Hannah’ nimekiri. Blossom Street, 7. raamat. Debbie Macomber

naine

      Hannah

      Voltisin paberilehed kokku ja panin diivanilauale, üritades samal ajal loetut seedida. See, et Hannah oli kirjutanud selle kirja tol ajahetkel, oli piisavalt šokeeriv. Siis veel tema soovitus, et ma uuesti abielluksin, ja minna nii kaugele, et kolme naist nimetada, see oli peaaegu rohkem, kui ma mõista suutsin.

      Kui ta minu üle valvamas oli, siis ta pidi teadma, missugune põrgu see esimene aasta oli mulle ilma temata olnud.

      Ma ei ole eriline joomamees. Mõni õlu koos sõpradega spordivõistlustel on üldiselt minu piir. Korraga tundsin vajadust millegi kangema järele.

      Mulle meenus, et kusagil köögikapis peaks olema pudel Šoti viskit. Isa oli selle mulle kinkinud, kui ülikooli lõpetasin, väites, et see on „meditsiiniliseks“ otstarbeks. Kui üldse peaks tekkima vajadus meditsiiniliseks napsuks, oli see mul nüüd.

      Mul kulus selle otsimisele peaaegu viisteist minutit. Hannah oli pannud selle sahvrisse, viimane koht, kust ma seda otsida oskasin. Mind ei üllatanud, et see osutus ühelinnaseviskiks, sest see oli sort, mida mu isa jõi. Tema lemmikmark ka – The Glenlivet.

      Silti lugedes nägin, et seda oli laagerdatud kaheksateist aastat ja minu kodus oli see olnud vähemalt kümme aastat. Mitte midagi sellest polnud võrreldav kalli vana papsi kümneaastase kraamiga.

      Võtsin nõudepesumasinast puhta klaasi, panin sellesse jääkuubikuid ja valasin juurde kaks sõrmelaiust oma kahekümne kaheksa aasta vanust viskit, enne kui diivanile tagasi istusin. Lükkasin kingad jalast ja sirutasin need diivanilauale ning võtsin Hannah’ kirja. Mul tuli seda avatud meeltega uuesti lugeda ja mõelda, kas mul oleks kuidagi võimalik tema viimane palve täita. Ma ei uskunud seda. Hannah oli ainuke naine, keda ma iial vajasin. Ainuke naine, keda iial armastan. Teadsin juba, et leian kõigil teistel naistel paraku midagi puudu olevat – isegi neil kolmel, keda minu abikaasa minu jaoks nii hoolikalt välja oli valinud.

      Kolmas peatükk

      Kolmapäeva hommikul olin ma kell kuus võimlas. Ritchie oli linttrenažööril, iPodi kuularid kõrvadesse pistetud, kui ma tema kõrval olevale masinale astusin.

      Ta pööras pead, nägi, et see olen mina, ja jäi ootavalt põrnitsema. Teadsin, et kohe, kui riietusruumi astume, ootab mind ees uurimine. Ma ei olnud esmaspäeva hommikul kohale ilmunud ja eirasin tema kõnesid järgmised kaks päeva. Ma ei olnud valmis rääkima Hannah’ kirjast, isegi mitte oma parimale sõbrale.

      Ritchie lõpetas oma treeningu esimesena. Täpselt nagu ma arvanud olingi, ootas ta mind riietusruumis, istudes pingil, rätik kaela ümber. Ta naaldus ettepoole, küünarnukid põlvedele toetatud. Minu ilmudes tõstis ta pilgu.

      „Sa ei vastanud mu kõnedele,“ ütles ta, justkui oleks vaja seda mulle meelde tuletada.

      „Mul oli kiire.“

      „Tehes mida?“

      Mul oli vastumeelt talle sellest rääkida, ehkki teadsin, et kõikide inimeste hulgast saaks just tema asjast aru. „Ma jõin end pühapäeval pärast koju jõudmist täis,“ tunnistasin ma. Esmaspäevane pohmell oli olnud kohutav. Sellest hetkest alates otsustasin edaspidi õlle juurde jääda. Võib-olla suudab mu isa kange kraamiga hakkama saada, aga mina mitte.

      „Hannah’ kirja pärast?“

      Noogutasin ja vajusin pingile istuma ja võtsin oma naisevennaga sarnase poosi. „Hannah tahab, et ma uuesti abielluksin.“

      Ritchie silmad läksid suureks. „Ära aja jama.“

      Täpselt minu mõte. „Ta läks suisa nii kaugele, et andis mulle nimekirja.“

      Ritchie suu vajus ammuli. „Nimekirja? Sa pead silmas, et naistest?“

      Noogutasin taas.

      „Miks ta oleks pidanud seda tegema?“

      Selgitada Hannah’ põhjust käis mulle üle jõu. Ma ei mõistnud seda, ehkki olin kirja kümme korda lugenud.

      „Hannah näib arvavat, et ma ei saa üksi hakkama ja et ma vajan naist.“ Vältisin mainimast seda, et ta tahtis, et minust saaks ka isa.

      „Ta oli päriselt sulle nimekirja jätnud?“ Ritchie näis olevat sama šokeeritud nagu mina, kui esimest korda seda kirja lugesin.

      Ma ei vastanud.

      „Kes seal kirjas on? Kas keegi, keda ma tean?“

      Vaatasin kõrvale. „Sinu nõbu Winter.“

      „Minu nõbu?“ kordas ta.

      „Kas sa tead kedagi teist, kelle nimi on Winter?“ nähvasin ma, kahetsedes nüüd, et olin üldse midagi öelnud.

      „Ei,“ vastas ta ujedalt. „Kes veel?“

      „Leanne Lancaster. Ta oli Hannah’ onkoloogiaõde.“

      „Ma ei mäleta teda. Milline ta on?“

      Ma ei olnud kindel, mida talle öelda. „Vaikne. Õrn. Hea meditsiiniõde. Hannah’le ta tõesti meeldis.“

      „Tõsi ka või?“

      Eirasin seda.

      „Veel keegi?“

      „Keegi, keda ma ei ole kunagi kohanud. Macy Rothi nimeline modell, kellega ta koos töötas.“

      Ritchie vilistas vaikselt. „Modell, ütled sa?“

      „Hannah ütleb, et Macy annab mulle põhjust taas naerda,“ ütlesin talle, suutmata oma sarkasmi varjata. „Ja see on peaaegu tsitaat.“

      Mu naisevend pugistas naerda. „Vean kihla, et Steph ei käsiks mul modelliga abielluda, kui temaga midagi juhtuma peaks.“

      Teadsin, et Ritchie tegi nalja, kuid ma ei suutnud sel märkusel niisama kõrvust mööda minna lasta. „Ma palun jumalat, et midagi ei juhtuks.“

      Ritchie kortsutas kulmu. „See oli nali, Michael. Ole nüüd ikka rõõmsameelsem, eks?“

      Tal oli õigus. Mul ei olnud vaja iga väikest märkust nii tõsiselt võtta. „Vabandust,“ pobisesin ma.

      Ritchie müksas mind. „Kas kavatsed seda teha?“

      Raputasin pead. „Kahtlen selles.“

      „Miks mitte?“

      Vastus oleks pidanud ilmne olema. „Ma ei ole valmis.“

      „Kas kunagi oled?“

      Hea küsimus. „Ilmselt mitte,“ vastasin ausalt. Olin kaotanud oma naise, oma hingesugulase. Ma ei suudaks seda kunagi unustada ega rõõmsalt oma eluga „edasi liikuda“, nagu mitmed sõbrad ja tuttavad mul nii innukalt teha soovitasid.

      „Ma arvasin, et sa seda ütled,“ lausus Ritchie. „Hannah teadis, et sa vajuksid kogu ülejäänud eluks talveunne nagu karu, seepärast ta selle teemaga peale käiski. Minu õde armastas sind ja…“

      „Kuule, Ritchie, ma ei vaja loengut.“

      „Ma ei kavatsegi seda sulle pidada. Vasta ühele lihtsale küsimusele, ja ma jään vait.“

      „Olgu, hea küll. Küsi siis,“ ütlesin ma, alistudes tõsiasjale, et ta ei jätaks mind enne rahule, kui on öelnud seda, mida öelda tahtis.

      Ritchie silmitses mind hetkeks pikalt ja pinevalt. „Kas sa arvad, et tal oli kerge seda kirja kirjutada?“

      Tõusin sirgemalt istuma.

      „Missugune naine tahab mõelda oma mehest koos kellegi teisega?“

      „Küsimusi oli juba kaks,“ ütlesin ma.

      „See on üks ja seesama asi,“ vaidles ta vastu.

      Sulgesin silmad. Tundetu tõbras, nagu ma olin, ei olnud ma kordagi mõelnud sellele, mida Hannah pidi olema seda kirja kirjutades