Kaks teistsugust. Triloogia 2. raamat. Susan Mallery

oli ju oodatud reaktsioon, mõtles Felicia, kuigi ei saanud aru, miks Pia sellest temale räägib. Kuid nad olid ju kallistanud, nii et võib-olla on nad lähedasemad, kui Felicia ise arvab. Tal oli vahel raskusi sellistest asjadest arusaamisega.

      Pia puhkes naerma. „Tänan. Ma ei saanud sugugi sotti, mis lahti. Küsi vaese Patience’i käest. Ta oli mõne aja eest tunnistajaks, kui liimist lahti ma olin. Unustan asju ära ja kõik on segamini. Siis sain aga teada, et ootan last. Tegelikult oli hea kuulda, et mu hullusel on füüsiline põhjus ja ma pole peast segi minemas.“

      Ta surus teekruusi pihkude vahel. „Mul on juba kolm last: Peter ja kaksikud. Ma armastan oma tööd, aga nelja lapsega ma lihtsalt ei suuda järje peal püsida. Olen püüdnud leppida, et ma ei saa enam festivalide korraldamisega tegelda.“

      Felicia noogutas viisakalt. Vaevalt küll, et nad küsivad tema käest, kes võiks selle töö oma õlule võtta. Nemad tunnevad ju siinseid inimesi paremini. Kui nad just ei soovi, et ta neid aitab. Ta võiks ju pakkuda välja kriteeriumid ja...

      Linnapea naeratas kohvikruusi käes hoides. „Mõtlesime sinu peale.“

      Felicia avas suu, kuid sulges selle uuesti. Tal ei turgatanud ühtki õiget sõna pähe ja see oli tema puhul täiesti tavatu. „Sellele tööle?“

      „Jah. Sul on ebatavalised oskused. Sõjaväes teenides õppisid ära bürokraatiaoskuse. Kuigi mulle endale meeldib mõelda, et meie oleme paindlikumad kui enamik linnavalitsusi, siis käib meil asjaajamine ikkagi üsnagi aeglaselt ja iga asja jaoks on oma blankett. Sul on logistikaannet ja festivalid tähendavadki sisuliselt logistikat. Sa vaatad seni tehtut värske pilguga.“

      Linnapea pidas Piale naeratades pausi. „Kuigi sina oled olnud fantastiline.“

      Pia puhkes naerma. „Ärge kartke mu tundeid riivata. Felicia on kindlasti minust parem. Ja kui see nii on, siis pole mul vaja süümepiinu tunda.“

      „Ma ei saa aru,“ sai Felicia sosinal suust. „Kas te tahate, et mina hakkaksin festivale korraldama?“

      „Jah,“ vastas linnapea kindlal toonil.

      „Aga need on ju linnale nii olulised. Ma tean küll, et on veel teisigi ärisid, aga minu arusaamist mööda on turism linna peamine sissetulekuallikas. Ülikool ja haigla on küll kõige suuremad tööandjad, kuid raha toovad sisse just turistid.“

      „Selles on sul õigus,“ tõdes Pia. „Ja ma võin sellest pika loengu maha pidada, kuna tean neid numbreid lausa dollari täpsusega.“

      Felicial oli tahtmine öelda, et talle meeldivad numbrid, kuid ta hoidis suu kinni, kuna see polnud antud teema juures oluline.

      „Miks te olete valmis usaldama festivalid minu kätte?“ küsis ta mõistes, et tegelikult on see ainus oluline küsimus.

      „Sellepärast, et sina kannad hoolt, et need saaks õigesti läbi viidud,“ kinnitas linnapea. „Sina oled valmis võitlema selle eest, millesse usud. Aga peamine põhjus on see, et sulle on need sama olulised nagu meile.“

      „Kust te seda võtate?“ imestas Felicia.

      Linnapea naeratas. „Ma lihtsalt tean seda.“