Kaks teistsugust. Triloogia 2. raamat. Susan Mallery

Gideon temas tekitas. „Mul on kahju, et Justice ja Ford järgmisel hommikul numbritoa ukse maha lõhkusid.“

      Gideoni näkku sugenes lustlik helk. Felicia oli selle ilmega harjunud ning mõistis, et see tähendas seda, et tal oli õnnestunud seltskondlikke reegleid rikkuda või naljaga öeldut sõna-sõnalt tõlgendada.

      Ta surus ohke maha. Tema lapsepõlv möödus teadlaste ja doktorantide seltsis. Ta teadis peaaegu kõike universumi algupärast ja võis ette valmistamata pidada maha faktidel põhineva loengu. Kuid inimestevahelised suhted olid keerulisemad. Küll ma olen alles koba, mõtles ta pahuralt. Ta lausus valesid asju või ta jutt kõlas nii, nagu oleks tegu nigelalt programmeeritud tulnukaga, kuigi tegelikult ihkas ta olla samasugune nagu kõik teised.

      „Pidasin silmas, et kas sinuga on praegu kõik korras,“ täpsustas Gideon. „Sa karjusid. Sellepärast ma tulingi uurima, mis lahti.“

      Felicia surus huuled kokku. Ta soovis vist juba tuhandendat korda elus, et saaks vahetada kolmkümmend IQ-punkti selle vastu, et oskaks inimesi paremini mõista.

      „Kõik on parimas korras,“ vastas ta ja üritas naeratada. „Parem ei saagi olla. Suur tänu, et appi tulid – kuigi seda polnud vaja.“

      Gideon lähenes talle sammukese. „Ilusat naist aitan alati suurima rõõmuga.“

      Flirt, mõtles Felicia, uurides automaatselt mehe pupille, et näha, kas tegu on siiraste sõnadega või pelgalt viisakusega. Kui mees tunneb seksuaalset tõmmet, siis lähevad ta pupillid suureks. Kuid laos oli liiga pime, et midagi kindlat öelda.

      „Mis sind karjuma pani?“ küsis Gideon.

      Felicia hingas sügavalt sisse. „Nägin ämblikku.“

      Üks kulm kerkis.

      „Ämblik oli suur ja agressiivne,“ lisas ta.

      „Ämblik?“

      „Jah. Mul on nendega probleeme.“

      „On näha jah.“

      „Ma pole loll. Ma tean, et see pole ratsionaalne.“

      Gideon muheles. „Felicia, üks on kindel, loll pole sa päris kindlasti mitte.“

      Veel enne kui Felicia jõudis mõelda, mida sellele vastata, keeras Gideon kannal ringi ja lahkus. Felicia oli nii sisse võetud sellest, kuidas mehe teksad istusid, et tal ei tulnud ühtki head vastust pähe, ja siis oli mees juba läinud ning tema üksi, suu lahti, ning selja taga terve armaada ämblikke.

      Gideon Boylan teadis, kui ohtlikud võivad olla minevikupildid. Need võivad tulla täiesti ootamatult ning tasakaalu hävitada. Need olid eredad, vallutasid kõik meeled, ja kui need ta rahule jätsid, ei osanud ta enam öelda, mis on tegelik, mis ette kujutatud. Kaks aastat vangis olnud, oli ta olnud valmis hullumeelsusele alla vanduma. Vähemalt olnuks see pääsemine.

      Ta päästeti viimasel hetkel, kuigi liiga hilja nende meeste jaoks, kellega ta oli koos viibinud. Kuid isegi piinajate käest pääsemine ei taganud talle vabaduse tunnet. Mälestused olid sama piinarikkad kui vangistus ise.

      Keskendu, manitses ta end CD-d mängima pannes ning järgmise kolme tunni muusikapalade nimekirja üle vaadates. Ta oli mineviku seljataha jätnud. Tuli ette päevi, kus ta seda isegi uskus. Felicia nägemine oli talle kõva hoobi andnud, kuid mälestuspilti ilusast naisest koos temaga voodis oli ta valmis alati nägema. Kuid sellelegi vaatamata tegi ta enne raadiojaama minekut kaheksakilomeetrise jooksuringi ja mediteeris ligemale tund aega.

      „Täna teeme asju vanal heal moel,“ ütles ta mikrofoni. „Nagu alati.“

      Raadiojaam oli pimeduses, vaid tema boksis põles tuli – ja talle meeldis nii. Tal polnud pimeduse vastu midagi. Ta tundis end pimeduses turvaliselt. Pimedas ei tulda teda piinama. Piinajad panid alati enne tule põlema.

      „Fool’s Goldis on kell üksteist ja eetris on Gideon. Tänase õhtu esimese laulu pühendan võluvale daamile, keda täna juhuslikult kohtasin. Sa tead, et see oled sina.“

      Ta vajutas nupule ja eetris kõlas ansambli The Troggs lugu „Wild Thing“.

      Gideon naeratas endamisi. Tal polnud aimugi, kas Felicia kuulab või ei, aga talle meeldis laul temale pühendada.

      Seinal vilkus punane tuli. Ta vaatas sinnapoole, mõistes, et keegi annab uksekella. Pärast tööpäeva vilkus kellatuluke juhtpuldis. Külastajate mõttes huvitav aeg. Ta läks raadiojaama ukse juurde ja avas selle. Lävel seisis Ford Hendrix, kummaski käes õlu.

      Gideoni nägu läks laiale naerule ja ta andis märku, et sõber sisse astuks. „Kuulsin, et oled tagasi.“

      „Jah, olen kaks päeva kodus olnud ja juba kahetsen seda sammu.“

      Gideon võttis pakutud õlle. „Tere tulemast koju, kangelane?“

      „Midagi sellist jah.“

      Gideon tundis Fordi aastaid. Kuigi Ford teenis eriüksuses, olid nad korra koos töötanud ja kui Gideon jäeti Talibani vangikongi kõdunema, oli just Ford üks neist, kes ta sealt eluga riskides päästis.

      „Tule edasi. Pean järgmise loo peale panema.“

      Nad läksid pikka koridori mööda edasi. „Lausa uskumatu, et see kuulub sinule,“ ütles Ford talle järgnedes. „Raadiojaam.“

      „Mhmh. Seega kõik see muusika.“

      Ford istus Gideoni vastu. Gideon pani kõrvaklapid pähe ja vajutas lülitile.

      „Täna on juba kord selline õhtu, kus lood on pühendustega,“ ütles ta. „Vabandan, et korraks digitaalsüsteemi kasutan, kuid see on ainus võimalus kiiresti lugu leida. Ja siin see on. Tere tulemast koju, Ford.“

      Kõlasid „Born to be Wild“ avanoodid.

      „Oled sina vast ikka üks paras siga,“ lausus Ford nagu muuseas.

      „Enda arust olen päris lõbus seltsiline.“

      Ford oli enam-vähem Gideoni kasvu. Tugev ja pealtnäha muretu. Kuid Gideon teadis, et kõigil neil, kes olid teinud läbi selle mis nemad, olid omad kummitused.

      „Mis siis sinu nii hilja õhtul välja toob?“ küsis ta.

      Ford tegi grimassi. „Leidsin ärgates, et ema on minu toas. Õnneks tundsin ta enne ära, kui reageerisin. Pean sealt pääsema.“

      „Otsi siis elamine.“

      „Usu mind, hakkangi kohe hommikul otsima. Ema palus, et ootaksin, ja mina arvasin, et koju kolimine pole vast nii raske. Noh, et harjun taas perega.“

      Ka Gideon oli seda korra proovinud. Sellest ei saanud asja.

      „Vennad on normaalsed,“ jätkas Ford. „Aga ema ja õed klammerduvad mu külge.“

      „Neil on hea meel, et sa jälle kodus oled. Sa olid kaua ära.“

      Gideon ei teadnud kõiki üksikasju, kuid oli kuulnud, et Ford lahkus Fool’s Goldist kahekümneaastasena ega olnud õieti viimase neljateistkümne aasta jooksul kodus käinud.

      Ford võttis suure sõõmu õlut. „Ema uurib juba, kas kavatsen pere luua.“ Ta võbistas õlgu.

      „Sa pole siis pereelu jaoks veel valmis?“

      „Ei, kuigi mul poleks midagi selle vastu, et mu voodis oleks naine.“ Ford saatis talle pilgu. „Muide, sind ähvardavad probleemid.“

      „Nii on see alati.“

      Ford puhkes naerma. „Felicia otsis täna õhtupoolikul Justice’i üles. Ütles talle, et tal polnud vähimatki õigust käskida sul temast eemale hoida. Kui Felicia vihastab, on see päris uhke pilt. Tema ja tema suured sõnad.“

      „Sa siis tunned teda?“

      „Mitte just eriti hästi. Kohtusin temaga Tais.“

      Kus nad