Vabadus. Arne Dahl

rahuga.

      Alvar Eldner lehitseb oma paberites. Nagu ta veel ei teaks, mida täpselt ütlema hakkab.

      „Ütle välja,“ ütleb Vitenka.

      Eldneri laup tõmbub kortsu ja ta lausub:

      „Stepanka on tõepoolest lahkunud, jah. Aga nüüd paistab olevat anomaalia seoses teiste surmajuhtumitega neljateist aasta tagant.“

      Väin on ebatavalisel kombel tühi. Ükski paat ei seila vaiksel veepinnal, ei mingit järellainetust. Vitenka vaatab kõrgelt alla vee poole. Just selline pidi siin välja nägema maadevallutuste aegu, kui tugevad ja iseseisvad viikingid maabusid sel inimtühjal saarel ja võtsid maa endale.

      Täpselt nagu meie, kui müür langes. Miski ei suutnud meid tagasi hoida. Me otsisime vabadust, seda õiget piiritut vabadust. Meie jaoks ei kehtinud mingid piirangud. Ükski poliitiline ega politseilik võim ei saanud meid kätte. Me oleme tänapäeva viikingid.

      Maadevallutuste aeg.

      „Anomaalia?“ küsib Vitenka lõpuks.

      Eldner noogutab ja lausub:

      „Kolm meest Stepanka isiklikust ihukaitserühmast kadusid neliteist aastat tagasi, umbes samal ajal, kui raha kadus. Tundub tõenäoline, et see on asjaga seotud. Neljas istub ... seal all. Tema nimi on Adrian Fokin.“

      „Ahah,“ ütleb Vitenka. „Siis eeldan ma, et sa tahaks hea meelega juba lahkuda, Eldner?“

      Vitenka jälgib Eldnerit, kuni too jalga laseb. Ta ei tunne muud kui põlgust ihnuskoide vastu, kes on pealiskaudsed ja ei huvitugi süviti minemisest. Arvatavasti selleks, et suuta iseendaga elada, sisendada endale, et oled ainult üks osake, et teed vaid oma tööd ja maksad makse ja saad rahus nautida oma kõrgklassielu.

      Ta tõuseb ja vaatab üle väina. Terav hilissuvine valgus paistab tulevalt igalt poolt, läbi elegantse ühekordse maja kõikide panoraam­akende. Valgus ujutab ta üle, kui ta raamaturiiuli poole suundub. Ta ei saa kunagi ilma naeruturtsatuseta vajutada raamatuselgi kindlas järjekorras riiuli sisse. Tema enda väike kulunud nali kõrgklassi kultuurikihi üle.

      Raamaturiiul libiseb elegantselt kõrvale ja paljastab terasukse. Vitenka vaatab iiriseskannerisse ja trükib sisse pika koodi. Lifti­uks liugleb lahti.

      Ta astub sisse, sõidab alla, kõvasti allapoole. Kõrvad lähevad alati lukku.

      Lift laskub põrgusse.

      Seda oli ta oma võltsist raamaturiiulist õppinud.

      Liftiuks avaneb. Kaks tugevalt relvastatud turvameest noogutavad talle pimeduses. Vitenka võtab väikse puldi välja. Järgmine suur terasuks liugleb hääletult lahti.

      Kaugemast ruuminurgast paistab vaevu alasti mees rippumas. Paljad jalad hädavaevu põrandat puudutamas, käed kinni seotud mingisuguste riistvõimlemisrõngaste külge, mis ripuvad laest alla. Silmad peaaegu sama suured nagu tema suhu surutud suutropp.

      Vitenka tõmbab tooli ligemale ja istub kummuti kõrvale mehe ette. Ta ütleb:

      „Sa tead, milles asi on, Adrian. Neliteist aastat tagasi kadus terve laadung, kakskümmend miljonit eurot. Ma ei jäta enne, kui ma tean, kuhu see kadus.“

      Mees jõllitab teda. Higi tilgub. Ta vehkleb ja rabeleb nii palju kui võimalik. Aga see pole eriti võimalik.

      Vitenka tõmbab aeglaselt kaelast veripunase lipsu, voldib selle täpselt keskkohast kokku ja asetab selle hoolikalt sirgu kummuti peale. Siis tõmbab ta ühe sahtli lahti ja võtab välja suure laia­teralise mõõga. See meenutab viikingimõõka.

      Ta paneb mõõga täpselt kokku volditud lipsu kõrvale. Need on täpselt ühepikkused.

      „Ma luban sulle ühe privileegi, Adrian,“ ütleb ta. „Tahad sa teada, mis privileeg see on?“

      Mees jõllitab metsiku pilguga. Lõpuks noogutab. Lootus vilgatab tema pilgus.

      Vitenka naeratab ja lausub:

      „Sa saad ise valida, millises järjekorras sa oma kehaosadest ilma jääd. Kas see pole minust mitte kena?“

      Kui Vitenka püsti tõuseb ja mõõga haarab, pole tema pulss mitte ühegi löögi võrra tõusnud.

      3

      Naise GPS ei leidnud aadressi õigesti üles ja ta ei tahtnud selles valvsas ridaelamurajoonis ringi ekselda.

      Naabrivalve.

      Lõpuks otsustas ta lihtsalt seisma jääda, leida mõne eraldatud parkimisplatsi, et mitte tähelepanu äratada. Augustihämarus laskus sel ajal, kui ta autot parkis ja kustutas sinised vilkurid. Et mitte rõhutada seda kiiskavat sõna „Politsei”, mis kirjas külgedel ja kapoti peal.

      Ta oli sunnitud valima, kas sõita rongiga koju ja võtta isiklik auto või laenata tööautot. Esimene variant oleks umbes tund aega kauem võtnud. Ja tal olid ju lapsed kodus.

      Mobiili GPS oli üllataval kombel täpsem kui see, mis oli politseiautos. See juhatas ta metsa. Pärast mõningast ekslemist laskuvas hämarikus avanes tema ees lagendik. Lagendik läks üle muruvaibaks, mis tundus olevat värskelt niidetud. Peenikesed plastiktorud, mis võrsusid maa seest võrdsete vahedega, vihjasid, et plaanis olid rajada looklev kruusatee.

      Kui kaua kriminaalkomissar Desiré Rosenkvist oma telefoni ka poleks vaadanud, hakkas ta ometi kahtlema, kas ta oli ikkagi õiges kohas. See, mis seal all metsasalus kalda ääres paistis, meenutas murettekitaval kombel hauaplatsi.

      Ta polnud mitte kunagi käinud paadikuuris.

      See oli tema endise ülemuse Sam Bergeri krunt. Nii enne kui ka pärast Bergeri väikest kuulsusrikast taandumist Rootsi politsei­võimust oli see olnud tema mälu peidetud paikade keskuseks. Võib-olla hinge keskpaigaks.

      Kui see oli nüüd siin.

      See ehitis, mille suunas ta üle pügatud murulapi liikus, polnud tegelikult mingi paadikuur. Paadikuurid on mõeldud vette lastud paatide kaitseks ja neil on ühes otsas sissesõit. Sellel ehitisel polnud mingit sissesõidukohta ja seal polnud ka ühtegi paati, vaid üks pikk terrass, mis ulatus teivaste peal üle vee nagu piklik paadisild. Tervet ehitist kattev kile lasi läbi eriskummalist valgust.

      Ta liikus lähemale. Pimedus laskus. Järveõhk muutus tuntavamaks. Aga see paadikuur polnud päris õige paadikuur.

      Väike trepp, mis viis sissepääsuni, paistis olevat värskelt ehitatud. Kile alt paistis metallsilt, millele oli graveeritud tekst. Kriminaalkomissar Desiré Rosenkvist kummardus sildi kohale ja üritas tekstist läbi kile aru saada. Oli seal tõepoolest kirjas Båthuset Security AB? Ta suutis vastu panna kiusatusele rebida kile maha ja koputas selle asemel hoopis uksele.

      Keegi ei avanud. Ei mingit elumärki, ei mingit vastust. Ta koputas uuesti. Võbelev valgus võbises edasi. Midagi ei juhtunud. Ta koputas kõvemini, kloppis rusikaga vastu ust. Ja see vajus lahti.

      Ehitustolm. Uue ehitise omapärane lõhn. Värskelt saetud puit. Ei miskit muud. Peale millegi, mis meenutas pisikesi jaani­mardikaid õhus lendlemas. Imepisikesi. Arvatavasti saepuru.

      Ta nägi väikest kööki, kööginurka otse ees. Siis liikus ta paremale suuremasse ruumi. Kaks ust kõrvuti paremat kätt kaugel eemal välisuksest. Ilmselgelt hiljuti ostetud diivan, kõvasti kile sisse mähitud, samasugune tugitool, diivanilaud. Täiskirjutatud magnettahvel. Aken vaatega merele. Ta keeras vasakule ümber nurga, nägi lahesoppi nagu panoraami läbi klaasist liugukse. Tundus nagu terve laht oleks korraga paista.

      Aga miskit muud polnud näha. Ei ühtki hingelist.

      Ta läks ettevaatlikult liugukse poole. Vaate suunas. Siis kuulis ta vasakult kostvat mingit häält. Seina seest. Miski liikus. Õrn lohisev heli, summutatud kõlks.

      Ta tardus paigale.

      Kui ta toibus, nägi ta, et seal oli ilma käepidemeta uks, lihtsalt üks tükk seina, mida raamis peenike ristkülikukujuline pragu.