Surm Niilusel. Agatha Christie

muidu.”

      „Tunnen seda ise ka.”

      „Räägi mulle temast!”

      „Tema nimi on Simon Doyle. Ta on suur, otsekohene, kirjeldamatult lihtne ja poisilik ning ääretult tore! Vaene. Raha tal ei ole. Ta on küll aadlik, aga vaesunud aadlik – noorem poeg ja muu seesugune värk. Tema vanemad on Devonshire’ist. Armastab maad ja sealset elulaadi. Viimased viis aastat on linnas elanud ja kuskil kontoris töötanud. Nüüd aga vähendatakse seal personali ja Simon jääb töötuks. Linnet, ma suren, kui ei saa temaga abielluda! Ma suren! Ma suren!”

      „Ära ole naeruväärne, Jackie!”

      „Ma suren, ütlen ma sulle! Olen tema järele lausa hull! Simon minu järele samuti. Me ei saa teineteiseta elada!”

      „Kullake, sa võtad seda liialt südamesse!”

      „Tean. Ja see on vist kohutav? Armastus võtab su üle võimust ja sa ei saa sinna midagi parata.” Jacqueline vaikis hetkeks. Tumedad silmad välgatasid ja näisid järsku traagilistena. Tema keha läbis kerge värin.

      „Mõnikord see isegi hirmutab. Me Simoniga oleme teineteise jaoks loodud. Mina ei hakka iial kellestki teisest hoolima. Ja sina pead meid aitama, Linnet! Kuulsin, et oled selle mõisa ära ostnud ja see andiski mulle hea idee. Kuule, sul peab olema mõisavalitseja, võib-olla isegi kaks. Tahan, et annaksid Simonile tööd.”

      „Oo!” oli Linnet jahmunud.

      Jacqueline jätkas tormakalt: „Tal on sedasorti asjad juba käpas. Simon tunneb mõisatööd läbi ja lõhki – ta kasvas ju mõisas üles. Ja ta on õppinud! Oh, Linnet, sa ju annad talle tööd? Minu pärast! Kui Simon hakkama ei saa, lase ta lahti. Aga ta saab hakkama! Võiksime väikeses majas elada, ma näeksin sind tihti, ja aedades oleks kõik nii-nii jumalik!”

      Jacqueline tõusis.

      „Luba, et sa teed seda, Linnet! Ütle, et teed! Imekaunis Linnet, kuldne Linnet, mu erakordne Linnet! Luba, et teed!”

      „Jackie …”

      „Kas teed?”

      Linnet puhkes naerma: „Naljatilk, Jackie! Too oma noormees siia ja las ma vaatan ta üle, siis räägime edasi.”

      Jackie tormas tema juurde ja külvas ta suudlustega üle.

      „Kallis Linnet – sa oled tõeline sõber! Teadsin seda alati. Sina mind hätta ei jäta – mitte kunagi! Sa oled maailma parim olend! Nägemiseni!”

      „Jackie, sa jääd ju ometi siia?”

      „Ei, ma ei jää. Lähen Londonisse tagasi ja tulen homme koos Simoniga. Siis arutame seda asja. Ta meeldib sulle kindlasti. Ta on tõesti pai!”

      „Sa võid ju väheke viivitada, et teed juua?”

      „Ei, ma ei saa viivitada, Linnet. Olen liiga erutatud. Pean tagasi minema ja Simonile rääkima. Tean, et olen hull, aga ma ei saa sinna midagi parata. Loodan, et abiellumine teeb mu kainemaks. Paistab, et see mõjub inimestele alati kainestavalt.”

      Jacqueline läks ukse juurde, seisis viivu ja sööstis viimaseks kiireks embuseks tagasi.

      „Kallis Linnet – sa oled ainulaadne!”

      VI

      Monsieur Gaston Blondin, väikese moodsa restorani Chez Ma Tante omanik, polnud mees, kes oleks lugupidamise väljendamisest oma suure klientuuri vastu erilises vaimustuses olnud. Rikas, ilus, tuntud ja hea päritoluga mõjuvõimas isik võis asjatult oodata, et teda esile tõstetaks või talle erilist tähelepanu osutataks. Monsieur Blondin alandus ise ainult väga harukordsetel juhtudel külalist lahkelt tervitama, teda parimasse lauda saatma ning külalisega sobilikke, naelapea pihta tabavaid repliike vahetama.

      Sel erilisel õhtul laskus monsieur Blondin oma kuninglikult kõrguselt kolmel korral alla – kord hertsoginna, kord kuulsa peerist võidusõitja ja kord ühe väikese koomilise välimusega mehe auks, kel olid tohutu suured mustad vuntsid ja kes tavalise vaatleja arvates poleks üldse väärinud au olla Chez Ma Tante’i külaliseks.

      Seevastu monsieur Blondin oli ülimalt tähelepanelik. Kuigi viimase poole tunni jooksul oli külastajatele öeldud, et vabu laudu ei ole, tekkis nüüd üks vaba laud kõige soodsamas paigas. Monsieur Blondin juhtis kliendi kõige kuninglikumal ilmel ise lauda.

      „Aga loomulikult, monsieur Poirot, teile on siin laud alati olemas! Soovin väga, et te meid sagedamini külastaksite.”

      Hercule Poirot naeratas, meenutades viimast juhtumit, kus osales üks laip, kelner, monsieur Blondin ise ja keegi väga armas daam.

      „Te olete väga armastusväärne, monsieur Blondin,” ütles ta.

      „Kas olete üksi, monsieur Poirot?”

      „Jah, olen küll.”

      „Tore! Jules toob teile kohe väikese eine, mis on nagu luuletus – tõepoolest! Naistel, olgu nad kui võluvad tahes, on see puudus, et nad viivad mõtted toidust eemale. Tõotan teile, monsieur Poirot, et naudite oma einet. Mis veinisse puutub …”

      Järgnes tehniline vestlus maître d’hotel Jules’i osavõtul. Monsieur Blondin viivitas enne lahkumist ja küsis usalduslikult häält tasandades: „On teil mõni asi käsil?”

      Poirot raputas pead.

      „Praegu olen vaba mees,” vastas ta. „Olen omal ajal raha kokku hoidnud ja võin nüüd jõudeelu nautida.”

      „Kadestan.”

      „Oh ei, kadestamiseks pole põhjust. Võin kinnitada, et see ei olegi nii meeldiv, nagu esmapilgul paistab. Väga õige lause: inimene oli sunnitud töö leiutama, et mõttepingest vabaneda.”

      „Elus on ju nii palju huvitavat! Näiteks reisimine,” laiutas monsieur Blondin käsi.

      „Reisimine – seda küll! Mõtlen talvel Egiptusse minna. Sealne kliima olevat suurepärane. Tore oleks ududest, hallusest ja pidevatest ühetaolistest vihmasadudest eemale pääseda.”

      „Ah, Egiptus!” õhkas Monsieur Blondin.

      „Sinna võib praegu vist isegi rongiga reisida. Nii pääseks ka merereisist, La Manche muidugi välja arvatud.”

      „Oo, kas merereis ei istu teile?”

      Hercule Poirot raputas pead.

      „Mulle ka mitte,” märkis Blondin sümpaatiatundega. „Merereisil on maole väga imelik mõju.”

      „Ainult teatud magudele. On inimesi, kellele kiikumine ei tähenda midagi. See pakub neile isegi lõbu.”

      „Vanajumala ebaõiglus!” ütles Blondin. Ta raputas kurvalt pead ja eemaldus, haaratud tusastest mõtetest.

      Laudu teenindasid väledad osavad kelnerid. Röstitud sai, või, jäänõu, kõik lisandid kvaliteetse lõuna juurde. Neegritest koosnev orkester tõi ekstaasis kuuldavale imelikke dissonantseid hääli. London tantsis.

      Hercule Poirot vaatas ringi, registreerides oma treenitud mälus muljeid. Kui kannatavad ja tülpinud olid enamiku näod! Mõni mees kahtlemata lõbutses, seevastu partnerite nägudel näis valitsevat kannatlik igavus. Tüse, punasesse riietatud naine paistis õnnest säravat … Kahtlemata olid tüsedusel oma hüved … mõnutunne – maitsenauding, millest need moodsamate kontuuridega daamid keeldusid.

      Seal oli salk noori – mõni nägu mõttelage, mõni tülpinud, mõni päris õnnetu. Milline lollus nimetada noorust kõige õnnelikumaks ajaks! Noorus on kõige haavatavam!

      Ühel paaril peatudes Poirot’ pilk leebus. See oli kena paar – pikk laiaõlgne mees ja sale õrn neiu. Kaks keha, mis liikusid õnne kindlas rütmis. Rõõm kohast,