Vabadus. Arne Dahl

      Ta sööstis, haaras kuklakarvadest kinni, tõmbas pea üles. See tuli aeglaselt kaasa. Vesi tilkus. Ta köhis.

      Keha vajus aeglaselt poti kõrvale. Enne kui Desiré jõudis talle otsa vaadata, ütles pooluppunud hääl:

      „Mul pole dušši.“

      Naine jõllitas märga sassis kukalt ja ütles tahtmatult:

      „Õues on terve kuradima järv.“

      Mees tualetis pööras end uskumatult aeglaselt ümber.

      Siis vaatas ta naisele otsa ja ütles:

      „See on tegelikult laht.“

      Sel silmapilgul kui ta kriminaalkomissar Desiré Rosenkvistile otsa vaatas, muutus too Deeriks. See polnud üldse loomulik. Oli möödunud rohkem kui pool aastat sellest, kui nende teed olid dramaatilistes oludes lahku läinud. Ometi oli ta aimanud, et Deeriks muutumine saab kunagi juhtuma.

      Oli ta seda kartnud? Ei, lihtsalt aimanud. Võib-olla isegi lootnud.

      Sam Bergeril oli mingil moel õnnestunud teda alati muuta selleks veidi rohkem lõdvestunud kujuks, mille nimeks oli Deer.

      „Asi näeb hullem välja, kui see on,“ ütles Berger, üritades tualeti­põrandalt üles tõusta, ja käsi libises niimoodi, et ülemised hambad lõid otse vastu WC-poti portselanäärt.

      *

      Oli augusti keskpaik ja valitses tuulevaikus. Hämarik hakkas taanduma. Nad istusid paadisillal, mis ulatus üle vee. Nende vahel laual seisid kaks väikest klaasi.

      Berger hoidis verist käterätti suu vastas. Ta võttis selle ainult selleks ära, et vahepeal võtta lonks Laphroaigi viskit ja võib-olla üht-teist pomiseda.

      Kumbki neist ei teadnud, kust otsast alustada. Pilgud libisesid üle vaikse pigimusta vee. Teisel pool lahte pandi väikse kuld­kollase lossi fassaadituled põlema. Sealt jooksis valguskett, looklev valgusrada, mis peegeldus peegelsiledalt öiselt veepinnalt. Lõpuks lausus Deer:

      „Kas asi näeb tõesti hullem välja, kui tegelikult on?“

      Berger kehitas õlgu.

      „Mul on vähemalt töökoht,“ ütles ta, võttis lonksu, nägu tõmbus grimassi.

      Deer noogutas, ütles:

      „Ma nägin tahvlit. Kas see on kindlustuspettus?“

      „Mitte ainult,“ ütles Berger.

      „Mitte?“

      „Ei.“

      „Mida siis veel?“

      „Eraluure,“ ütles Berger.

      Kui pingsalt Deer ka teda ei vaadanud, ei tulnud sealt enam ühtegi sõna. Deer ohkas, vaatas eemale, otsis sõnu, mis täidaks kaheksa kuu pikkust tühimikku. Nendeks sõnadeks olid:

      „Ma ei teadnud, mis sinust sai, enne kui nägin suve alguses sinu nime ühe kohtuotsuse peal.“

      Berger tegi grimassi ja surus rätiku vastu suud.

      Kui vastust ei järgnenud, jätkas Deer:

      „See oli üks väärkohtlemisjuhtum Spångas. Sa olid ühele invaliidile kolki andnud.“

      Berger turtsatas ja lausus:

      „Emil Sundh ei olnud invaliid. Selles see asi oligi.“

      „Ma nägin, et sind tunnistati süütuks.“

      „Samas kui tema istub kinni,“ ütles Berger. „Kindlustus­pettused võivad ka olla tõelised kuriteod, Deer.“

      „Kuigi ta ei istu ju sellepärast?“

      „Põhiliselt selle pärast, et ta üritas mind tükkideks lõikuda,“ ütles Berger.

      Deeril käisid külmavärinad üle kere. Siis küsis ta:

      „Kuidas sul tegelikult läheb, Sam?“

      „Kuidas sul endal läheb?“ vastas Berger kiiresti.

      Deer naeratas õrnalt. Kulus hetk, enne kui ta ütles:

      „Järjest paremini.“

      Berger vaatas teda esimest korda tõsiselt.

      „Kas enne läks halvasti?“ küsis ta.

      „Mitte päris,“ ütles Deer. „Perel läheb hästi, Johnny käib tööl, Lykke on jalgpallis järjest osavam. Kui miski teda segama ei tule, võib ta tõeliselt heaks saada.“

      „Ja sul?“

      „Paremini,“ ütles Deer. „Kogu aeg aina paremini.“

      Berger hoidis end tagasi, vaatas naist, ootas, võttis lonksu ­Laphroaigi.

      „Ma tapsin inimese,“ jätkas Deer lõpuks. „Mul olid luupainajad, unetus, paanikahood.“

      Berger vangutas aeglaselt pead.

      „Mul polnud aimugi,“ ütles ta.

      „Ma sain korralikku abi,“ ütles Deer ja rüüpas viskit.

      Berger tegi sama, oli vait.

      „Seepärast küsin ma uuesti,“ jätkas Deer lõpuks. „Kuidas sul läheb?“

      Berger keeras pead, vaatas üle vee. Ei näinud midagi. Ei öelnud midagi.

      Valitses vaikus. Ta võttis veel ühe lonksu viskit. Vaatas rätikut; suu veritses endiselt. Siis tüdines ta sellest, pani rätiku ära ja jõi veel natuke. Loputas suud.

      Ta vaikis.

      Deeril sai kõrini ja ta ütles:

      „Sa olid peadpidi vetsupotis, Sam. Ja ma nägin seda.“

      „Sa olid ju vaieldamatult seal ...“

      „Mitte selles mõttes,“ ütles Deer. „Ma nägin alumist nurka.“

      Berger vaatas talle otsa. See, mida Deer seal ta silmis nägi, oli miskit tundmatut. Vaakum? Uinunud ürgjõud? Lõputu kurbus?

      „Tahvli alumist nurka,“ täpsustas ta. „See ongi su privaatluure?“

      „See on ainult minu asi,“ pomises Berger.

      „See on sinu sõprade asi. Ka nende sõprade asi, keda sa kaheksa kuud oled vältinud.“

      „Ei. See on minu oma asi.“

      „Kaksikud ja Molly?“ küsis Deer.

      Berger naeris mornilt. Veri tilkus tema katkisest suust.

      „Piisavalt, et uputada jõehobu, või mis?“ ütles ta, tühjendas klaasi, valas täis.

      „Jõehobu, kes keeldus suplemast,“ ütles Deer.

      Nad jõid teineteise terviseks.

      „Sa ei saa purjus peaga seda kuradima patrullautot juhtida,“ ütles Berger.

      „Kui ma üldse midagi saan purjus peaga juhtida, siis on see patrullauto,“ ütles Deer ja võttis lonksu.

      Berger naeris vaikselt, nende pilgud kohtusid.

      „Aga on kena, et sa minust hoolid,“ ütles naine.

      Berger ei naernud enam; nagunii ei kõlanud see nagu naer. Ta ohkas sügavalt. Lausus:

      „Sa tead, et ma hoolin. Sa oled ainus maailmas, keda ma täiesti usaldan.“

      „Aga see, mida sa siin näen, on ju puhas jama. Mis toimub, Sam?“

      „Kõik on läinud. Kas sa ei mõista, Deer? Kõik on läinud.“

      Jälle valitses vaikus. See kestis.

      Deer vaatas Bergerit. Kummardus ettepoole. Haaras tema käest.