Kaks teistsugust. Triloogia 2. raamat. Susan Mallery

alles täna. Kui naine võitles jõledate ämblikega.

      „Kas ta oli Justice’i peale vihane?“ küsis ta.

      Ford raputas pead. „Jäta mind sellest välja. Me pole enam keskkoolis ja mina ei kavatse koridoris kirju edastada ega temalt küsida, kas sa meeldid talle. Pead seda ise tegema.“

      Gideonil oli suur kiusatus seda teha. Too öö oli mälestusväärne. Felicia oli huvitav kombinatsioon kindlameelsusest, seksikusest ja raamatutarkustest. Kuid Gideon mõistis, et tema pole Felicia tüüp – tegelikult pole tema kellegi tüüp. Treenimata silmale võis tunduda, et ta on tervenenud, kuid ta ise teadis, mis sisimas aset leiab. Tema polnud valmis hea suhtega riskima. Kui aga Felicia tahab midagi vähem tõsist ja rohkem paljast, siis on ta kohe nõus.

      Ford sai õllega ühele poole. „Ega sul midagi selle vastu ole, kui tühja kontorisse pikali viskan?“

      „Puhketoas on madrats.“

      „Tänan.“

      Gideon ei vaevunud mainima, et madrats pole eriti mugav. Fordi-suguse mehe jaoks oli närune madrats sama hea nagu voodi neljatärnihotellis. Nende töös õpib asjadega harjuma.

      Ford viskas pudeli taarakasti ja läks madratsit otsima. Gideon pani CD peale ja otsis, kuni leidis õige loo.

      Kõlama hakkas „You Keep Me Hangin On“.

      Felicia läks kiiruga Patience’i kohviku poole. Ta oli hiljaks jäämas ja sellist asja ei tulnud kunagi ette. Temale meeldis, et ta elu on organiseeritud ja tüüne. Struktureeritud. Mis tähendas, et ta teadis alati, kus peab olema ja mida tegema. Hiljaks jäämine ei tulnud kõne allagi.

      Kuid sellest hetkest peale, kui ta eelmisel päeval Gideoniga kohtus, oli ta liimist lahti. See mees ajas ta segadusse. Ei, mõtles ta pargi serva mööda käies, teda ajas segadusse tema reaktsioon mehele.

      Ta oli füüsiliselt tugevate meeste seltsiga harjunud. Ta oli aastaid sõdurite seas töötanud. Aga Gideon oli teistsugune. Seda tänu nende koos veedetud ööle, mõtles ta. Kui protsentides rehkendada, siis oli ühel ööl inimese elus nii väike osa, kuid sellelegi vaatamata võis see avaldada sügavat muljet. Trauma võib saata inimest igavesti. Kuid Gideoniga koos veedetud aeg polnud traumaatiline, vaid imeline. Ta peas keerlesid mälestused sellest ööst ja eelmisel päeval aset leidnud kohtumisest. Ja kuna temale meeldis, et ta aju oleks sama puhas nagu ka ta elu, polnud ta temas maad võtnud segaduseks valmis.

      Ta seisatas rohelist tuld oodates, et üle tänava minna. Ja tule vahetumist oodates nägi ta kahe väikese poisiga naist. Poisid võisid olla umbes kahe- ja nelja-aastased. Väiksem jooksis murul veel üsnagi ebakindlalt. Poiss jäi seisma, keeras ringi, nägi ema ja venda ning ta üle kogu ta näo levis lai naeratus.

      Felicia ahmis endasse selle hetke puhast rõõmu, õnneliku väikelapse kohmetuse puudumist. Just selleks ta Fool’s Goldi tuligi. Et olla nii normaalne kui võimalik. Et üritada olla samasugune nagu kõik teised. Et võib-olla armuda ja luua pere. Et kuhugi kuuluda.

      Tema silmis, kelle lapsepõlv möödus imelapsena ülikoolilinnakus, tundus normaalsus taevalik. Ta tahtis seda, mida teised võtsid endastmõistetavana.

      Foorituli vahetus ja ta läks kähku üle tänava, tajudes, et on hiljaks jäänud. Linnapea Marsha ei täpsustanud, miks ta tahab temaga kokku saada, ja Felicia ei küsinud ka. Ta eeldas, et ju on mõne projekti juures vaja tema oskusi. Näiteks luua linnale laosüsteem.

      Ta sisenes kohviku avatud uksest. Kohvik avati kõigest paari kuu eest. Puitpõrandad särasid suurtest akendest sisse voogavas päikeses. Laudu oli piisavalt ja külastajatele pakuti meeldivat koogivalikut ja palju erinevaid maitsvaid kohvisid.

      Kohviku omanik Patience, kes oli ühtlasi Felicia sõbranna, naeratas talle. „Hilinesid,“ teatas ta heatujuliselt. „Nii vahva, et sul on ka puudusi. Nii on meil teistel veel mingisugustki lootust.“

      Kui sõbranna osutas saali tagumises nurgas asuva laua poole, lasi Felicia kuuldavale oige. Ja linnapea Marsha Tilson ning Pia Moreno istusidki juba seal.

      „Toon sulle latte,“ lisas Patience juba suurt kruusi võttes.

      „Tänan.“

      Felicia läks laudade vahelt tahapoole. Linnapea Marsha, kes oli Californias kõige pikemat aega ametis olnud linnapea, oli hästi riietatud seitsmekümnendates daam. Ta kandis peamiselt kostüüme ja kandis tööajal juukseid klassikalises krunnis. Felicia mõtles heldinult, et linnapea oli täiuslik kombinatsioon kompetentsusest ja emalikkusest.

      Pikk ja sale tumedate lokkis juustega ning naerusuine Pia kargas Felicia lähenedes püsti. „Jõudsidki kohale. Suur tänu tulemast. Suvisel ajal on tunne, nagu oleks iga veerand tunni tagant mõni festival. Hea, kui pääseb kas või ärikohtumise ajaks kontorist välja.“

      Ta kallistas Feliciat. Üllatunud Felicia kallistas teda vastu. Ta oli Piat kõigest mõned korrad näinud ja tema arvates polnud nad eriti lähedased. Kuid füüsiline kontakt oli meeldiv ja viitas sidemele.

      Patience tõi lauda Felicia kohvi ja taldriku küpsistega. „Pagariäri saatis maitsta. Imehead,“ ütles ta taldrikut vasaku käega laua keskele lükates. Ta käes helkis briljandiga sõrmus.

      Linnapea Marsha puudutas Patience’i sõrmusega kätt. „Kui ilus,“ ütles ta. „Justice valis sulle väga ilusa sõrmuse.“

      Patience uuris õhates kihlasõrmust. „Jah. Ma muudkui vahin seda, kuigi peaksin tööd tegema. Aga ei saa sinna midagi parata.“

      Ta läks tagasi leti poole. Pia vaatas talle järele.

      „Noored armunud,“ tõdes ta õhates.

      „Sa ise oled ka veel noor ja vägagi armunud,“ tuletas linnapea talle meelde.

      „Olen endiselt armunud,“ tunnistas Pia naerma puhkedes. „Kuigi ei tunne end enam nii noorena. Aga sõrmuse koha pealt olen teiega sama meelt. See on tõesti uhke.“

      Linnapea pöördus kulmu kergitades Felicia poole. „Kas sulle ei avaldagi briljandid muljet?“

      „Ma ei saa aru, mis neis nii erilist on,“ tunnistas Felicia. „Need helgivad, aga on tegelikult lihtsalt kokkusurutud kivimid.“

      „Kallid kivimid,“ aasis Pia.

      „Sellepärast, et meie omistame neile selle väärtuse. Kui jätta kõrvale see, et need on nii kõvad, pole neil tegelikult suuremat väärtust.“ Ta jäi vait tajudes, et mitte üksnes ei räägi liiga palju, vaid lahkab teemat põhjalikkusega, mis ei pruugi teistele huvi pakkuda. „Fossiilid on märksa huvitavamad,“ pomises ta. „Nende moodustumine on põnevam.“

      Linnapea ja Pia vaatasid teineteisele otsa ja siis tema poole. Nende näoilmed olid viisakad, kuid Felicia tabas tuttavaid märke. Mõlemad pidasid teda veidraks. Kahjuks oli neil õigus.

      Just sellised hetked olidki peamine põhjus, miks talle tegi muret perekonna loomine, mida ta ometi nii väga ihkas. Mis siis, kui ta ei saagi lapsi? Vähemalt mitte bioloogilisi lapsi. Tal polnud vähimatki põhjust kahelda selles, nagu ta ei suudaks sünnitada lapsi samamoodi nagu iga teine naine. Aga kas ta on selleks ka emotsionaalselt valmis? Kas on suuteline õppima seda, mida ta ei tea? Ta usaldas oma aju jäägitult, kuid instinktide ja südame asjus polnud sugugi nii kindel.

      Ta oli lapsepõlves teistsugune kui teised lapsed ja ta ei soovinud sellist asja oma võimalikule lapsele.

      „Merevaik on ju tegelikult puumahl, kas pole?“ küsis Pia. „Kas see polnud mitte ühe dinosauruse filmi põhiteema?“

      „Jurassic Park,“ täpsustas linnapea.

      „Just täpselt. Raoulile meeldib see film. Nad vaatavad seda koos Peteriga. Aga kaksikuid ei lase ma selle toa poolegi. Nad ei saaks pärast mitu nädalat magada.“

      Felicial oli keele peal tuua välja kõik filmis esinevad teaduslikud eksimused, kuid ta surus huuled kokku. Ta leidis, et klišeedes sisalduvad paljud elu õppetunnid ja praegu