Jõulud Neljandal tänaval. Susan Mallery

ja peaksin hakkama saama.“

      Gabriel läks vastamise asemel uksele. Kuigi ta oli paljajalu, läks ta trepile, kust oli näha väike auto ninapidi lumehanges.

      Teel olid libisemisjäljed ja paaris kohas oli näha, et Noelle oleks majja tulles nagu kukkunud.

      „See on sul vist tõesti esimene talv,“ märkis Gabriel.

      Noelle tuli ta kõrvale ja tõmbas ninaga. „Mul on muid andeid.“

      Selles ei kahelnud Gabriel hetkegi ning tal oli tahtmine naisele öelda, et need on kindlasti märksa huvitavamad kui oskus lumega sõita. Aga Noelle on ta tulevase vennanaise sõbranna ja Fool’s Gold on väikelinn ning ta ei jää siia eriti kauaks. Need olid küllaldased põhjused vastamaks üksnes: „Selles ma ei kahtlegi.“

      Ta läks tagasi sisse ja ootas, kuni Noelle oli sama teinud, enne kui ukse kinni pani.

      „Üks hetk. Ma tõmban saapad jalga ja viin su tagasi linna.“

      „Ma ei taha tüli teha.“

      „Keegi peab ju su mäest alla aitama. Ma ei usu, et sa omal jõul sinna välja jõuad. Autonina linna suunas hoidmisest ei piisa.“

      NOELLE noogutas meeldivale ja kenale arstile, enne kui too külalistoa poole läks. Ta ohkas mõeldes, et see polnud lihtsalt õiglane. Too mees oli vaba – vähemalt nii Noelle arvas – ja tema samuti. Ta ei osanudki öelda, mis neil veel ühist on, aga midagi pidi kindlasti veel olema. Kuid tundus, et ta polnud mehele vähimatki muljet avaldanud.

      Olgu pealegi. Saatus võib veelgi hullem olla. Niipea kui jõulud läbi saavad, tuleb tegelda suhteküsimusega. Vahest tuleks liituda mõne netiportaaliga või uurida, kas linnas on mõni üksikute klubi. Kui muud üle ei jää, tuleb panna sõbrad sõna levitama. Enamik neist oli hiljuti ülepeakaela armunud.

      Võib-olla on selle linna vees midagi, mõtles ta, kui Gabriel talle lähenes. Mees tundus nüüd toekates lumesaabastes pikem.

      „Võtmed,“ ütles Gabriel talle lähenedes.

      Noelle andis talle kuulekalt võtmed. „Kui ma hangest välja saan, tulen juba ise toime.“

      „Kahtlen,“ vastas mees jopet selga ajades. „Sa oled ohtlik seni, kui tasasele pinnale jõuad.“

      „Nii pole ilus öelda.“

      Gabriel saatis talle pilgu. „Kas see pole siis nii?“

      „On küll, aga sina oled liiga otsekohene.“

      „Mina sain aru, et sulle meeldib otsekohesus.“

      „Sugugi mitte nii väga, kui ma arvasin.“

      Noelle vaatas, et Webster oleks korralikult majas, sulges siis ukse ja järgnes Gabrielile oma auto poole. Gabriel käskis tal oodata, kuni ta auto hangest välja tagurdas – ning ta tegi seda ühe sujuva liigutusega. Rattad ei käinud isegi kohapeal ringi. See tundus küll lausa reetmisena. Kui ta auto kodus garaaži on ajanud, tuleb sellega üks tõsine jutuajamine maha pidada.

      Gabriel peatas auto ta kõrval ja avas ukse. Noelle istus autosse, tajudes kohe, kui lähekuti on istmed ning kui palju mehe õlad laiemad tema omadest. Ta pani turvavöö peale ja saatis seda tehes mehe suunas pilgu.

      Ta leidis, et mehel on meeldiv nägu. Pisut valvas ja ta silmaalused olid tumedad – võib arvata, et haavast ja ka reisimisest. Aga ta usaldas seda meest vaistlikult. Kuigi tema vaist polnud asi, millega hoobelda. Vaata, mis Jeremyga juhtus.

      Või siis ei juhtunud, mõtles ta otse ette vaadates.

      „Kas sinnapoole?“ küsis Gabriel vasaku käega osutades.

      Noelle’il hakkas pea kohe ringi käima. „Ole sellega ettevaatlik,“ pomises ta. „See on nagu relv.“

      Gabriel heitis pilgu sidemele. „Verd ju õieti polegi.“

      Noelle toetas pea istmele ja sulges silmad. „Mulle piisab juba selle sõna kuulmisest. Jah, seda teed mööda umbes viis kilomeetrit edasi. Ning käänaku peal paremale. Seejärel nagu viidad näitavad ja olemegi linnas.“

      Ta surus käe kõhule ja püüdis mõelda ilusatele asjadele. Või vähemalt mõtted mujale saada.

      „Sa valisid küllatulekuks väga hea aja,“ ütles ta, teades küll, et ajab niisama loba, kuid see ei läinud talle korda. Lobiseda oli parem kui minestada. Või oksendada. „Fool’s Goldis on pidevalt festivale, aga pühade ajal veelgi rohkem. Korraldatakse paar paraadi ja etendatakse Kristuse sündi. Seda tahaks küll kohe väga näha, sest seal esineb ka elevant.“

      „Kristuse sünni etenduses?“

      „Ei maksa nii üllatunud olla. Kust sina tead, et Kristuse sünni juures elevanti polnud.“

      „Olen üsna kindel, et ei olnud.“

      „Priscilla osaleb paljudel üritustel. Ka tema on meie linna kodanik.“

      „Priscilla nagu elevant?“

      „Kas sa tead veel mõnd Priscillat?“ Ta riskis silmad avada ja oli rahul, et ei näinud silmanurgast ühtki verist sidet.

      „Tema on tõesti ainus.“

      „Nii, siit tuleb ära keerata,“ ütles Noelle, kui nad kurvi jõudsid. „Ja seda teed mööda linna välja. Franki teel tuleb keerata paremale.“

      „Kes see Fank on?“

      „Pole aimugi. Minu pood on muide Neljandal tänaval. Aga jah, Frank. Tundub, et mul on selle linna ajaloo kohta veel nii mõndagi õppida.“

      „Sa tead juba elevandist. See on ka midagi.“

      Noelle leidis, et see mees on meeldiv, ning mõtles, kas õnnestub teda kuidagi kohvile kutsuda, nii et kutse pole väga otse esitatud. Või siis õhtusöögile. Ta kiikas mehe suurtele kätele roolil ja mõtles, kui hulluks võiksid asjad minna, kui ta mainiks ööseks jäämist.

      Noelle osutas oma poe poole, mille peale Gabriel auto tee äärde keeras.

      Noelle pöördus mehe poole, valmis teda südamest tänama, kuid taipas siis, et on üks probleem. „Kuidas sa tagasi Gideoni juurde pääsed?“

      „Mõtlesin Felicia üles otsida.“

      Noelle riskis mehe haavatud käe poole kiigata, kuid keeras pilgu kõrvale, enne kui pea ringi käima hakkas. „Kas see pole liig?“

      „Saan hakkama. Näita lihtsalt, mis suunas minna.“

      Noelle vaatas talle naeratades silma. „Minu arusaamist mööda ütlesid sa ennist, et see pole piisav.“

      „See käib üksnes sinu autojuhtimise kohta.“

      „Tahaksin selle peale hea meelega solvuda, aga selle lumehange sõitmise värgi tõttu pole mul selleks õigust.“

      Nad väljusid autost ja Noelle õpetas, kuidas Felicia kontorisse jõuda. Gabriel andis talle autovõtmed.

      „Suur tänu, et mu linna tõid,“ ütles Noelle soovides, et tal see poiste-tüdrukute värk paremini välja kukuks. Omal ajal sai ta sellega päris hästi hakkama. Küllap annab tunda praktika puudumine. „Loodetavasti põrkame veel kokku. Mitte küll sõna otseses mõttes,“ lisas ta ikka veel lumist kaitsevõret uurides.

      „See oleks tore,“ vastas mees.

      Noelle vaatas mehele otsa, püüdes saada sotti, mida too küll mõtleb. Aga mehe tumesinistest silmadest polnud võimalik midagi välja lugeda. Gabriel naeratas, lehvitas talle, keeras ringi ja läks osutatud suunas.

      Noelle vaatas talle järele. Kui mees ümber nurga keeras, läks tema oma poe poole, kuid jäi seisma, nähes uksel silti:

      Läksin suusatama. Tulen pärastpoole tagasi.