Jõulud Neljandal tänaval. Susan Mallery

aga ta oli valmis eeldama, et see on nii. Teiseks: kuigi ta polnud seda meest elu seeski näinud, oli miski mehe juures kuidagi tuttav. Kolmandaks: mees nägi väga hea välja, tal olid helepruunid juuksed ja tumesinised silmad. Ja kas ta ikka oli juba oma ajule mehe keha maininud? Sest ka see nägi hea välja.

      Nad vahtisid teineteisele otsa ja Noelle’ile meenus ta loetelu. Õige jah. Neljandaks... Ta pilk langes allapoole ja ta neelatas. Mehe vasakul käel oli suur haav, see oli veel üsna värske ja sellest paistsid mustad niidid ja...

      „Oeh,“ sai minestuse äärel Noelle suust. „Ükskõik mis, aga mitte veri.“

      Võttes arvesse, mis ta läbi oli elanud, oli üsnagi naljakas, et vere nägemine talle niimoodi mõjus, aga nii see kord juba oli. Elul on huumorisoont. Tal keeras sees, ta nahk tõmbus märjaks ning oli selge, et ta on minestamisest sekundi murdosa kaugusel. Kui ta peaks nüüd minestama, siis ei õnnestu küll Websteril teda päästa.

      Ta kummardus, et mitte täie hooga maha langeda ja ränka ajukahjustust saada.

      GABRIEL Boylan vahtis heledapäist naist, kes oli kohe maha langemas. „Just sellepärast ma ei kannatagi äärelinnu,“ ütles ta käterätti maha visates naisele lähenedes.

      „Kas sa kuuled, mis ma räägin?“ küsis ta valjusti.

      Noelle vehkis ta käe suunas. „Hoia seda eemal.“

      Ta hääl oli nõrk ja tundus, et ta vaarub. Gabriel kirus endamisi, märgates, et kuigi naine on kohe kokku varisemas, vehib ta endiselt tema suunas selle totaka vihmavarjuga. See veel puudus. Vend on langenud mingi hullumeelse orki.

      Ta väänas naise käest vihmavarju ning langetas naise seejärel põrandale. Naine oigas. Nähes ta kahvatut nägu ja märgates hingeldamist, oli Gabrielile selge, et naine on kohe meelemärkust kaotamas.

      Tema ärritunum pool, see pool, millele ei meeldinud inimesed, tahtis lasta sel juhtuda. Minestanuna ei kujutaks naine endast vähemalt nii suurt probleemi. Aga arstina ta mõistis, et see pole sugugi õige. Ta tõstis naise põlvili ja surus tolle pea alla.

      „Pea südamest madalamale,“ ütles ta naisele. „Hinga aeglasemalt. Sul pole midagi viga.“

      „Kust sina seda võtad?“ sai naine suust.

      „Lihtsalt tean.“

      Kui oli näha, et naine jääb meelemärkusele, läks Gabriel tagasi vannituppa ja pani kähku vasaku käe ümber sideme. Sügav haav oli ikka veel hell ja immitses verd. Tal oli vedanud. Ta oma viga, et ta üldse selle haava sai, aga kuigi haav nägi inetu välja, polnud vigastus tõsine. Võttes arvesse, et tal on elatise teenimiseks käsi vaja, oli see hea.

      Kui plaaster oli korralikult peal, tõmbas ta selga pikkade varrukatega puhta särgi ja läks tagasi esikusse.

      Naine oli end istuli ajanud ja vahtis talle otsa. Naise pilk langes ta käele ja sealt eemale.

      „Tänan, et selle kinni katsid,“ ütles naine vaikselt.

      Ilmselt pidas naine silmas haava, mitte rinda. „Pole tänu väärt.“

      Kutsikas istus naise kõrval, toetudes tugevalt astu naise säärt, ja tundus, et on valmis huvitava mängu järgmiseks raundiks.

      „Sa oled vere suhtes tundlik,“ märkis Gabriel.

      Naine kirtsutas nina. „Olen jah. Täiesti jabur. Nii on see ikka olnud. Võiks arvata, et ma saan sellest üle, aga ei. Kummalisel kombel talun ma süstimist, kui sellega ei kaasne verd. Aga muidu pean silmad kinni panema.“ Ta hingas sügavalt sisse ja vaatas mehele otsa. „Kes sa oled?“

      Gabrieli kulm tõmbus kipra. „Kas Gideon siis ei rääkinud?“

      „Ma pole temaga viimasel ajal rääkinud.“ Naine pidas pausi, just nagu püüaks meenutada. „Ma olen teda küll linnas näinud, aga me pole rääkinud.“

      Nüüd oli Gabrieli kord segadusse sattuda. „Kas sina pole siis Felicia?“

      Naine ajas end püsti. Ta oli pikka kasvu ja heledate juustega, Gabrieli silmis liiga kõhn, aga üsnagi ilus. Naine kandis musti teksaseid ja jaburat jõuluvanapeadega sviitrit. Nagu Gabriel oli juba ennist mõelnud: äärelinnad on nõmedad.

      „Ei, mina olen Noelle,“ ütles naine. „Kes sina oled?“

      „Gabriel.“

      Gabriel tahtis veel midagi lisada, kuid naise sinised silmad läksid suureks. „Gideoni vend?“

      Mees noogutas. Ta ei saanud sugugi aru, miks inimene, keda ta pole elu seeski kohanud, ajab teda venna majas vihmavarjuga taga. Kuigi sellist asja ei maksaks üldse kuskil teha.

      Naine naeratas. Kuid kui naise suu naerule tõmbus, haihtusid Gabrieli peast kõik need mõtted, mille pärast ta oleks veel toriseda tahtnud. Sest niipea kui naine naeratas, tundis Gabriel end peaaegu kõiges märksa paremini. Ta käsi tegi vähem valu, ta polnud enam nii väsinud ja kahetsuselaviin, mis teda valdas sellepärast, et ta oli Fool’s Goldi tulnud, kahanes imeväikeseks.

      No oli see vast trikk.

      Naeratus laienes. „Oh, vau! Ma ei teadnudki, et sa ikka tõesti tuled. Sa oled ju arst, on mul õigus? Felicia mainis, et oli sind pühadeks külla kutsunud, aga minu mäletamist mööda vastasid sina, et see ei õnnestu. Mina olen Noelle Perkins, Felicia sõbranna. Mul on linnas pood ja muidugi tunnen ma ka Gideoni. Ja Carterit.“

      Poega, kelle olemasolust vennal aimugi polnud, mõtles Gabriel. No on vast olukord.

      „Gideon ja Gabriel läksid Sacramentosse poodidesse. Felicia ei saanud linnast tulema ja palus mul Websteri õue lasta.“ Noelle’i naeratus läks veelgi laiemaks. „Oh ei! Ma tahtsin sulle kallale tulla. Anna palun andeks.“

      „Pole midagi,“ kinnitas Gabriel. Peamiselt sellepärast, et nii oligi, aga osalt sellepärast, et ta tahtis seda naeratust veel kord näha.

      „Ma ei saanud sugugi aru, miks uks on lahti ja tagavaravõti pole oma koha peal.“

      „Gideon ütles, kus võti on.“

      „Selge see.“

      Naeratus naasis ja Gideon hingas kergemalt.

      Naine kummardus maast vihmavarju võtma. „Käisin paari nädala eest enesekaitsekursusel. Sellisel laupäevasel lühikursusel, kus õpetati selgeks peamised asjad. Mu õpetaja lööks mu maha, kui kuuleks, millega ma olen hakkama saanud. Oleksin väga tänulik, kui sa sellest kellelegi ei hinga.“

      „Saab tehtud.“

      Noelle heitis kiire pilgu sidemele, kuid keeras silmad kõrvale. „Seda et, mis su käega juhtus?“

      „Olin loll.“

      „Seda tuleb kõigiga ette.“

      „Oleksin pidanud targem olema.“

      Noelle’i näol välgatas taas naeratus. „Ja meie, teised, mitte?“

      „Selles on sul õigus,“ märkis Gabriel.

      Noelle vehkis vihmavarjuga. „Panen selle tagasi.“ Ta läks ukse poole. „Kas kohvi soovid?“

      „Muidugi.“

      Noelle läks kööki, võttis kruusid ja kohvipakid, just nagu tunneks end siin kodus.

      Gabrielil oli ikka veel raske harjuda mõttega, et vend on kihlatud ja tal on poeg. Kuigi need kaks asja polnud omavahel sugugi seotud. Carteri ema oli paari aasta eest surnud. Ja mis Feliciasse puutub.... Gabriel kibrutas kulmu, mõistes, et ta ei teagi, kuidas Felicia ja vend olid tuttavaks saanud. Selles võis oma osa olla sellel, et ta polnud juba ligemale aasta aega ühegi lähisugulasega rääkinud.

      Webster järgnes Noelle’ile ja oli väga lootusrikka näoga, kui Noelle võttis lusikad ja kohvimasina tööle pani. Noelle vaatas koerale otsa.

      „Ma olen päris kindel, et sinule on juba süüa antud,“