Surm Niilusel. Agatha Christie

      Agatha Christie

       Surm Niilusel

      Originaali tiitel:

      Agatha Christie

      Death on the Nile

      Collins Crime Club

      1937

      Esmatrükk eesti keeles: Elmatar, 1997

      Surm Niilusel © 1997, 2007, 2020, Agatha Christie Limited. All rights reserved. Death on the Nile © 1937, Agatha Christie Limited. All rights reserved. DEATH ON THE NILE^®, AGATHA CHRISTIE^®, POIROT^®and the Agatha Christie signature are registered trademarks of Agatha Christie Limited in the UK and elsewhere.

      All rights reserved.

      Kaanel filmi „Surm Niilusel” kujundus: © 20th Century Studios, 2020

      Tõlkinud Maia Planhof

      Korrektuuri lugenud Krista Nurm

      ISBN 978-9985-3-5036-2

      e-ISBN 9789985351291

      KirjastusVarrak

      Tallinn, 2020

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      I OSA

       Inglismaa

      I

      „Linnet Ridgeway!”

      „Tema jah!” ütles Kolme krooni omanik härra Burnaby ja müksas kaaslast. Kaks meest vahtisid uudishimust pungis silmadega, suu lahti.

      Suur helepunane Rolls-Royce oli just kohaliku postkontori ees peatunud. Autost hüppas välja neiu, kübarata ja kleidis, mis näis (aga ainult näis!) lihtsana. Neiul olid kuldsed juuksed, avalad võimukad näojooned ning kaunis figuur. Temasarnast neidu võis Malton-under-Wode’i alevis haruharva näha. Ta sisenes postkontorisse kiirel kindlal sammul.

      „Tema see on!” sõnas härra Burnaby uuesti ja jätkas madala imetleva häälega: „Tal on miljoneid … Kavatseb oma mõisa korrastamiseks tuhandeid kulutada! Sinna tulevad ujumisbasseinid ja itaalia aiad ja ballisaal … pool häärberit lõhutakse maha ja ehitatakse uuesti …”

      „Toob alevisse raha,” märkis sõber. Too oli kõhn, allakäinud välimusega mees, tema hääletoon oli kade ja rahulolematu.

      „Jah, Malton-under-Wode’ile on see suur asi! Sedasi jah!” oli härra Burnaby nõus. Ta paistis sellega üsna rahul olevat.

      „Raputab meid korralikult tuimusest lahti.”

      „Hoopis teistmoodi kui Sir George,” kiitis sõber.

      „Ah, tollel olid ainult obesed,” toetas Burnaby leplikult. „Ja õnne polnd tal kunagi.”

      „Palju ta mõisa eest sai?”

      „Räägitakse, et oma kuuskümmend tuhat.”

      Kõhn mees vilistas.

      Härra Burnaby jätkas võidukalt: „Ja räägitakse, et too tüdruk kulutab teise kuuskümmend tuhat veel, enne kui rahule jääb!”

      „Kurat!” ütles kõhn mees. „Kust tema küll tolle raha sai?”

      „Räägitakse, et Ameerikast. Tema ema olevat olnud ühe miljonäri ainuke tütar. Nagu kinos.”

      Neiu väljus postkontorist ja istus autosse. Kõhn mees saatis teda pilguga, kuni ta minema sõitis, ja pomises endamisi: „Minu meelest täiesti ebaõiglane – tema välimusega! Raha ja ilus välimus korraga – seda on liiga palju. Kui tüdruk on nii rikas nagu tema, siis pole tal õigust nii ilus olla. Ja ta on ilus … Kõik on too tüdruk saanud! See pole aus …”

      II

      Väljavõte Daily Blague’i seltskonnaveergudelt:

      Restorani Chez Ma Tante õhtusel koosviibimisel märkasin teiste külaliste hulgas ka imekaunist Linnet Ridgewayd. Ta oli koos kõrgeaulise Joanna Southwoodi, lord Windleshami ja härra Toby Bruce’iga. Nagu teada, on preili Ridgeway kuulsa Anna Hartziga abiellunud Melhuish Ridgeway tütar. Oma vanaisalt Leopold Hartzilt pärib ta tohutu varanduse. Võluv Linnet on praeguse hetke suurim sensatsioon ja liigub kuuldusi, et peatselt võib oodata teadet tema kihlumisest. Lord Windlesham näis tõesti väga epris¹!

      III

      Kõrgeauline Joanna Southwood ütles: „Kullake, minu meelest tuleb sul siin lausa võrratu elamine!”

      Ta istus Wode Hallis Linnet Ridgeway magamistoas. Aknast välja vaadates libises pilk üle aedade külamaastikule, täis metsatukkade sinakaid varje.

      „Päris kaunis, eks ole?” sõnas Linnet.

      Ta nõjatus kätega aknalauale, näol kirglik, elav, rõõmus ja energiline ilme. Joanna Southwood tundus tema kõrval üsna kahvatu – pikk sale kahekümne seitsme aastane noor naine pikliku targa näo ja omapäraselt kujundatud kulmudega.

      „Sa oled juba hirmus palju ära teinud! On sul palju arhitekte?”

      „Kolm.”

      „Kuidas need arhitektid on ka? Ma pole vist kunagi ühtki näinud.”

      „Nad on päris tublid. Minu meelest vahetevahel ehk väheke ebapraktilised.”

      „Kullake, selle ajad sa küll kähku joonde! Sina oled ju ülipraktiline!”

      Joanna võttis tualettlaualt pärlikee.

      „Need on arvatavasti ehtsad, Linnet?”

      „Loomulikult.”

      „Tean, kallis, et sinule on see „loomulikult”, aga enamikule mitte. Peen töö, vahest isegi Woolworth! Kullake, need pärlid on lausa kirjeldamatud, tõesti võrratud! Suurepäraselt töödeldud! Kee peaks vist küll muinasjutulise summa maksma!”

      „On see sinu arvates labane?”

      „Ei, sugugi mitte – imeilus! Kui palju see siis maksab?”

      „Umbes viiskümmend tuhat.”

      „Kenake hunnik raha! Kas sa ei karda, et kee võidakse ära varastada?”

      „Ei, see on mul kogu aeg kaelas – ja kindlustatud pealegi.”

      „Luba, et ma kannan sinu keed lõunani! Kas lubad, kallis? See oleks hirmus põnev!”

      Linnet naeratas. „Muidugi, kui soovid.”

      „Tead, Linnet, olen su peale päris kade. Sul on kõik olemas, mida võib ihaldada: tohutu hulk raha, ilus välimus, oivaline tervis, oled kahekümneaastaselt iseenda peremees. Sa oled isegi tark! Millal sa kahekümne üheseks saad?”

      „Juunis. Siis korraldan Londonis suure peo ja tähistan täisikka jõudmist.”

      „Ja siis abiellud Charles Windleshamiga? Kõik need hirmsad kõmureporterid ainult sellest vadistavadki. Aga Charles on sulle tõesti väga truu!”

      Linnet kehitas õlgu. „Ei tea. Ma ei taha õigupoolest veel kellegagi abielluda.”

      „Kullake, sul on õigus! Pärast pole elu enam kunagi endine, mis?”

      Telefon helises ja Linnet võttis toru: „Jah?”

      Vastas ülemteenri hääl: „Preili de Bellefort on telefonil. Kas ühendan?”

      „Bellefort? Aga muidugi ühendage!”

      Käis klõpsatus ja telefonis kostis tungiv, pehme, veidi hingeldav hääl: „Halloo, kas preili Ridgeway? Linnet!”

      „Jackie,