Edasi. Talv 2020. Edasi

      Igor Kaasik:

      kiitmise keeruline kunst

      HARIDUS

      siiralt imestas, mida ta enam õppima peab, kui ta juba on tark. Vaeseke oli harjunud maast madalast kuulma, kui tark ta on, kõik Egiptuse vaaraod peas ja puha. Esimesed aastad põhikoolis möödusid tal oma tarkust nautides, tal oli häbi tunnistada, et ta peab õppima, ja hinded käisid muidugi alla. Õnneks läks temaga hästi, selguse saabudes hakkas ta kõvasti õppima ja praegu tegutseb alal, mis talle sobib.

      See, kas kiidame last tema võime-kuse ja intelligentsuse eest või hoopis töökuse, visaduse ja pealehakkamise eest, määrab, kas laps suudab oma andekuse realiseerida või mitte. Ja sealt saab juba järeldada, et mõtteviis määrab, kas laps suudab praegu ja tulevikus olla õnnelik.

      See kõlab lõplikult ja üldistavalt, aga ma usun, et tihti see nii ongi. Olen selleks piisavalt palju näinud neid, keda on tarkadeks kiidetud ja imet-letud ja kes lõpuks loobuvad, sest iga kontrolltöö, iga testi ja eksamiga pea-vad nad oma tarkust tõestama. Kui me oleme lapsele mõista andnud (kind-lasti tahtmatult), et tema väärtus seis-nebki selles tarkuses, siis loobub laps riskimast, siis on kergem käega lüüa ja öelda, et enam lihtsalt ei viitsi ega pea vajalikuks. Muuseas, see käega-löömine võib nad päästagi. Mõni aasta hiljem siiski paljud, kui nad on tugeva-mad ega sõltu enam välisest tunnustu-sest, saavad uuesti jalad alla. Need, kes püüavad nui neljaks oma tarkust tões-tada, lõpetavad tihti sellistena, kellest viimasel ajal on palju juttu: läbipõle-nutena, depressioonist piinatutena.

      Kiitustega, mis panevad aluse aren-gule suunatud mõtteviisiga, peame alustama kohe. Sellega harjumine võtab aega. Ma isegi eksin veel mõni-kord. Nii et kui laps järgmisel korral uhkelt oma viielist tööd näitab, siis kiidame mitte nii: “Küll sa oled tark!”, vaid näiteks nii: “No näed, õppimisest oli kasu, tubli!”

      Kiitus on üks olulisemaid asju, mis meid motiveerib. Vähemalt laste puhul on nii. Kahjuks ei ole ka kiitmisega asjad nii lihtsad, nagu võib tunduda, et muudkui aga kiida, küll siis asjad liiguvad.

      Häda ja viletsus on õpilastega, kes õpivad selgelt alla oma võimete. Me kõik oleme neid näinud. Poisse on nende hulgas roh-kem. Miks neid? Harilikult seletame seda nii, et poisid kipuvad olema tüd-rukutest laisemad, hooletumad, loha-kamad jne, jne. Ma ise kasutaksin sõna “muretumad” – see on joon, mis poiste ja tüdrukute suhtumist kooli-töösse kõige enam eristab. Muidugi ei ole paljud poiste sellise iseloomus-tamisega nõus, aga kui uurime, miks poisid tüdrukutest kehvemini koolis hakkama saavad, siis on just nimelt suhtumise erinevus üheks põhjuseks. Kui ei, siis peaksime arvama, et poisid on tüdrukutest rumalamad, kehve-mate vaimsete võimetega. Seda ei saa ju keegi tõsiselt väita. Ja muidugi ei ole asi nii lihtne, põhjusi on veel.

      Täna kirjutan siiski millestki, mil-lel on mõju ühtmoodi nii poistele kui ka tüdrukutele. Nimelt kiitmisest. Kõik teavad, et kiitus on üks olulise-maid asju, mis meid motiveerib. Vähe-malt laste puhul on nii. Kahjuks ei ole ka kiitmisega asjad nii lihtsad, nagu võib tunduda, et muudkui aga kiida, küll siis asjad liiguvad.

      Liiga vähe last kiita on halb, liiga palju samuti. Kiitus peab veel siiras ka olema. Kusagil viiendas klassis suu-davad juba peaaegu kõik lapsed aru saada, kas kiidetakse asja pärast või niisama lohutuseks. Olen ise mõni-kord mõtlematult seda teinud ja näi-nud, et lapsed ei lase end petta, neil hakkab piinlik ja otsekohesemad näi-tavad oma põlgust sellise õõnsa kiituse vastu välja ka. Pealegi on suur vahe

      IGOR KAASIK on eesti keele ja kirjanduse õpetaja varsti juba 40 aastat. Alates 2016. aastast on tal ka õigus õpetada matemaatikat põhikoolis. Kooli kõrvalt on ta 24 aastat tegev raamatute kirjastajana.

      selles, mida me õieti kiidame. Kas kii-dame last selle eest, et ta on andekas, tark ja intelligentne, või selle eest, et ta on olnud töökas ja visa.

      Kümmekond aastat tagasi lugesin esimest korda Stanfordi ülikooli psüh-holoogiaprofessori Carol Dwecki raa-matut “Mindset”, mis ilmus hiljuti ka eesti keeles pealkirja all “Mõtteviis. Uutmoodi psühholoogia edu saavu-tamiseks”. Usun, et see raamat on minu pedagoogilist mõtlemist mõjutanud rohkem kui teised. Kahjuks on eesti-keelne tõlge jäänud väärilise tähele-panuta. Üheks põhjuseks on võib-olla raamatu odavalt mõjuv kümneid eneseabiraamatuid meenutav pealkiri.

      Mis on siis sõnum, mida maailma üks juhtivaid teadlasi isiksuse arengu, sotsiaal- ja arengupsühholoogia alal meile saadab? Lihtne: mõtteviisil on isiksuse arengus tohutu jõud.

      Seda me teame isegi, selleks ei pea olema Stanfordi ja Harvardi professor; aga tõeliselt huvitav on see, mida Carol Dweck räägib kiitusest, mis mõtteviisi vormib. Dweck räägib kinnistunud ehk fikseeritud mõtteviisist ja edene-mis- ehk arengusse uskuvast mõtte-viisist. Sellesse, et tarkus on midagi kaasaantut, lõplikku, uskus küllap see poiss, kes viiendasse klassi tulles

      See, kas kiidame last tema võimekuse ja intelligentsuse eest või hoopis töökuse, visaduse ja pealehakkamise eest, määrab, kas laps suudab oma andekuse realiseerida või mitte.

      12

      EDASI. Nr 7, talv 2020

      kaupa – ehk müüdiga suurest isamaa-sõjast ja selle võitmisest.

      Vene agitaatoreid hakkas ilmuma ka teistesse maadesse ja vähehaaval hakkas nende tegevus rohkem silma paistma. Nad eitasid küüditamisi, pil-kasid nende ohvreid ja toimunu mäles-tust ning asusid kinni võtma ja taga kiusama sel teemal kõnelejaid ning terveid riike, mille iseseisvuse lõppu nad kuulutasid. Nad hakkasid