Surm Niilusel. Agatha Christie

Jaa, see on väga ohtlik.”

      Ja siis kostis ta kõrvu: „Egiptus.” Hääled kostsid temani täiesti selgelt – tüdruku noor, värske, enesekindel hääl pehmekõlalise võõrapärase r-ga ja mehe meeldiv madalakõlaline haritud inglise keel.

      „Ma ei loe tibusid enne sügist, Simon. Ütlen, et Linnet ei vea meid alt.”

      „Mina võin teda alt vedada.”

      „Rumalus – see ongi just sulle sobiv töö.”

      „Ausalt öeldes arvan minagi seda. Oma võimete suhtes pole mul tõesti mingit kahtlust. Ja ma püüan kõik hästi teha – sinu pärast!”

      Neiu naeris soojalt, see oli puhas ja õnnelik naer. „Ootame kolm kuud – kui sa hundipassi ei saa – ja siis …”

      „Ja siis õnnistan ma sind oma maiste väärtustega – kas nii?”

      „Mesinädalateks lähme Egiptusse. Põrgusse need kulud! Olen kogu elu Egiptusse igatsenud! Niilus, püramiidid, liiv …”

      Mees vastas pisut ebakindlalt: „Me imetleme seda koos, Jackie. Koos! Kas see pole suurepärane?”

      „Ma kahtlen. Kas see tundub sulle sama tore kui mulle? Kas sa tõesti hoolid sama palju kui mina?” Neiu hääl oli järsku terav, silmad suurenesid – neis paistis peaaegu hirm.

      Mehe vastus oli kiire ja otsustav: „Ära ole rumal, Jackie!”

      Tüdruk kordas: „Ma kahtlen,” ja kehitas siis õlgu:

      „Hüva, lähme tantsima!”

      Hercule Poirot pomises endamisi: „Une que aime et un qui se laisse aimer³. Jaa, ma kahtlen samuti.”

      VII

      Joanna Southwood küsis: „Ja mis siis, kui ta on hirmus tõrges?”

      Linnet raputas pead. „Oh, ei ole. Usaldan täiesti Jacqueline’i maitset.”

      Joanna märkis tasa: „Ah, armunu ei taipa tõde.”

      Linnet raputas kärsitult pead ja muutis kõneainet.

      „Pean härra Pierce’i mõnede plaanide pärast nägema.”

      „Mis plaanide?”

      „Oh, siin on mõned vanad hirmus ebasanitaarsed hurtsikud. Tahan lasta need maha lõhkuda ja inimesed mujale paigutada.”

      „Kui hoolitsev ja ühiskonnale mõtlev sa oled!”

      „Nad peavad niikuinii mujale kolima. Hurtsikud jäävad mu uuele ujumisbasseinile ette.”

      „Kas need inimesed tahavad mujale kolida?”

      „Enamik tahab. Mõned on küll lausa narrid, see on hirmus tülikas. Nad ei saa ise aru, kui palju nende elamistingimused paranevad.”

      „Sa oled selles suhtes vist üpris võimukas.”

      „Kallis Joanna, see on ju õigupoolest nende endi pärast.”

      „Jaa, kullake, usun. Pealesunnitud heategevus.”

      Linnet kortsutas kulmu ja Joanna puhkes naerma: „Näed nüüd, sa oled ikkagi türann! Olgu pealegi, heategevuslik türann, kui sulle nii rohkem meeldib.”

      „Ma ei ole sugugi türann.”

      „Aga ometi meeldib sulle oma tahtmist saada!”

      „Noh, mitte just ilmtingimata.”

      „Linnet Ridgeway, vaata mulle silma ja räägi kasvõi ühest juhtumist, kui sa pole talitanud oma tahtmise järgi.”

      „Palju kordi.”

      „No nii – palju kordi, aga ei ühtki konkreetset näidet. Ja sa lihtsalt ei saagi ühtki näidet tuua, meenuta palju tahad. Linnet Ridgeway võidukäik kuldses kaarikus!”

      „Kas ma olen sinu arvates isekas?” küsis Linnet järsult.

      „Ei, lihtsalt vastupandamatu. Raha ja veetluse koosmõju. Keegi ei suuda sulle ära öelda. Mida sa ei saavuta rahaga, saavutad naeratusega. Tulemuseks on Linnet Ridgeway – tüdruk, kes saavutab kõik!”

      „Ära ole naeruväärne, Joanna.”

      „Hüva, kas sul ei ole siis kõik olemas?”

      „On vist küll. Mõnikord on see üsna vastik.”

      „Kindlasti võib see ka üsna vastik olla. Küllap sa muutud vähehaaval hirmus tülpinuks ja blaseerunuks. Vahetevahel naudid oma kuldse kaariku triumfi. Aga ma tahaksin tõe-poolest teada, mis siis juhtub, kui sa tahad minna mööda tänavat, kus on silt „Läbipääsu ei ole”.”

      „Ära ole loll, Joanna!”

      Lord Windlesham tuli nende juurde ja Linnet pöördus tema poole: „Joanna räägib mulle siin vastikut juttu.”

      „Puhas kius, kullake, puhas kius,” ütles Joanna ebamääraselt ja tõusis. Ta ei vabandanud oma lahkumise pärast. Windleshami silmis märkas ta kummalist läiget.

      Windlesham oli mõne minuti vait ja asus siis asja juurde: „Oled sa otsustanud, Linnet?”

      „Kas ma olen olnud mõistmatu? Peaksin vastama eitavalt, kuna ma pole kindel,” kostis Linnet pikkamisi.

      Lord katkestas teda: „Ära vasta eitavalt. Sul on aega nii palju, kui tahad, aga sa ju tead, mida ma mõtlen – oleksime koos väga õnnelikud.”

      „Tead, ma tunnen kõigest sellest siin nii suurt rõõmu.” Linneti toon oli vabandav, peaaegu lapselik. „Tahtsin Wode Halli muuta tõeliselt ideaalseks maamajaks ja minu arvates on see korda läinud.”

      „See on imeilus, imehästi planeeritud! Kõik on täiuslik! Linnet, sa oled väga tark!” Windlesham ootas veidi ja jätkas: „Aga sulle meeldib ju Charltonbury? Kahtlemata tahab see uuendamist ja muud seesugust, aga sa oled ju selles suhtes nii arukas. Sulle hakkab seal meeldima.”

      „Jah, muidugi, Charltonbury on taevalik.” Linnet rääkis väga elavalt, aga tundis ise, et tema sõnad kõlavad jahedalt. Mingi võlts toon rikkus tema täielikku rahulolu. Momendil ei vaevanud ta oma pead selle analüüsimisega, kuid hiljem, pärast Windleshami lahkumist, püüdis ta selgusele jõuda. Charltonbury … meenutas ta mõttes. See oli üsna kuulus. Windleshami esivanemad olid seda juba Elisabethi ajast enda käes hoidnud. Charltonbury perenaine olla – see oli seltskonnas päris väärikas positsioon. Windlesham oli Inglismaa ihaldatumaid partiisid. Kindlasti ei võtaks mees Wode Halli tõsiselt. See ei sobiks Charltonburyga. Ah, aga Wode oli ju tema, Linneti oma! Ta oli seda laiendanud, ümber ehitanud, siia suure hulga raha matnud. Wode Hall oli tema oma kuningriik. Kui ta Windleshamiga abiellub, pole seda enam vaja. Milleks neile kaks mõisat? Ja loobuda tuleks kahtlemata Wode’ist. Siis ei eksisteeri enam ka Linnet Ridgewayd – temast saab krahvinna Windlesham, kes toob kena kaasavara Charltonburyle ja selle peremehele. Temast saab kuninga abikaasa, mitte enam kuninganna.

      „Olen lihtsalt narr!” mõtles Linnet endamisi. Lausa naljakas, kuidas ta vihkas mõtet Wode’i loovutamisest. Või oli seal taga ehk veel midagi …? Tema kõrvus kõlas Jackie hääl: „Ma suren, kui ei saa temaga abielluda! … Ma suren! Ma suren!”

      Nii kindel ja tõsine. Kas tema, Linnet, tunneb Windleshami vastu midagi seesugust? Kindlasti mitte. Ehk ei tulegi iial kedagi … Kindlasti on imeilus midagi seesugust tunda …

      Akna tagant kostis automürinat. Linnet rebis end kärsitult mõtetest lahti. See on kahtlemata Jackie oma noormehega, neile tuleb vastu minna. Ta seisis juba uksel, kui Jacqueline ja Simon Doyle autost väljusid.

      „Linnet!” Jackie jooksis tema juurde. „See on Simon. Simon, see on Linnet! Ta on maailma kõige parem inimene!”

      Linnet