Taevasselend. Brandon Sanderson

      Brandon Sanderson

      Skyward

      Copyright © 2018 by Dragonsteel Entertainment, LLC

      Map and illustrations by Isaac Stewart and Ben McSweeney, copyright © 2018 by Dragonsteel Entertainment, LLC

      Reprinted by arrangement of Dragonsteel Entertainment, LLC and JABberwocky Literary Agency, Inc.

      Kaanepilt © 2020 Meelis Krošetskin

      Tõlkinud Eva Luts © 2020

      Toimetanud Leiger Luts ja Ats Miller

      Kirjastus Fantaasia & kirjastus Täheveski

      ISBN 978-9949-661-65-7

      e-ISBN 9789949661664

      Karen Ahlstromile, kes loendab kõiki päevi, mida olen unustanud

      Proloog

      Ainult tobud ronisid maapinnale. Mu ema arvas alati, et oli rumal niimoodi riskida. Seal võis sind tabada prügikihist pidevalt pudenev praht, pealegi ei teadnud sa kunagi, millal võisid krellid rünnata.

      Muidugi käis mu isa pinnal peaaegu iga päev – ta pidi, olles piloot. Arvan, et ema pidas seda eriti tobedaks, kuid minu arust oli isa alati väga vapper.

      Siiski olin üllatunud, kui isa ühel päeval mu aastatepikkusele lunimisele järele andis ja nõustus mind viimaks üles kaasa võtma.

      Olin seitse aastat vana, kuigi enda arvates muidugi täiskasvanu ja äärmiselt taibukas. Kiirustasin isa kannul, kandes laternat, et valgustada kiviprügi täis koobast. Paljud kaljud tunnelis olid katkised ja murenemas, kõige tõenäolisemalt krellide rünnakute tõttu – kaugel all tundsime nende pealetunge nõude klirina ja mööbli värisemise järgi.

      Kujutlesin neid kivitükke oma vaenlaste katkiste kehadena, kondid purunenud, värisevad käed kasutult üles sirutamas täieliku alistumise märgiks.

      Ma olin väga kummaline väike tüdruk.

      Jõudsin isale järele, ta vaatas tagasi ja naeratas. Tal oli väga ilus naeratus, nii enesekindel, nagu ta kunagi ei muretseks, mida inimesed tema kohta öelda võiks. Ta ei kartnud kunagi olla veider või et ta kuhugi ei sobinud.

      Aga teisest küljest, miks ta pidigi muretsema? Ta meeldis kõigile. Isegi inimestele, kes vihkasid jäätist ja mängumõõku – nagu virisev väike Rodge McCaffrey.

      Isa võttis mul käsivarrest ja näitas ülespoole. „Järgmine osa on pisut keeruline. Las ma võtan su sülle.”

      „Ma saan hakkama,” ütlesin ja lükkasin ta käe ära. Olin täiskasvanu. Olin ise oma seljakoti pakkinud ja olin koju jätnud Verelaskja, oma mängukaru. Mängukarud olid beebidele, isegi siis, kui sa olid enda karule nööridest ja portselanitükkidest võlts-turvise meisterdanud.

      Siiski olin oma tähelaeva endale seljakotti pannud. See oli vajalik. Mis siis, kui krellid meid viimaks lõksu püüavad ja meie taganemist pommitavad, nii et peame elama terve ülejäänud elu kõnnumaa põgenikena, ära lõigatud ühiskonnast või tsivilisatsioonist?

      Üks tüdruk peab oma tähelaeva kaasa võtma, lihtsalt igaks juhuks.

      Ulatasin seljakoti isale ja vaatasin üles prao poole kivide vahel. Selles augus seal ülal oli… midagi. Sealt immitses ebaloomulikku valgust, täiesti teistsugust kui meie laternate pehme kuma.

      Maapind… taevas! Naeratasin ja hakkasin üles ronima järsust nõlvast, mis koosnes osaliselt murenenud kiviprahist, osaliselt kaljust. Mu käed libisesid ja ma kriimustasin end terava kaljuserva vastu, kuid ei hakanud nutma. Piloodi tütred ei nuta.

      Pragu koopalaes paistis olevat saja meetri kaugusel. Mulle ei meeldinud, et olin nii väike. Ühel päeval pidin olema sama pikk kui mu isa. Siis ma poleks ükskord ometi kõige väiksem laps ümbruskonnas. Ma naeraksin igaühe üle sealt kõrgelt ülevalt ja nad peaksid tunnistama, kui suurepärane ma olen.

      Porisesin vaikselt, kui kalju tippu jõudsin. Ma ei ulatunud järgmist käetuge haarama. Ma nägin seda. Siis hüppasin otsusekindlalt. Nagu Võitleja koopa tüdrukutel ikka, oli mul tähedraakoni süda.

      Kuid mul oli ka seitsmeaastase keha. Nii et jäi puudu tubli pool meetrit.

      Tugev käsi haaras minust, enne kui jõudsin liiga kõvasti kukkuda. Mu isa itsitas, hoides kinni mu kombinesoonist, mida ma värvisin markeritega, et see näeks välja nagu ta lennuülikond. Olin isegi maalinud märgi vasakule südame kohale, just nagu tema kandis – märgi, mis näitas, et ta on piloot. See oli väikese tähelaeva kujuline, joontega selle all.

      Isa tõmbas mu kaljule enda kõrval, siis sirutas välja vaba käe ja aktiveeris oma valgusköie. See asjandus nägi välja nagu metallist käevõru, aga kui isa oli selle käivitanud, koputades kahe sõrmega peopesale, hakkas võru hõõguma nagu ere sulametall. Isa puudutas pea kohal olevat kivi, ja kui ta käe tagasi tõmbas, jäi järele lai valguskiir nagu särav, kivi külge kinnitatud köis. Ta mähkis teise otsa mulle ümber, nii et see mugavasti mu käte alla sobitus, ja siis võttis selle oma käevõru küljest lahti. Käevõru kuma kadus, kuid helendav köis jäi paigale, kinnitades mind kaljude külge.

      Olin alati arvanud, et valgusköied kõrvetavad puudutades, kuid see oli vaid soe. Nagu kallistus.

      „Hästi, Spin1,” ütles isa, kasutades mu hüüdnime. „Proovi uuesti.”

      „Ma ei vaja seda,” ütlesin, sikutades ohutusköit.

      „Muretseva isa pärast.”

      „Muretseva? Sa ei karda mitte midagi. Sa võitled krellidega.”

      Ta naeris. „Pigem võitleksin saja krelli laevaga kui su emaga, kui pean su murtud käega koju tooma, mu väikseke.”

      „Ma pole väikseke. Ja kui murran käe, siis võid mind siia jätta, kuni paranen. Ma võitlen koopaelukatega ja elan metsikut elu ja kannan nende nahku ja…”

      „Roni,” ütles ta ikka veel irvitades. „Sa võid võidelda koopaelukatega teine kord, kuigi arvan, siin leidub vaid selliseid, kellel on pikad sabad ja teravad hambad.”

      Pidin tunnistama, et valgusköiest oli abi. Võisin end selle abil üles sikutada. Me jõudsime praoni ja mu isa lükkas mu esimesena üles. Haarasin servast ja ronisin koopast välja, astudes esmakordselt elus maapinnale.

      Seal oli nii avar.

      Ahmisin seal seistes õhku, vaadates üles… tühjusse. See oli suur… väga suur. Lage polnud. Seinu polnud. Olin alati kujutlenud maapinda mingi tohutu koopana. Kuid see oli nii palju rohkemat ja nii palju vähemat ühekorraga.

      Oo.

      Mu isa ronis üles minu kannul ja pühkis oma lennuülikonnalt tolmu. Vaatasin teda ja siis tagasi taevasse. Irvitasin laialt.

      „Sa ei karda?” küsis ta.

      Põrnitsesin altkulmu.

      „Vabandust,” ütles ta itsitades. „Vale sõna. Ainult et paljud peavad taevast heidutavaks, Spensa.”

      „See on ilus,” sosistasin, vahtides üles laia tühjusesse, õhku, mis ulatus lõputusse hallusse, muutudes kaugemal mustaks.

      Maapinnal oli veel valgem, kui olin kujutlenud. Meie planeeti, Detritust, kaitsesid mõned tohutud kihid iidset kosmoseprügi. Prügi, mis oli väga-väga kõrgel, kõrgemal õhust, kosmoses. Vanad kosmosejaamad, tohutud metallkilbid, vanad metallitükid, sama suured kui mäed – neid oli palju kihte, just nagu purunenud munakoori ümber planeedi.

      Me polnud neist ise midagi ehitanud. Meie laev oli planeedil purunenud, kui mu vanaema oli olnud väike tüdruk, ja see kõik seal ülal oli olnud juba sel ajal iidne. Siiski, osa sellest töötas. Näiteks alumine kiht – planeedile kõige lähemal – selles olid tohutud hõõguvad nelinurgad. Olin neist kuulnud. Taevavalgused: tohutud heljuvad tuled, mis andsid planeedile valgust ja soojust.

      Eriti alumises kihis arvati olevat

1

Spin – keerlema, tiirlema, pöörlema (ingl k). Siin ja edaspidi tõlkija märkused.