Jõulud Neljandal tänaval. Susan Mallery

ainult ühe,“ ütles Noelle oodates, kuni koer istus.

      Koer võttis ta käest ettevaatlikult küpsise ja tuiskas minema.

      Gabriel vaatas talle järele. „Temast pole küll mingit valvekoera. Ta lasi mind sisse, ilma et oleks urisenudki.“

      „Ta on ju alles kutsikas,“ ütles Noelle. „Felicia tahab, et ta oleks pigem sõbralik kui kuri. Õigupoolest on ta Carteri koer, aga Felicia hoolitseb tema eest. Ta on ka pisut õpetust saanud, aga tundub, et see ei taha talle külge jääda.“

      Ta osutas suure laua suunas ja Gabriel istus lauda. Noelle pani kohvipaki masinasse, vajutas nupule, vaatas, et kruus oleks korralikult all.

      Ta toetus lauale. „Nii et sina tulid siis pühi veetma. Et lähedastega koos olla. Nii tore.“

      „Ma pole neid juba tükk aega näinud,“ tunnistas Gabriel, püüdes meelde tuletada, millal ta oli viimati koos vanemate ja vennaga jõule pidanud. Tundus, et rohkem kui kümne aasta eest. Viieteistkümne aasta eest? Või oli sellest veelgi rohkem aega möödas? Võib-olla hoopis enne kolledžisse minekut. „Räägi, millest ma olen ilma jäänud.“

      „Ma pole su vanematega kohtunud,“ lausus Noelle heatujuliselt. „Loomulikult tunnen ma Gideoni. Gideon kolis siia enne mind. Tema eelmisel aastal, mina alles kevadel.“ Ta kirtsutas nina. “Enne kogu seda lumejama. Pean vist läbima talvesõidukursuse. Teed on märksa libedamad, kui ma oskasin arvata. Ma saan aru küll, et lumega kaasneb jää, aga ma ei osanud arvatagi, et see on... noh... jää.“ Seda öeldes tegi ta sõrmedega jutumärgid.

      Gabriel muheles. „Sul on veel nii mõndagi oodata.“

      „Lisaks soojemale ilmale?“ Noelle pöördus uuesti kohvimasina poole ja võttis selle alt kruusi. „Kuidas sa kohvi soovid?“ küsis ta külmiku poole minnes.

      „Mustalt, ilma suhkruta.“

      „Tüüpiline mees.“

      Ta võttis külmikust kannu maitsestatud kohvikoorega, andis kruusi Gabrielile ja pöördus uuesti kohvimasina poole. Oli näha, et see köök on talle tuttav. Felicia tõttu, veenis Gabriel end. Sõbrannad veedavad koos aega kohvi juues. Ju oli see midagi sarnast baaris klaasikese võtmisega.

      Noelle pani teise paki masinasse, kruusi oma kohale ja vajutas nupule.

      „Sa tead ikka, et Gideon ostis paar raadiojaama?“ küsis ta.

      Gabriel noogutas.

      „Tal on igal õhtul vanade lugude saade. Palju selliseid lugusid, mida mina pole elu sees kuulnudki, aga enamik neist on head. Felicia korraldab linnas festivale. Ta on äärmiselt organiseeritud mõtlemisega. Carter käib loomulikult koolis.“ Ta vaatas istuva ja saba liputava Websteri poole. „Ja sina, mu härra? Millised plaanid sinul on?“

      Kutsikas haugatas.

      „Väga vinge.“ Noelle vaatas Gabrieli poole. „Vabandust. Ma räägin kellega iganes.“

      „Tuleb ette.“

      Noelle võttis oma kohvikruusi, valas sinna maitsestatud koort ja pani koore tagasi külmikusse. Ta võttis Gabrieli vastas istet ja kallutas pead.

      „Mis siis veel rääkida?“ küsis ta. „Ma tunnen süümepiinu, et tahtsin sulle kallale tungida.“

      „Vihmavarjuga.“

      Noelle puhkes naerma. „Ei oskagi öelda, kas see teeb asja paremaks või halvemaks.“

      Gabrielile meeldis, kuidas Noelle’i sinistes silmades helkis lust ning kuidas ta hambad naeratades välgatasid. Ta tahtis, et Noelle edasi räägiks, sest naise häälekõla mõjus talle rahustavalt. Lausa jabur, aga nii see oli. Kuid ta ei saanud aru, miks see nii oli. Miks just see naine? Ta oli ju pidevalt naiste seltsis. Teiste arstide, õdede ja abipersonali, sõdurite, asjaajajate. Aga Noelle oli kuidagi teistsugune.

      „Kui kaua Carter on juba siin elanud?“ küsis ta.

      „Ta ilmus siia eelmisel suvel. Ta ema suri umbes aasta enne seda. Ta oli oma parima sõbra juures asenduskodus. Minu teada leppisid nad selles Carteri emaga enne ta surma kokku. Aga seal peres tekkisid abieluprobleemid ja Carter pidi minema riiklikku hoolekandesüsteemi. Tal polnud just eriti palju informatsiooni: ta teadis vaid isa nime ja seda, et isa oli teeninud sõjaväes. Aga ta leidis isa üles ja tuli siia. Kardan, et mina poleks küll tema vanuses nii nutikas olnud.“

      „Mina samuti mitte,“ tunnistas Gabriel.

      Ta hoidis kruusi terves käes. Haav vasakus pihus tuikas südametuksetega samas taktis. Kui ta oleks iseenda patsient, soovitaks ta endal midagi sisse võtta. Ütleks, et valu ei lühenda paranemise aega. Aga samas oli selge, et ta ei kuulaks neid nõuandeid. Et talle ei meeldi valuvaigistite kõrvaltoimena kaasnev vati sees oleku tunne ning et talumatust valust on asi kaugel.

      „Sa ikka tead, et nad abielluvad?“ küsis Noelle. „Gideon ja Felicia.“

      „Kuulsin jah.“

      „Nad pole veel midagi täpsemalt paika pannud. Vähemalt minu teada küll mitte, aga ma ei usu, et nad kavatsevad pikalt oodata.“ Ta pidas pausi ja tõstis kruusi. „Peaksin sind vist Felicia osas hoiatama.“

      „Felicia osas?“

      Noelle noogutas. „Ta on väga tark. Arvad, et tead küll, kui tark, aga paned ikka mööda. Ta on rohkem kui geenius, kuigi ma ei teagi, kuidas seda kutsutakse. Ja ta ütleb seda, mida mõtleb, mis on minu arust väga tore, aga mõnele võib see üllatusena tulla. Ta ütleb oma mõtted otsesõnu välja. Nii et temaga pole mõtet ümber nurga rääkida. Oh, ja lisaks sellele on ta vapustavalt ilus. Kui me poleks sõbrad, siis ma ei taluks teda silmaotsaski.“

      Viimased sõnad olid öeldud naeruga.

      „Ka sina räägid üsnagi otse, mida mõtled,“ märkis Gabriel.

      Noelle raputas pead. „Sugugi mitte. Püüan aus olla. Noh, mitte raisata teiste aega mingite mängudega. Aga sellest harjumusest on raske vabaneda. Sellega ei taha ma sugugi öelda, et tuleks olla õel. See pole samuti õige. Aga minu arust oleks maailm palju parem, kui me kõik oleksime pisut ausamad.“

      Ta pidas pausi ning ta suunurgad kerkisid. „Mul pole aimugi, kust see jutlus nüüd äkitselt tuli.“ Ta tõusis püsti. „Pean tagasi poodi minema, enne kui hakkan sind oma elu mõtte teooriatega tüütama.“

      „Kas sul on teooriad?“ küsis Gabriel püsti tõustes.

      „Nii mõnedki, aga usu mind, sa ei taha neid kuulda. Igatahes pean minema tagasi poodi, sest püüdes raha kokku hoida, võtsin ma osaajaliselt tööle üliõpilased, mitte täiskohaga tavalised inimesed.“

      „Kas üliõpilased pole siis tavalised inimesed?“

      „Reeglina mitte. Ja eriti mitte siis, kui mägedes on värske lumi. Kardan pidevalt, et leian poodi naastes selle ukse pärani ja sees täieliku tühjuse. Noh, et seal poes pole kedagi, kes minu heaks töötab.“ Ta pidas pausi. „See on päris naljakas, sest need koolilapsed, kelle ma olen tööle võtnud, on väga tublid. Nii et võib arvata, et üheksateistkümneaastaseks saades tuleb neil mingi taandareng.“

      Gabrielil polnud aimugi, millest see naine räägib, aga sellest polnud midagi. Juba tema hääle kuulamine mõjus rahustavalt. Ning pealegi oli ta tänulik oma sugulaste kohta kuuldu eest. Võiks küll väita, et ta oleks pidanud kõike seda isegi teadma, aga ei teadnud.

      „Oli tore kohtuda,“ ütles Noelle. „Ja anna mulle vihmavarju pärast andeks.“

      Gabriel lõi käega. „Kas mäest alla saad?“ küsis ta.

      Noelle vahtis talle silmi pilgutades otsa, kuid siis läksid ta silmad suureks. „Oh sa vanapagan. Mu auto on lumehanges.“

      Kas selle naise sõnavaras on kõige vingem vandesõna vanapagan? See naine poleks Kendaharis tundigi vastu pidanud, mõtles Gabriel endamisi muiates.

      „Ega