Edasi. Talv 2020. Edasi

“Hilja novembris” ja loen seda uuesti. See on muumilugude üheksas ja viimane raamat, kus muumimajja jookseb kokku kamp ärevushäirete all kannatavaid sõpru-tuttavaid, aga peategelased ise on kuskile kadunud. Tove Jansson kirjeldab sügist nii isu-äratavalt, et lihtsalt peab olema või-malus vahepeal lugemisse paus teha ja kui mitte sügisesse jalutama minna, siis vähemalt läbi akna seda vaadata. No palun: “Kõik oli närtsinud ning surnud, kuid maapinnalt, kõdu seest, kasvas tohutu jõuga üles hilissügise salapärane aed, see oli võõras, hal-jaste paisuvate taimede mets, millel polnud midagi tegemist suvega.” Sel-list asja ei saagi suvel lugeda. Tõeline ood sügisele.

      “EDEVUSE LAAT”

      WILLIAM MAKEPEACE THACKERAY

      Kui tundub, et noorus on hukas, tänapäeva ühiskond moraalselt alla käinud ja kõik üleüldiselt pekkis, soovitan ravikuurina klassikat. Loed paarisaja aasta tagust kirjandust ja tõded, et inimlooma puhul on kõik endine – võim, raha ja seks on need, mis süsteemid käima tõmbavad. Paremat aega kui praegu pole kunagi varem olnud.

      TEATER

      “NIAGARA ÜLETAMINE”

      KINOTEATER

      See on üks nendest etendustest, kus kõik istuvad lavale nii lähedal, et tahaksid juba enne esimest vaatust igaks juhuks natuke konjakit võtta. Mine tea, äkki palutakse publiku osalemist või midagi... Seda õnneks ei tule. Aga oled siiski nii lähedal, et näed veresooni näitleja laubal paisu-mas, näed ehtsaid pisaraid, mis enam silmadesse ära ei mahu ja mööda põski alla voolavad. Teele Pärn ja Indrek Sammul on suurepärased. Ütleksin, et Teele Pärn on lausa õudustäratavalt usutav. Ahjaa. Etenduse teemaks on muidu noore ja vana, praktika ja teoo-ria põrkumine.

      MÄNG

      “CARDS AGAINST HUMANITY”

      A PARTY GAME FOR HORRIBLE PEOPLE

      Kui väljas käia ei tohi või lihtsalt parasjagu ei julge, aga suhelda ome-tigi tahaks, ei jää muud üle, kui vahetada sõpradega arstitõendeid, et olete kõik terved, ja kohtuda kellegi antibakteriaalses kodus. Tänaseks päevaks on turul paras hulk täiskas-vanutele mõeldud lauamänge, mis

      kombineerituna paari pudeli hea vei-niga tagavad naerukrambid. “Cards Against Humanity” nimeline kaardi-mäng teatab, et alustab see, kes käis viimati kakal, VÕI kui teie seas on Hugh Jackman, alustab tema hooli-mata sellest, millal ta viimati kakal käis. Edaspidi tuleb kaardipaki abil vastata küsimustele nagu – mis siin haiseb? Võib-olla haiseb nii, nagu James Bond kohtleb oma naisi, aga teinekord nagu vale koha peal joodel-damine, su enda jube iseloom, prints Philip või liiga pikk jutt. Minu jutt on ka liiga pikk ega pooltki nii naljakas kui see poliitiliselt (äärmiselt) eba-korrektne kaardimäng ise.

      Mängu saab osta või välja printida siit: www.cardsagainsthumanity.com

      FILM

      “THE SOCIAL DILEMMA”

      JEFF ORLOWSKI

      Sotsiaalmeedia on tõeline Pandora laegas. Kassipiltide jagamise ja klas-sikaaslastega ühenduses olemise meediumitest on saanud keskkonnad, mis panevad sind end naabriga võrd-lema, põhikooliaegse klassikaaslase ekspeikaga poliitika teemal kaklema või hoopis tellima toodet, mille ole-masolust sul varem aimugi polnud. Mõnel läheb eriti halvasti ja talle hak-kab tunduma, et Maa on lame. Lapsed ja noored näivad arvavat, et teavad täpselt, mida nad sotsmeedias teevad, vanemad inimesed jällegi uskuvat, et mis avalikult avaldatud – nagu vanasti ajalehes –, on kindlasti kont-rollitud ja tõde. Vähestel on aga tõe-line arusaam nende platvormide toi-mimisest ja tegelikest eesmärkidest. Sellest, kuidas sa enda kohta paha-aimamatult infot jagad, kuidas toimi-vad algoritmid ja kui manipuleeritav on sinu teabeväli.

      “The Social Dilemma” räägib kõi-gest, mida vanasti oleksid pidanud vandenõuteooriaks, ja samas ka sel-lest, mida enda arvates juba tead. Oled seda filmi juba näinud? Vaata uuesti. Võin kihla vedada, et kümbled endiselt iga päev fesaris ja loovutad vabataht-likult aega asjadele, millele ei peaks. Film on saadaval ka Netflixis.

      FotoD: erakogu, tootja

      Susan Luitsalu

      soovitab

      SUSAN LUITSALU on kirjanik, teletegija, hedonist ja maadeuurija.

      8

      EDASI. Nr 7, talv 2020

      Mihkel Kangur.

      Tulevik on naise nägu

      keskkond

      Istusime ümber koosolekulaua ja arutasime, kuidas riigihanke kau-du võidetud projekt nüüd siis ellu viia. Rahastaja on esitanud projekti liikmeskonna ekspertiisile küllalt kõrged nõudmised ja lähteülesanne on mahukas. Tegevuste ajaraamistik on äärmiselt tihe, lahendust vajav küsimus täis karisid ja konfliktide võimalusi, kuid rahastus projektile on nii napp, et planeeritav tunni-hind langeb alla miinimumtasu. Peas kumiseb sõbra mõte, miks sa siis müüd enda teadmisi nii odavalt; kui sa ise oma ekspertsust ei austa ja nii odavalt selle välja pakud, siis ei väärtusta seda ka tellija. Kuidas küll

      sellest olukorrast välja vingerdada ja tööst viisakalt loobuda? Samas, tegu on Eesti riigile äärmiselt olulise pro-jektiga nii tuleviku majanduse kui ka keskkonna seisukohast. On äärmiselt oluline, et see projekt hästi õnnestuks. Vaatan koosolekulaua ümber istuvaid inimesi. Kõik ülejäänud koosolekul viibijad on naised. Noored, hästi hari-tud, tegutsejad, mitte tühja jutu ajajad, teavad, mida ja kuidas on vaja teha. Vaatamata alarahastusele teevad nad pidevalt selliseid projekte, sest seda on meile, kogu ühiskonnale, lihtsalt väga vaja. Selliselt tegutsevaid naisi on meie ümber rohkem, kui me mär-gata oskame.

      Rachel Carson algatas ülemaailmse debati keskkonnaküsimustes, avalda-des 1962. aastal raamatu “Hääletu ke-vad”. Just selle raamatuga sai alguse kogu maailma haaranud kodanikelii-kumine keskkonna heaks. 1970. aas-tal tulid miljonid inimesed Ameerika Ühendriikides tänavatele, et juhtida tähelepanu üha halvenevale keskkon-nale. Valitsused üle maailma üritasid protestimeeleolusid vaigistada ja soo-vitasid keskkonnaküsimuste lahenda-mine usaldada ekspertide kätte. Inime-sed selle seisukohaga ei nõustunud ja algatasid aktsiooni nimega Maa päev.

      Severn Cullis-Suzuki oli 12-aas-tane, kui ta pidas 1992. aastal Rio maa-ilmakongressil kõne, millega kutsus kogu maailma poliitikuid vastutus-tundlikult käituma Maa keskkonna tuleviku suhtes. Võiks ju küsida, mis mõttega ta selle kõne pidas, sellest pol-nud mitte mingisugust kasu, sest Rio kongressi järel on kogu inimkond ära põletanud rohkem fossiilseid kütuseid kui kogu