Kuulsin, kuidas teised ta kallal norisid, kui arvasid, et olen väljas lõunal. Ma ei teadnud kontserdist midagi ega olnud ka ühestki seal esinevast bändist midagi kuulnud. Läksin kohusetundest; võitsin piletid heategevusloteriil ja teadsin, et inimesed kontoris pärivad mu käest hiljem, kuidas oli.

      Jõin haput valget veini, mis oli soe ja maitses nagu plastiktopsid, millest pubi meid jooma sundis. Peavad nad meid alles metslasteks! Billy oli peale käinud, et ostab joogi, et mind kutse eest tänada. Polnud võimalustki, et see oleks kohting olnud. Isegi niisugune mõte oli naeruväärne.

      Tuled kustutati. Billy ei olnud tahtnud ülejäänud etteasteid vaadata, aga mina olin järeleandmatu. Ei või iial teada, kas satud tunnistajaks uue staari sünnile, kas keegi jalutab lavale ja kütab saali kuumaks. Ja siis tuli see mees. Ma vahtisin teda. Ta oli valgus ja soojus. Ta lõõmas. Kõik, millega ta kokku puutub, uueneb. Kummardusin oma toolil ettepoole, et olla lähemal. Lõpuks ometi. Olen ta leidnud.

      Nüüd, kus saatus oli mu tuleviku lahti rullinud, ma lihtsalt pidin ta kohta rohkem teada saama. Enne kuulõpu arvete õudusega tegelemist tahtsin heita pilgu paarile saidile – Argos, John Lewis –, et näha, palju arvuti maksma läheb. Arvatavasti oleksin võinud tulla nädalavahetusel kontorisse ja kasutada mõnd sealset arvutit, aga risk, et keegi on veel siin ja uurib, mida ma teen, oli liiga suur. Ma ei olekski mingeid reegleid rikkunud, aga minu tegemised polnud kellegi teise asi ja ma ei tahtnud, et peaksin Bobile selgitama, et olen küll nädalavahetustel töötanud, aga pole ikkagi suutnud edasi liikuda suure hunniku tegelemist vajavate arvetega. Lisaks võinuksin ma kodus samal ajal muude asjadega tegelda, näiteks kokata meie esimese ühise õhtusöögi jaoks. Emps ütles mulle aastaid tagasi, et mehed lähevad viineripirukate peale täitsa arust ära. Tee mehe südamesse viib läbi kodus tehtud viineripirukate: kuum lehttainast pirukas heakvaliteedilise lihatäidisega. Ma ei ole juba aastaid teinud toiduks muud kui makarone. Ma ei ole kunagi viineripirukaid teinud. Ma ei usu samas, et see eriti keeruline oleks. Ainult tainas ju ja töödeldud liha.

      Lülitasin masina sisse ja toksisin oma salasõna, aga kogu ekraan hangus. Lülitasin arvuti välja ja uuesti sisse ja seekord ei jõudnud ma isegi salasõna sisestamise katseni. Tüütu. Läksin kontorijuhataja Loretta juurde. Tal on suurusehullustus omaenda administreerimisoskustesse puutuvas ja vabal ajal teeb ta jubedaid ehteid, mille ta hiljem idiootidele maha müüb. Ütlesin talle, et mu arvuti ei tööta ja et ma ei ole IT-osakonnas töötavat Dannyt kätte saanud.

      „Eleanor, Danny läks töölt ära,“ ütles Loretta ekraanilt pilku tõstmata. „Seal on nüüd üks uus tüüp tööl. Raymond Gibbons? Ta alustas eelmisel kuul.“

      Loretta ütles seda nii, nagu ma oleksin pidanud seda teadma. Endiselt üles vaatamata kirjutas ta mehe täisnime ja telefoninumbri lõpu paberilipakale ja ulatas selle mulle.

      „Tõesti suur aitäh, sa oled olnud äärmiselt abivalmis nagu alati,“ ütlesin. Ta ei pannud loomulikult seda tähelegi.

      Helistasin antud numbril ja sattusin kõneposti: „Tere, Raymond siinpool ja ühtlasi ka mitte. Nagu Schrödingeri kass. Jäta sõnum pärast signaali. Tšau.“

      Raputasin vastikust tundes pead ja rääksin aeglaselt ja selgelt masinasse.

      „Tere hommikust, härra Gibbons. Minu nimi on preili Oliphant ja ma olen arveametnik. Mu arvuti ütles üles ja ma oleksin väga tänulik, kui saaksite tulla ja selle täna ära parandada. Kui teil on tarvis täiendavat infot, siis minu telefoninumbri lõpp on viis-kolm-viis. Kõige südamlikum tänu.“

      Lootsin, et mu selge täpne sõnum on talle eeskujuks. Ootasin kümme minutit lauda koristades, aga ta ei vastanud mu kõnele. Pärast kaht tundi paberite sorteerimist ja olemata härra Gibbonsilt mingit teadet saanud, otsustasin minna varasele lõunale. Mul oli käinud peast läbi mõte, et peaksin muusikuga kohtumiseks end füüsiliselt valmis seadma, tehes mõned kohandused. Kas ma peaksin muutma end seestpoolt väljapoole või väljastpoolt sissepoole? Tegin mõttes nimekirja kõigist välimusega seotud asjadest, mis vajavad tähelepanu: juuksed ja kehakarvad, küüned (varbad ja sõrmed), kulmud, tselluliit, hambad, armid... kõiki neid tuli uuendada, parendada, edendada. Lõpuks otsustasin alustada väljastpoolt ja liikuda sissepoole, nagu see ka looduses sageli toimub. Naha mahaajamine, uuestisünd. Loomad, linnud ja putukad võivad anda väga kasulikke ideid. Kui ma vahel ei ole kindel, kuidas oleks kõige õigem toimida, mõtlen: „Mida teeks tuhkur?“ või „Kuidas salamander sellises olukorras käituks?“ Õige vastus tuleb alati kätte.

      Ma kõnnin Julie Iluhoovist tööteel iga päev mööda. Vedas, neil oli keegi aja ära öelnud. Kulub umbes kakskümmend minutit, minuga tegeleb Kayla ja maksma läheb see lõbu nelikümmend viis naela. Nelikümmend viis! Siiski, Kayla järel allkorrusele suundudes meenutasin endale, et mees oli seda väärt. Kayla kandis valget kirurgikitlit meenutavat riietust nagu ka teised sealsed töötajad, ja valgeid kottasid. Pseudomeditsiiniline varustus sai minu vaikiva heakskiidu osaliseks. Siirdusime ebamugavalt väiksesse ruumi, mis oli vaevu nii suur, et mahutada voodit, tooli ja pisikest lauda.

      „Niisiis,“ ütles ta, „mida teil nüüd teha tuleb, on poetada maha oma...“ naine tegi pausi ja seiras mu keha alumist osa, „...hmm, püksid ja aluspesu, ja siis poetada end sohvale. Võite olla vöökohast allapoole riieteta või poetada endale jalga need.“ Ta asetas voodile väikese paki. „Katke end rätikuga kinni ja ma poetan end paari minuti pärast siia sisse tagasi. Kas sobib?“

      Noogutasin. Ma ei olnud niivõrd intensiivset poetamist ootanud.

      Kui uks naise järel sulgus, võtsin kingad jalast ja astusin pükstest välja. Kas peaksin sokid jalga jätma? Arvasin, et tasakaalu mõttes võiksin tõenäoliselt jätta. Tõmbasin aluspüksid jalast ja mõtisklesin, mida nendega peale hakata. Ei tundunud õige jätta neid toolile vaateulatusse, nagu olin teinud pükstega, nii et voltisin nad kokku ja panin oma poekotti. Tundes end ebamugavalt alasti, haarasin väikese paki, mille salongitöötaja oli voodi peale jätnud, ja tegin selle lahti. Raputasin sisu välja ja tõstsin üles; paar mikroskoopilisi aluspükse nagu stringid Marks & Spenceri kaubanimistus, tehtud samast paberkangast, millest teekotikesed. Astusin jalaaukudesse ja tõmbasin püksikud üles. Need olid kaugelt liiga väikesed, mu ihu punnitas välja nii eestpoolt, külgedelt kui ka tagantpoolt.

      Voodi oli väga kõrge ja leidsin plastikust jalatoe, millele astudes sain end üles hiivata. Heitsin pikali; ase oli ääristatud käterättidega ja kaetud sama kareda sinise paberiga nagu lamamislaud arstikabinetis. Mu jalgade juures lebas veel üks kokkuvolditud käterätt, tõmbasin selle vööni, et end katta. Mustad käterätid tegid mind murelikuks. Mis sorti räpaseid plekke pidi niisugune värvivalik varjama? Vahtisin lakke ja lugesin kokku lambid, siis lasin pilgul ruumis edasi-tagasi käia. Tuhmist valgusest hoolimata jäid mulle heledatel seintel silma kulumisjäljed. Kayla koputas ja tuli sisse, rõõsa ja rõõmus.

      „Niisiis,“ ütles ta, „mis meil täna siis kavas on?“

      „Nagu ma juba ütlesin, bikiinipiirkonna karvaeemaldus, palun.“

      Ta naeris. „Jah, vabandan, mõtlesin, et mis stiilis seda sooviksite?“

      Mõtlesin järele. „Lihtsalt tavalist... küünlakujulist?“ ütlesin.

      „Mis vormis?“ küsis ta lakooniliselt ja märkas siis mu ilmet. „Olgu,“ ütles ta kannatlikult, lugedes variandid sõrmede peal kokku: