Teaduse ajalugu. John Gribbin

      Kui Koperniku töö põhines lääne-eurooplaste taasavastatud Ptolemaiosel, siis Brüsselist pärit Andreas Vesaliuse töö põhines taasavastatud Galenosel. Loomulikult polnud kummagi mehe elutöö tegelikult kunagi kaduma läinud, Bütsantsi ja Araabia kultuurid teadsid neist isegi Lääne-Euroopas valitsenud pimedal keskajal. Taassündinud huvi selliste kirjutiste vastu aitas Euroopas esile tõusta teaduse revolutsiooni algetel. Seda huvi puhus lõkkele Itaalia humanistlik liikumine ning toitis Konstantinoopoli langemisele järgnenud tõlgete ja käsikirjade levimine läände, Itaaliasse, ning sealt koos renessansi laieneva mõjuga veelgi kaugemale. Teaduse revolutsiooni varajased tegijad Kopernik ja Vesalius ei tundnud end siiski mitte revolutsionääride – vana õpetuse ümberpöörajate ja taasalustajatena –, vaid antiikaja tarkuse üleskorjajate ja selle alustele uue ehitajatena. Eriti just 16. sajandil oli protsess pigem evolutsiooniline kui revolutsiooniline. Tõeline revolutsioon, nagu ma juba varem öelnud olen, seisnes suhtumise muutmises. Renessansi õpetlased mõistsid, et on antiikaja mõtlejatega võrdsed, piisavalt kompetentsed, et Ptolemaiose ja Galenose õpetust edasi arendada; nad mõistsid, et ka Ptolemaiosed ja Galenosed olid siiski vaid inimesed. Varsti näeme, et alles Galilei ja eriti Newtoni tööd muutsid revolutsioonilises mõttes uurimisprotsessi ja antiikfilosoofiast kujunes kaasaegne teadus.

      Kreeka arst Galenos sündis 130. aasta paiku pKr Pergamonis (praegu Bergama), tänapäeva Türgi koosseisu kuuluvas Väike-Aasia linnas. Ta suri kas 2. sajandi lõpus või 3. sajandi alguses. Jõuka arhitekti ja maaomaniku pojana Rooma impeeriumi rikkaimas kreekakeelses linnas elades nautis Galenos juba väiksest peale kõiki elu hüvesid, sealhulgas teda arstikarjääri suunas juhtivat parimat haridust – see amet oli isa soov ja unistus juba ajal, kui poiss oli vaid kuueteistaastane, ning just selles ametis ennustas isa pojale suurepärast karjääri. Noormees tudeeris arstiteadust paljudes keskustes, muuhulgas Korintoses ja Aleksandrias, alates 157. aastast pKr töötas ta viis aastat Pergamoni gladiaatorite peaarstina ning läks siis Rooma, kus sai hiljem imperaator Marcus Aureliuse sõbraks ja ihuarstiks. Ta töötas pärast Marcus Aureliuse surma 180. aastal ka viimase imperaatoriks saanud poja Commoduse heaks. Roomale olid need keerulised ajad, kuna impeeriumi piiridel toimusid peaaegu kogu aeg sõjad (Hadrianuse vall ehitati kõigest paar aastat pärast Galenose sündi), kuid tõsine allakäik oli siiski veel kaugel (riik jagati lääne- ja idapoolseteks eraldi valitsetavateks osadeks alles 286. aastal pKr ja Konstantinoopol asutati 330. aastal pKr). Piiriäärsetest probleemidest hoolimata oli Galenosel impeeriumi südames turvaline elu ning viljaka kirjanikuna kogus ta nagu Ptolemaioski kokku varasemad õpetused, mida ise imetles, eriti Hippokratese omad (tegelikult peetakse Hippokratest meditsiini isaks peaaegu täielikult tänu Galenose kirjutistele). Lisaks sellele oli ta talumatu eneseupitaja ja plagieerija – viisakaim väljend oma Rooma arstidest kolleegide kohta oli tal „tattninadest tüübid”². Kuid ebameeldival iseloomul ei tohi lasta tõelisi saavutusi varjutada ning Galenost tasub meeles pidada just tänu tema osavale lahkamiskunstile ja inimkeha kirjeldavatele raamatutele. Kahjuks (ja veider küll, kui arvestada suhtumist orjadesse ja gladiaatorite mängudesse) oli inimkeha lahkamine sel ajal põlu all ning enamasti lahkas Galenos koeri, sigu ja ahve (kuigi on tõendeid ka mõnest inimkeha lahkamisest). Niisiis tuginesid tema järeldused inimkeha kohta loomadele ja olid paljuski valed. Kuna tundub, et järgmise kaheteistkümne või kolmeteistkümne sajandi jooksul ei uurinud mitte keegi inimkeha tõsiselt, siis vaadeldi Galenose töid kui inimanatoomia viimast sõna kuni 16. sajandini.

      Mõte Galenos uuesti esile tõsta oli osa humanismi kinnisideest, mis kiitis taevani kõike, mis oli pärit Antiik-Kreekast. Sama kinnisidee valitses ka religiooni üle. Mitte ainult 16. sajandi protestantlik liikumine, vaid ka mõned katoliiklased arvasid, et jumalasõna on alates Jeesuse ajast sajandite jooksul ümberkirjutamise ja tõlkimise tõttu moonutatud, mistõttu tekkis fundamentalistlik liikumine, mille eesmärk oli pöörduda piibli enda kui ainuõige algtõe juurde. See liikumine oli üks põhjustest, miks hakati ladina tekstide asemel uurima varaseimaid kreekakeelseid piiblitekste. Väita, et maailmas polnud antiikajast alates midagi mainimisväärset juhtunud, oleks vast liiga äärmuslik, aga siiski ei saa eitada, et paljude ümberkirjutajate käest läbi käinud ning mitu korda tõlgitud meditsiinitekst (mõnikord oli aluseks võetud kreekakeelse originaali araabiakeelne tõlge) ei pruugi enam olla nii täpne, kui võiks. Nii saigi arstiteaduses suursündmuseks Galenose tööde kreekakeelse originaali väljaandmine 1525. aastal. Iroonilisel kombel pidid aga arstid siiski uurima 1525. aasta väljaande ladinakeelseid tõlkeid, sest on kaheldav, et mõni neist oskas lugeda kreeka keelt. Kuid tänu tõlgetele ja trükipressile levis Galenose õpetus järgnenud kümmekonna aasta jooksul rohkem kui kunagi varem. Just sel ajal hakkas noor Andreas Vesalius oma meditsiiniõpinguid lõpetama ja endale ise nime tegema.

      Vesalius sündis Brüsseli arstide perekonnas 31. detsembril 1514. aastal. Tema isa oli nn Püha Rooma keisri (tegelikult Saksa vürsti) Maximiliani keiserlik apteeker. Järgides perekonna traditsiooni, alustas Vesalius 1528. aastal meditsiiniõpinguid Leuveni ülikoolis, kust 1533. aastal läks üle Pariisi ülikooli. Pariis oli Galenose pärandi uuestisünni keskus ja koos meistri tööde õppimisega omandas Vesalius seal ka lahkamisoskused. Tema Pariisi-periood lõppes järsult 1536. aastal, kui puhkes sõda Prantsusmaa ja Püha Rooma impeeriumi vahel (mis, nagu ajaloolased armastavad märkida, polnud ei püha, ei Rooma ega ka impeerium, kuid selle nime all on ta ometi ajalukku jäänud), ning Vesalius pöördus tagasi Leuvenisse, kust sai 1537. aastal diplomi kätte. Tema lahkamisentusiasmi ja huvi inimkeha vastu näitab hästi dokumenteeritud juhtum 1536. aasta sügisest, kui ta varastas Leuveni lähistelt võllapuult laiba (või selle, mis laibast veel järel oli) ja viis koju, et seda uurida.

      Tolleaegsete standardite järgi oli Leuveni arstiteaduskond konservatiivne ja tagurlik (vähemalt Pariisi ülikooliga võrreldes), kuid sõja tõttu ei saanud Vesalius Prantsusmaale tagasi pöörduda. Selle asemel läks ta pärast õpingute lõpetamist kohe Itaaliasse, kus asus 1537. aasta lõpus õppima Padova ülikooli arstiteaduskonda. Paistab, et see õpe oli siiski vaid formaalsus, sest üsna kohe pärast mängleva kergusega sooritatud esimesi eksameid anti talle meditsiinidoktori kraad ja töökoht teaduskonnas. Vesalius oli siis veel Galenose traditsiooni populaarne ja edukas õpetaja, kuid erinevalt Galenosest oli ta võimekas ja agar lahkaja. Tänu Padova linnavõimu suhtumisele, mis erines kardinaalselt Leuveni omast, ei pidanud ta enam surnukehi varastama, sest kohalik linnavõim toetas uuringuid, eriti kohtunik Marcantonio Contarini, kes mitte lihtsalt ei varustanud Vesaliust hukatud kriminaalide surnukehadega, vaid lükkas vahel hukkamisi isegi edasi, et sobituda Vesaliuse ajakava ja värskete surnukehade vajadusega. Uurimistöö veenis Vesaliust peagi selles, et Galenosel oli inimese lahkamise kogemusi kas väga vähe või puudusid need tal täiesti, ning see julgustas teda koostama uut raamatut inimese anatoomia kohta.

      Kui Vesaliuse lähenemine oma ainele ei olnud täiesti revolutsiooniline, siis väga uudne oli see kindlasti. Kui keskajal toimuski lahkamisi, siis oli lõikaja mõni kirurg (neid peeti ameti poolest arstidest madalamaks), professor aga luges loengut eemalt, ohutult distantsilt, piltlikult öeldes ilma käsi määrimata. Vesalius lahkas oma loengutel ise, selgitades samal ajal eemaldatava organi tähtsust – nii tõstis ta kirurgiameti prestiiži kõigepealt Padovas ja siis mujalgi, sedamööda, kuidas tema õpetamismeetod levis. Ta palkas väga häid kunstnikke kehaosi jäädvustama. Pärast ühe pildi vargust ja plagieerimist avaldas ta 1538. aastal kuus joonistust pealkirjaga „Tabulae anatomica sex” („Kuus anatoomilist pilti”). Kolme joonistuse autor oli Vesalius ise, ülejäänud kolm oli teinud Tiziani kõrgesti hinnatud õpilane Jan Stephan van Calcar, mis võib vihjata nende kõrgele kvaliteedile. Arvatavasti oli Calcar ka 1543. aastal ilmunud meistriteose „De humani corporis fabrica” (ka „Fabrica”, „Inimkeha ehitusest”) peamine illustraator, aga kindlaid tõendeid selle kohta ei ole.

      Lisaks inimkeha täpsele kirjeldamisele seisnes raamatu suur tähtsus ka selles, et see rõhutas, et räpane töö tuleb professoril endal ära teha, mitte mõne alluva hooleks jätta. Sama suunda jätkates toonitati, et tõendeid tuleb oma silmaga kontrollida, mitte varasematelt põlvedelt päritud teadmisi pimesi uskuda – ka antiikaja inimesed polnud eksimatud. Võttis veel kaua aega, enne kui inimese anatoomia uurimine muutus austusväärseks teaduseks – ikka kumas kusagilt läbi ebamugavustunne inimese katkilõikamise pärast. Kuid protsess, mis tipnes tõdemusega,