Surm Niilusel. Agatha Christie

Linnet tundis kerget sooja joovastust.

      „Küll on tore!” ütles ta. „Lähme sisse, Simon, ja lubage mul korralikult oma uut mõisavalitsejat tervitada!”

      Kui ta pöördus, et teed näidata, käis tal läbi pea: „Kui hirmus õnnelik ma olen! Mulle meeldib Jackie noormees. Ta meeldib mulle pööraselt …” Ja siis äkilise kihvatusega: „Õnnelik Jackie! …”

      VIII

      Tim Allerton nõjatus tugitooli seljatoele ja haigutas, vaadates merele. Ta heitis emale kiire kõrvalpilgu. Proua Allerton oli kena välimusega, heledapäine, umbes viiekümneaastane naine. Poega vaadates tõmbus tema suu ümber alati karm joon, varjamaks tõelist suurt kiindumust. See pettis harva isegi võõraid ning Tim oli selle kavaluse ammu läbi näinud.

      „Kas sulle meeldib Majorca, ema?”

      „Üsna vilets.”

      „Ja külm ka,” väristas Tim õlgu. Ta oli pikk kõhn noormees tumedate juuste ja kitsavõitu rinnaga. Tal oli tundlik suu, kurvad silmad, tahtejõuetu lõug ja pikad tundlikud käed. Mõned aastad tagasi ähvardas teda tiisikusse jäämine ja eriliselt tugeva kehaehitusega ei võinud ta kunagi kiidelda. Arvati, et ta tegeleb kirjutamisega, kuid sõbrad said aru, et andmed kirjutatu avaldamise kohta ei olnud just julgustavad.

      „Millest sa mõtled, Tim?”

      Proua Allerton oli valvel. Tema säravad tumepruunid silmad vaatasid kahtlustavalt.

      „Mõtlesin Egiptusest.”

      „Egiptusest?”

      „Tõeline soojus, kuldne liiv, Niilus. Mulle meeldiks Niilusel sõita. Kas sulle ka?”

      „Oh, mulle meeldiks see väga,” ema toon oli jahe, „aga Egiptuse-reis on kallis. Mitte nendele, kes peavad penne lugema.”

      Tim puhkes naerma, tõusis ja sirutas end. Ta näis äkki elav ja reibas ning tema hääl oli erutatud:

      „Kulud kannan mina. Jah, kallis. Väheke rabelemist Londoni fondibörsil päris rahuldavate tulemustega. Ma kuulsin hommikul.”

      „Hommikul?” küsis proua Allerton teravalt. „Sa said ühe kirja ja …”

      Ta jäi vait ning hammustas huulde.

      Tim näis kahevahel, kas naerda või pahandada. Võitis lõbusus.

      „Jah, see oli Joannalt,” tunnistas ta jahedalt. „Tabasid märki, ema. Sa oled ju päris detektiivide kuninganna! Kuulus Hercule Poirot peaks oma loorberite eest hoolitsema, kui sina asja käsile võtad.”

      Proua Allerton oli üsna turtsakas.

      „Juhtusin nägema käekirja …”

      „… ja said aru, et see ei ole börsimaaklerilt? Täiesti õige. Tegelikult sain temalt eile kirja. Joanna käekiri on õigupoolest tähelepanuväärne – tähed jooksevad üle ümbriku nagu joobnud ämblikud.”

      „Ja mida Joanna kirjutab? Kas uudiseid on?”

      Proua Allerton püüdis häälele tavalist kõla anda. Sõprus poja ning nõotütre Joanna vahel oli teda alati ärritanud. Mitte seepärast, et selles oleks midagi iseäralikku olnud. Ta oli selles täiesti veendunud. Tim polnud Joanna vastu kunagi sentimentaalset huvi ilmutanud, Joanna samuti mitte. Nendevaheline külgetõmme näis põhinevat keelepeksul ja suurel sõprade hulgal. Mõlemad armastasid seltskonda ja tagarääkimist. Joannal oli lõbus ja terav keel.

      Proua Allerton ei kartnud, et Tim võiks Joannasse armuda, aga ta käitumine muutus Joanna juuresolekul või tema kirjade saabumisel alati reserveerituks.

      See oli mingi muu tunne, mida oli raske määratleda – võib-olla alateadlik armukadedus võltsimatu rõõmu pärast, mida Tim näis alati Joanna seltsist tundvat. Poeg ja ema olid nii suured sõbrad, et poja süvenenud huvi teise naise vastu pani proua Allertoni alati pisut muretsema. Talle tundus ka, et tema kohalolek tekitas nendel puhkudel kahe noorema generatsiooni liikme vahele mingi barjääri. Sageli, kui ta oli süvenenud jutuhoo keskel neile sattunud, oli nende vestlus ema märgates kõikuma löönud. Näis, et nad katsusid ema vestlusse haarata, aga see tundus täiesti läbinähtava kohustusena. Joanna Southwood ei meeldinud proua Allertonile päris kindlasti. Ta pidas Joannat võltsiks, ärritavaks ja olemuselt pinnapealseks. Ta leidis, et väga raske on hoiduda oma arvamuse väljapahvatamisest.

      Vastuseks tema küsimusele võttis Tim kirja taskust välja. Nagu ema märkas, oli kiri üsna pikk.

      „Ei midagi erilist. Devenishid lahutavad. Vana Monty on purjuspäi auto juhtimisega vahele jäänud. Windlesham on Kanadasse läinud. Paistab, et lord on Linnet Ridgeway äraütlemisest päris sügavalt puudutatud. Linnet kavatseb kindlasti oma valitsejaga abielluda.”

      „Kui erakordne! On see mees väga hull?”

      „Oh ei, üldse mitte. Ta on üks Devonshire’i Doyle’idest. Raha muidugi ei ole – peale selle oli ta Linneti parima sõbratariga kihlatud. Tollele oli see küll päris kõva löök!”

      „Minu meelest pole see põrmugi sünnis.”

      Tim heitis emale kiire pilgu. „Ma tean, kallis. Sulle ei meeldi teiste meeste ülelöömised ja muu seesugune.”

      „Minu noorusajal olid omad kombed,” lausus proua Allerton. „Ja väga head pealegi! Nüüd paistab, et noored arvavad, nagu tohiksid nad teha kõike, mis pähe tuleb.”

      Tim naeratas: „Nad ainult ei arva, vaid teevadki. Vide⁴ Linnet Ridgeway!”

      „Minu meelest on see kohutav!”

      Tim pilgutas talle silma.

      „Pea püsti, sa paadunud vanameelne! Aga ma olen vist sinuga siiski nõus. Igatahes mina pole veel kelleltki naist ega mõrsjat üle löönud.”

      „Olen kindel, et sina ei tee kunagi midagi seesugust,” ütles proua Allerton ja lisas tundeliselt: „Olen sind korralikult kasvatanud.”

      „Nii et au oled ära teeninud sina, mitte mina.”

      Tim naeratas emale narritavalt, voltis kirja kokku ja pani ära. Proua Allerton aga mõtles parajasti: „Ta näitab mulle peaaegu kõiki kirju, ainult Joanna omadest loeb vaid katkendeid.”

      Ta tõrjus selle ebaväärika mõtte eemale ja otsustas käituda laitmatu daamina.

      „Kas Joanna on oma eluga rahul?”

      „Küllap vist. Ütleb, et kavatseb Mayfairil delikatesside poe avada.”

      „Joanna räägib alati oma eluraskustest,” märkis proua Allerton vimmavarjundiga, „aga käib ometi igal pool ja kannab kleite, mis talle üsna palju maksma lähevad. Ta on alati hästi riides.”

      „Olgu pealegi, ega ta nende eest vist ei maksa. Ei, ema, ma ei mõtle seda, mida sinu Edwardi-aegne mõtteviis esile manab. Mõtlen otseses tähenduses, et ta jätab oma arved maksmata.”

      Proua Allerton ohkas.

      „Ma ei mõista, kuidas küll inimesed võivad nii teha!”

      „See on lihtsalt eriline anne. Kui sul on ekstravagantne maitse ja raha väärtusest pole õrna aimugi, siis annavad inimesed ka võlgu.”

      „Ja lõpuks lähed pankrotti nagu vaene Sir George Wode’ist.”

      „Sul on nõrkus selle hobuseparisniku vastu. Küllap vist seepärast, et ta sind 1879. aastal tantsu ajal roosinupukeseks nimetas.”

      „Mind ei olnud 1879. aastal veel sündinudki,” nähvas proua Allerton särtsakalt. „Sir George’il on võluv käitumine ja mulle ei meeldi, et sa teda hobuseparisnikuks nimetad.”

      „Olen temast kuulnud palju naljakaid lugusid.”

      „Te