Teaduse ajalugu. John Gribbin

järel 1603. aastal). 1630. aastal sai Harvey veel prestiižsema koha, 1625. aastal troonile saanud James I poja Charles I ihuarsti ameti. Teenistuse eest anti talle 1645. aastal Oxfordi Mertoni kolledži juhataja koht (Harvey oli siis kuuekümne seitsme aastane). Inglismaal mürisevas kodusõjas jäi Oxford 1646. aastal parlamendi jõudude mõjusfääri ja Harvey loobus oma töökohast (kuigi rangelt võttes jäi ta kuninglikuks arstiks kuni kuningas Charles I pea maharaiumiseni) ning elas vaikset elu kuni surmani 3. juunil 1657. aastal. Ehkki ta valiti 1654. aastal Arstide Kolleegiumi presidendiks, pidi ta sellest aust vanuse ja kehva tervise tõttu loobuma.

      Nii juhtuski, et oma elutööd, tänu millele me Harveyt mäletame, tegi ta vabal ajal. See on üks põhjus, miks ta avaldas oma ajalukku läinud teose „Exercitatio anatomica de motu cordis et sanguinis in animalibus” („Anatoomilisi uurimusi südame ja vere liikumise kohta loomadel”) alles 1628. aastal. Teine põhjus oli, et isegi viiskümmend aasta pärast raamatu „Inimkeha ehitusest” ilmumist säilis sellele mõnel pool tugev opositsioon ja prooviti uuesti üle vaadata ja elustada Galenose õpetust. Harvey teadis, et vereringluse tõestamiseks peab ta oma ideid löövalt esitama, ning see, kuidas ta oma töö esitas, teebki Harveyst teaduse ajaloo suunava käilakuju mitte ainult arstide, vaid kõigi teadlaste jaoks.

      Juba see, kuidas vereringe probleem Harveyt huvitama hakkas, näitab, kui palju oli muutunud ajast, kui filosoofid looduse kohta abstraktseid hüpoteese välja nuputasid, ja nad ei lähtunud sealjuures mitte vaatlusest ja katsest, vaid täiuslikkuse põhimõttest. Harvey mõõtis ära südame mahtuvuse – südant kirjeldas ta kui täispuhutud kinnast – ja arvutas välja, kui palju verd süda igas minutis arteritesse pumpab. Tema hinnangud olid veidi ebatäpsed, kuid siiski piisavalt mõjusad. Kaasaegseis ühikuis väljendatuna näitasid rehkendused, et süda pumpab iga löögiga keskmiselt 60 kuupsentimeetrit verd, see teeb peaaegu 260 liitrit tunnis – nii suur verehulk kaalub kolm korda rohkem kui keskmine inimene. Oli ilmne, et inimkeha ei suudaks säärast verekogust tekitada ning arterites ja veenides saab korraga liikuda palju väiksem kogus. Siit hakkaski Harvey vaatluste ja katsete kombinatsioonile tuginedes oma tõestust ehitama. Kuigi ta ei saanud näha imepisikesi ühendusi arterite ja veenide vahel, õnnestus tal nööri (või ligatuuri) käevarre ümber sidudes näidata, et need peavad olemas olema. Arterid asuvad käsivarres sügavamal kui veenid, nii et kui lasta ligatuuri ainult pisut lõdvemaks, voolab veri arteritest kätte, veenid aga on ikka veel kinni pigistatud ning nad paisuvad ligatuurist allpool. Ta märkis ka, et vere pideva ringkäigu idee seletab, miks mürgid organismis nii kiiresti levivad, ning juhtis tähelepanu seigale, et arterid on südame lähedal palju jämedamad kui südamest eemal, ja peavadki olema, et südame pumpamise ajal võimsalt välja purskava vere tekitatud suurele rõhule vastu pidada.

      Kuid me ei saa siiski Harvey juurest edasi minna teadmisega, et just tema leiutas teadusliku meetodi. Tõtt-öelda oli ta siiski rohkem renessansi inimene kui kaasaegne teadlane, ta mõtles elujõududest (abstraktne täiuslikkuse kontseptsioon) ja inimkeha elus hoidvatest hingedest. Tema enda sõnadega (vahendatud 1633. aasta ingliskeelsest tõlkest):

      Väga tõenäoliselt läbib see kogu keha, nii et kõiki selle osi toidetakse, hellitatakse ja värskendatakse verega, mis on soe, täiuslik, auru ja hinge tulvil, ehk kui ma võiks nii öelda – toitev. Kehaosades veri jahtub, hüübib ja muutub viljatuks, sealt pöördub see tagasi südamesse keha purskkaevu või elukoha juurde, oma täiuslikku olemust taastama, seal seguneb see jälle loomuliku soojuse, energia ja jõuga ning nii täidetakse keha hingega, mis on nagu palsam, ning kõik sõltub südame pulseerivast liikumisest – nii on süda elu algus, mikrokosmose Päike, sest Päike on samamoodi maailma südameks nimetamise välja teeninud. Südame hea toime ja pulseerimine muudab vere täiuslikuks ja elavaks, kaitseb riknemise ja mädanemise eest, see tuttavlik koduhaldjas täidab oma kohust terve keha ees, muutes selle toitvaks, hellitatuks ja elavaks, olles nii elu algus ja looja.

      See on väga kaugel levinud väärarusaamast, et Harvey oli esimene inimene, kes tõestas, et süda on ainult verd liikumises hoidev mehaaniline pump (seda väitis esimesena tegelikult René Descartes oma 1637. aastal avaldatud raamatus „Arutlus meetodist”). Ja päris tõele ei vasta ka see, mida paljudes raamatutes väidetakse: et Harvey järgi oli süda keha soojuse allikas. Tegelikkuses oli ta palju lähemal müstikale. Kuid Harvey töö oli siiski suur samm edasi ning tema allesjäänud kirjutisi (kahjuks läks paljugi kaduma, kui parlamendi väesalk tema Londoni eluruume rüüstas) läbib punase joonena vaatlustest ja katsetest saadud teadmiste tähtsuse rõhutamine. Ta toonitas, et me ei peaks eitama nähtusi lihtsalt sellepärast, et me ei tea, mis neid põhjustavad, nii et suhtugem leebelt tema enda vereringluse põhjendustesse ja hinnakem pigem tema tõelist saavutust – avastust, et veri ringleb. Ehkki Harvey ideid ei võetud algul omaks, avastati mõni aasta pärast tema surma tänu 1650ndatel aset leidnud mikroskoopia arengule arterite ja veenide vahelised ühendused ning täideti auk Harvey argumentides – see on võimas näide, kuidas teaduse ja tehnoloogia areng on vastastikuses seoses.

      Kui Harvey oligi renessansi viimaseid mehi, vähemalt mis puudutab teaduse ajalugu, ei saa me siiski kalendrisse tema järele ilusat joont vedada ning tema surma ja mikroskoopia tõusu kenast kokkulangemisest hoolimata öelda, et pärast Harveyt algas puhas teadus. Ajalugu ei kulge ilusate üksteistele järgnevate lõikudena. Selle suurepärane näide oli Descartes’i järelduste kattumine Harvey elutööga, ning inimene, kes sobib kõige paremini kandma esimese teadlase nimetust, tegutses juba sel ajal, kui Harvey alles Padovas oma õpinguid lõpetas. On aeg minna tagasi 16. sajandisse ning vaadata astronoomia ja mehaanika arengut pärast Koperniku surma.

      2. Viimased müstikud

      Planeetide liikumine

      Inimene, kes väärib kõige rohkem nimetust „esimene teadlane”, on Galileo Galilei, kes mitte ainult ei rakendanud oma töödes seda, mida me tänapäeval teaduslikuks meetodiks nimetame, vaid mõistis ka täielikult, mida ta tegi, ning pani paika reeglid, mida teised peaksid järgima. Lisaks oli töö, mida ta nende reeglite järgi tegi, tohutu tähtsusega. 16. sajandi lõpul oli teisigi teadlasi, kes täitsid mõnda neist kriteeriumitest, kuid need, kes pühendasid oma elu teadusele, olid sagedasti kas kogu oma töös või selle teatud etappides keskaegsesse mõtteviisi takerdunud; samal ajal kui need, kes mõistsid selgesti näiteks uue maailmavaate filosoofilist tähtsust, tegelesid tavaliselt teadusega vaid osaliselt ning mõjutasid teiste lähenemist looduse uurimisele vähesel määral. Galilei lähenes esimesena kõigele terviklikult. Aga nagu kõik teadlased toetus Galilei varem tehtule. Tema otsene eelkäija oli Kopernik (kes Purbachile ja Regimontanusele toetudes alustas astronoomia muutmist renessansi ajal). Kopernikust läheb otseliin Tycho Brahe ja Johannes Kepleri kaudu Galileini (ja sealt edasi, Kepleri ja Galilei juurest Isaac Newtonini, nagu me peatselt näeme). Tycho, nagu teda sagedasti lühidalt nimetatakse, on hea näide sellest, kuidas sügava ja väga olulise teadusliku tööga käib kaasas iganenud ja müstiline tõlgendus. Rangelt võttes ei olnud Tycho ega Kepler viimased müstikud, aga kindlasti esindasid nad vähemalt astronoomias antiikaja inimeste müstitsismi ning Galilei ja tema järglaste teaduse vahelist üleminekuperioodi.

      Tycho Brahe

      Tycho Brahe sündis 14. detsembril 1546. aastal Knutstorpis, Skandinaavia poolsaare lõunapoolses tipus. Praegu on see Rootsi ala, kuid toona kuulus see Taanile. Lapse ristinimeks sai Tyge (ta on üleminekufiguur ka selles mõttes, et ta latiniseeris hiljem ainult oma eesnime, jättes perekonnanime muutmata). Brahe oli pärit aristokraatlikust perekonnast. Isa Otte teenis kuningat eranõunikuna ning järgemööda mitme maakonna asevalitsejana. Oma karjääri lõpetas isa Helsingborgi komandandina (mis asub William Shakespeare’i „Hamletis” kuulsaks kirjutatud Helsingøri vastas – muuseas, seda näidendit mängiti esimest korda 1600. aastal). Sündides Otte teise lapsena, aga vanima pojana, oli Tychol vanarahva kombel öeldes hõbelusikas suus, aga peaaegu kohe toimus tema elus pööre, mis kõlaks usutavalt üksnes näitemängus. Ottel oli vend Jørgen, Taani laevastiku admiral, kes oli küll abielus, ent lastetu. Vennad olid omavahel kokku leppinud, et kui Ottel sünnib poeg, antakse ta Jørgenile, kes tolle siis oma lapsena üles kasvataks. Kui Tycho sündis, tuletas Jørgen lubadust meelde, kuid tema soov lükati külmalt tagasi.