Vabadus. Arne Dahl

ohkas sügavalt ja kummardus samuti ettepoole üle laua, Ohlénile lähedale. Vaatas talle otsa ja lausus:

      „Ma tean, et sa oled meie tulevikuplaane teinud, Sam. Ma tean, et sa tahaks, et me oleks turvakonsultandid selles kuradima paadikuuris, mis on minu jaoks lihtsalt minevikuokse. Ma ei suuda, Sam, ma tõesti ei suuda. Mul on vaja rahu ja vaikust. Siis saame näha, kas veel kunagi kohtume, kõik koos. Võta rahulikult. Sul on ka vaja maha rahuneda, ära seda unusta.“

      „Kõik koos,“ ütles Rita Ohlén.

      Berger turtsatas.

      „Ma aiman, et just see „kõik koos“ on takistanud mind ennast surnuks joomast,“ ütles Berger.

      Ohlén nõjatus jälle tagasi, tegi märkmeid. Siis ütles:

      „Ja kuidas sa sellest aru saad?“

      „Samamoodi nagu sina,“ ütles Berger. Muidugi võiks „kõik koos“ tähendada „sina, mina ja Desiré Rosenkvist“, meie vana meeskonda, kuid pigem tähendab see siiski „sina, mina ja meie laps“. Ma pean igal juhul seda uskuma.“

      Rita Ohlén noogutas. Naeratas õrnalt. Kirjutas üles.

      „Seda võid vaid sina teada,“ ütles ta. „Oled sa palju lapse peale mõelnud?“

      „See on tema keha,“ ütles Berger.

      „See ei ole vastus küsimusele,“ ütles Ohlén.

      Berger arvas, et ta tõmbus kokku. Kontraheerus. Siis ütles ta:

      „Jah, ma olen palju lapse peale mõelnud.“

      5

      On öö. Tuulevaikus. Kõik näeb välja nagu pildi peal.

      Tänav kulgeb tikksirgelt tihedalt kokkupressitud majaridade vahel. Tänavavalgustid valgustavad laiguti üksikuid pargitud autosid mõlemal pool tänavat. Tegemist võiks olla ükskõik mis aastaajaga. Lihtsalt öö. Öö äärelinnas.

      Siit-sealt pragudest – ruloode äärtest, ribakardinate vahelt, piki draperiisid – võib näha nõrka valgust, valgust unetute ja pimedakartlike nii erinevatest maailmadest.

      Ei mingit liikumist. Täielik rahu. Kõik puhkavad.

      Kõik peale Nadja. Tema ei puhka. Ta näeb oma silmi tahavaatepeeglist.

      Mida kõike selles pilgus leidub ...

      Ilma pilku pööramata liigub ta käsi kaubiku kõrvalistmele. See paradoksaalne turvatunne, kui sõrmed libisevad üle metalli, peegeldub hetkeks tema pruunides silmades. Need rahustuvad üleskeeratud äärega musta mütsi all.

      Ta sõrmitseb oma kaelakeed, mis koosneb kaheksandik­nootidest, ja näeb kogu oma elu enda silmades. Ta näeb vaest, aga elavat lapsepõlve, tihedat põnevat metsa, vanaema häid pliine, imelisi tunde klaveri taga, ta näeb seda väikest laululindu justkui kõrvalt. Ta näeb edasist: vabrikut, üksluisust, elutüdimust, surma­ohtu. Ta näeb unistust, paradiisi, mis äkki on käeulatuses. Ta näeb reisi siia.

      Ta näeb seda põrgut siin. Kuid ta ei saa sinna minna. Mitte päriselt.

      Mitte kõigi nende aastate jooksul. See kõik on liiga sügaval.

      Need on aastad, mida ta on siin tagasi võtmas. Need kaotatud aastad.

      Kõik seisab ja langeb sel silmapilgul sel tänaval. Sel silma­pilgul, mida Nadja on oodanud.

      Aeg möödub.

      Siis tuleb üks koer kaubiku parema külje poolt. Nadja istub täiesti liikumatult, peidab end, tunneb metalli oma sõrmeotste vastas. Koeraomanik ilmub tänavavalguse käes nähtavale, lühikeste blondide juustega naine, nahktagi, teksad, tätoveering randmel, mida paljastab jalutusrihm, mis tõmbub pingule ja siis lõdvemaks, kui rotveiler seisatab, et esiratast nuuskida.

      Nadja haarab metallist, kõvasti, nagu tahaks püstoli tõsta, vajutada summuti vastu kõrvalistuja ust.

      Naine tõmbab rihmast. Samuti kõvasti. Tätoveering on valguse käest selgesti nähtav. Süda. Nimi „Sam“ noolega läbi lastud. Üksainus veretilk. Südameveri.

      Nadja tõstab püstoli, sihib seda naise suunas. Vaid mõne meetri kaugusel.

      See võiks olla surmasilmapilk.

      Kuid siis liigub rotveiler mööda tänavat edasi. Tõmbab perenaise endaga kaasa.

      Nadja vajub kokku. Rahu tuleb tagasi.

      Ta tunneb end nii väiksena, nii tühisena. Aastaid peale seda põrgut, peale Vabadust, mida ta ei suutnud puudutada, täielik enesekontroll, kord, iga asi omal kohal, just nagu elu kordaseadmiseks. Ei mingit joovastust enam tema jaoks, kes elas tuimastava joovastuse nimel – mitte kunagi enam mitte ühtki joovet terves igavikus.

      Varsti. Varsti on aeg.

      Aeg panna pea lõvi lõugade vahele.

      Ta vaatab oma käsi. Need ei värise, vaid vapuvad. Nagu elu ise kiirgaks taevast alla tema sisse. Ta tunneb, kuidas süda pumpab elu, mitte surma, mitte ükskõiksust, mitte tüdimust, mitte korda ja selgust.

      Siis toimub liikumine tahavaatepeegli juhipoolses osas.

      Ta näeb, kuidas teiselt poolt tänavat ilmub välja üks mees. Ta liigub siiapoole, vaheldumisi nähtav pargitud autode vahel. Tema käed on ümber keha põimitud, nagu oleks tal külm. Kuid tuulekindla dressi ja veinipunase nokkmütsi järgi tunneb ta mehe ära.

      Nüüd on see lähedal. Ta ei hinga enam.

      See on tema.

      See juhtub nüüd.

      Kas üks või teine. Kas taevas või põrgu.

      Mees on kahe tänavalambi kaugusel, kui ta tõstab jälle püstoli. Mees astub veel paar sammu.

      Kõik peab nüüd sobima. Iga väike samm.

      Kui Nadja autoukse lahti lööb, näeb ta selgelt seda väikest tüdrukut klaveri taga. Kui ta sööstab üle tänava, kuuleb ta tüdruku ingellikku häält tõusmas vastu kaledat öötaevast.

      Teisele poole tänavat ei ole pikk maa. Ta teeb need mõned sammud, tõstab püstoli, nende pilgud kohtuvad, ta sihib.

      Mees kaob välkkiirelt ühe auto, suure džiibi taha. Ta oli liiga aeglane.

      Hirm kasvab temas. Ümber auto on võimalik kahte pidi minna. Fifty-fifty.

      Nadja valib tee džiibi tagant, päripäeva. Tõmbab küüru.

      Aeglaselt.

      Just nagu vajuks rusuv taevas alla tema kohale. Keegi ei laula enam. Tunduks, nagu keegi poleks kunagi maa peal laulnudki. Kõik on vaikne.

      Mees tormab teiselt poolt välja, samuti päripäeva. Ümber auto.

      Ta haarab Nadjast selja tagant kinni. Keerab püstolitoru ülespoole. Summuti suunatakse madala taevavõlvi suunas.

      Nagu jumala suunas.

      Mees haarab püstolist ja kisub talt selle käest. Mis kõik mahub sellesse alastusse sel silmapilgul. Vabadus pidi olema see õige sõna. Mitte ebaõnnestumine.

      Selline oli tunne.

      Nadja ei hinga enam, kui mees väänab tema käe vastu selga ja lükkab ta üle tänava. Nadja vaarub kummargil olles. Igavesti küürakil.

      Mees tõmbab tema valge kaubiku tagauksed lahti. Nadja näeb, kuidas mees tõmbab oma tuulepluusi taskust välja paar kaablisidet. Kui mees need ümber Nadja randmete ja pahkluude tõmbab, mõistab ta, et surm saab olema pikk.

      Siis lükkab mees Nadja kaubikusse. Kui Nadja autosse prantsatab, on tema suu pärani lahti, nagu karjuks ta puhtast ja selgest hirmust.

      Olgugi et täiesti hääletult. Tema suust ei tule mingit piiksu.

      Üle õla, läbi akna näeb Nadja, kuidas mees liigub juhiistme