Hannah’ nimekiri. Blossom Street, 7. raamat. Debbie Macomber

laskma. Lahkusin Hannah’ palatist ja võtsin end kokku. Ma ei olnud mitu päeva maganud, ei olnud söönud. Ega olnud ka habet ajanud, mis tähendab, et nägin välja ilmselt veelgi haletsusväärsem, kui end tundsin. Läksin koju tagasi, käisin duši all, sundisin kurgust alla kausitäie suppi ja magasin kolm tundi ühtejutti. Kui tagasi läksin, olid lähemad pereliikmed tema voodi ümber kogunenud. Hannah’ südamerütm oli aeglustunud ja asi oli vaid minutites. Siis, vahetult enne seda, kui ta suri, avas Hannah silmad, vaatas otse minu poole ja naeratas. Hoidsin tema kätt ja tõstsin selle oma huulte juurde, samal ajal kui ta silmad sulges ja oli… läinud.

      See viimane naeratus jääb minuga igaveseks. Igal ööl, kui pea vastu patja surun, on minu viimaseks pildiks vaimusilma ees Hannah’ hüvastijätunaeratus.

      „Hei, Michael. Üks õlu?“ küsis Ritchie. Ta ei kutsu mind Mike’iks; mitte keegi ei kutsu. Isegi lapsena ei olnud ma kunagi Mike.

      „Ikka.“ Minu tähelepanu ei olnud keskendunud mängule ega tegelikult ka suurt millelegi muule. Ma ei oleks osanud pilku tabloole heitmata öelda, kes juhtimas oli. Ma tegin kaasa liikumised, hüppasin püsti alati, kui Ritchie seda tegi. Ma karjusin ja tegin lärmi koos ülejäänud rahvahulgaga, kuid ei hoolinud mängust. Ma ei olnud pikka aega millestki hoolinud – välja arvatud oma tööst. Sellest oli saanud minu lunastus.

      „Kuidas oleks õhtusöögiga pärast mängu?“ küsis Ritchie mõni minut hiljem mulle külma õlut ulatades.

      Kõhklesin. Mind oli ootamas üksnes tühi maja ja mälestused Hannah’st.

      „Miks mitte.“ Kuigi mul ei olnud erilist isu. Neil päevil oli mul seda väga harva.

      „Suurepärane.“ Ta võttis pika sõõmu õlut ja keskendus uuesti väljakul toimuvale.

      Ma ei olnud seda mängu vaatama minema soostudes oma naisevennale mingit teenet osutanud. Need ei olnud ka odavad istekohad. Ritchie oli maksnud kodupesa taga olevate loožikohtade eest kopsaka summa ja mina olin peaaegu kogu mängu eiranud. Oleksin pidanud vabanduse leidma ja laskma tal keegi teine kaasa kutsuda. Kuid ma ei tahtnud üksi olla. Mitte täna. Igal teisel päeval aastas olin ma täiesti rahul iseenda seltskonnaga. Aga mitte täna.

      Mäng oli ilmselt läbi saanud, peaaegu enne, kui ma arugi sain, sest inimesed olid lahkumas.

      „Suurepärane mäng,“ ütlesin ma püüdlikult.

      „Me kaotasime,“ pobises Ritchie.

      Ma ei olnud piisavalt tähelepanelik olnud, et sedagi märgata.

      Ritchie laksas mulle vastu selga ja suundus staadioni väljapääsu poole. See oli tema viis mulle öelda, et ta mõistis.

      Pool tundi hiljem istusime ühes sõbralikus spordibaaris Safeco Fieldi lähedal. Põrnitsesin menüüd, soovides, et suudaksin isu välja meelitada. Möödunud aasta jooksul olin kaotanud peaaegu kümme kilo. Toit oli vajadus ja see oli ainuke põhjus, miks ma sööma vaevusin. Tavaliselt ma sõin käigupealt, huvi tundmata, sellele mõtlemata. Vajasin midagi kõhtu, seega haarasin proteiinibatooni või köögiviljajoogi. See teenis oma eesmärki, ehkki ma ei saanud sellest mingit naudingut.

      Hannah oli olnud köögis erakordselt andekas, täpselt nagu tema nõbu Winter Adams, kellele kuulus Blossom Streetil asuv French Café. Ta armastas retseptidega katsetada ja tundis toiduvalmistamise üle uhkust. Hannah’ õhtusöögipeod olid meie sõprade seas legendaarsed. Peoperenaise rolliks oli tal loomulik anne – ta oli võluv ja lahke.

      „Millele sa mõtled?“ küsis Ritchie.

      Tema küsimus ehmatas mind, kuni nägin, et ta silmitses menüüd. „Grillitud lõhe,“ vastasin ma.

      „Ma eelistan tomahook-steiki,“ ütles ta.

      Ma olen steike alati millegi tähistamisega seostanud, ja see ei olnud päev, mida tähistada tahtnuksin. Tükk aega enne seda, kui olin valmis leppima sellega, et Hannah oli oma lahingu vähiga kaotanud, oli ta mulle öelnud, et ei taha, et ma teda pärast tema lahkumist leinaksin. Ta ütles, et tema peied peaksid olema sama lõbusad nagu tema peod. Tol ajal ma ei tahtnud teda surmast rääkimas kuulda. Selleks ajaks oli tema eelseisvaga leppinud; mina ei olnud selleks julgust leidnud.

      Ettekandja võttis meie tellimuse, tõi meile mõlemale õlut ja lahkus. Hoidsin merevaiguvärvi pudelit sõrmede vahel ja põrnitsesin kulmu kortsutades lauda. Soovisin, et saaksin Ritchiele parem kaaslane olla.

      „Sellest on möödas aasta,“ pomises mu naisevend.

      Andsin noogutades mõista, et kuulsin teda, kuid ei arendanud teemat edasi.

      „Ma igatsen teda.“

      Noogutasin taas. Nii valus, kui Hannah’st rääkimine ka oli, põlesin soovist just täpselt seda teha. Ma tahtsin – ei, mul oli vaja – temast kinni hoida, kui mitte füüsiliselt, siis emotsionaalselt.

      „Raske uskuda, et sellest on möödas kaksteist kuud.“ Kuulsin valu oma hääles, kuid ei üritanud seda varjata.

      „On sinuga kõik okei?“ küsis Ritchie.

      Kehitasin õlgu, selle asemel et tõtt öelda. Minuga ei olnud kõik okei. Ma olin pagana vihane. Endiselt. Kuidas see julges juhtuda nii imelise naisega nagu Hannah. Kuidas see julges juhtuda minuga!

      Abiellusin Hannah’ga kohe pärast meditsiinikooli lõpetamist. Otsustasime, et minu internatuur ja residentuur nõuavad liiga palju pühendumist, et võiksime otsekohe perekonna loomisega algust teha. Hannah töötas ühes piirkondlikus kaubamajaketis kauba sisseostjana ja armastas oma tööd. Kui olin koju jõudes olnud liiga kurnatud, et isegi mõelda, lõbustas ta mind lugudega inimestest, keda oli kohanud. Inimestest, kelle nimed ma peagi unustasin, aga kelle veidrused elasid edasi. Väiksemastki vahejuhtumist sai täiemõõduline anekdoot, mis oli koos paheliselt naljakate tähelepanekutega täiuslik. Tal oli oskus kõige igavamad üksikasjad paeluvaks muuta. Silmi sulgedes kuulen endiselt tema naeru. Ma naeratan, kui meenutan meie abielu algusaastaid ja raskusi, millega silmitsi seisime, asju, mida nautisime. Mälestused andsid mulle jõudu sel esimesel aastal ilma Hannah’ta.

      Päeval, mil lõpetasin residentuuri ja spetsialiseerusin väljaõppele ning sain liituda Seattle’i praksisega, viskas Hannah beebipillid minema. Me rääkisime lõputult oma perekonnast. Ma armastan lapsi ja Hannah armastas neid ka. Tema tahtis kolme last; mina oleksin kahega rahul olnud. Hannah’le tundus, et paaritu arv oleks parim, seega nõustusin kolmega.

      Kuid Hannah ei jäänud rasedaks. Olime arvanud, et see on lihtne. Ta muretses lakkamatult ja mina olin veendunud, et stress, mida ta tundis, oligi tegelikuks probleemiks. Pärast kaheksatteist kuud tahtis ta minna viljakusarsti juurde ja ma nõustusin. Siis me saimegi teada, et Hannah’ rasestumine oli meie kõige väiksem mure. Nädala jooksul pärast meie esimest visiiti spetsialisti juurde oli Hannah’l diagnoositud neljanda staadiumi munasarjavähk. Selleks ajaks, kui see avastati, oli tema päästmiseks juba liiga hilja.

      Mul oli paratamatult tunne, et oleksin pidanud teadma, oleksin pidanud kahtlustama, et midagi on valesti. Arstina süüdistasin ma end selles, et Hannah oli nii kaua diagnoosita olnud. Kui ma oleksin rohkem tähelepanu pööranud, ütlesin endale, oleksin ehk mingeid vihjeid märganud. Olin olnud hõivatud, oma töösse süvenenud. Mul olid peas teised mõtted.

      Sõbrad on minuga vaielnud, sõbrad nagu Patrick O’Malley, kes on samuti lastearst ja üks minu partnereist. Nad meenutasid mulle sageli – nagu ka Hannah ise –, et munasarjavähk on kurikuulus selle poolest, et tundemärgid ilmuvad alles siis, kui on juba liiga hilja. Ma teadsin seda kõike. Mida ma taipasin, oli see, et mul oli vaja end süüdi tunda, end karistada. Arvan, et tundsin end paremini, kui end mittemärkamise pärast süüdistada sain.

      „Kas mäletad õhtut, kui te Hannah’ga minu ja Stephi juures õhtusöögil käisite?“ küsis Ritchie minu mõtisklusi katkestades. „Seda viimast õhtut?“

      Noogutasin. See oli olnud reede õhtu, viimane kord, mil me kahekesi väljas käisime. Olime saanud tol pärastlõunal uudiseid, mis raputasid meie maailma. Olid saabunud viimased