Paljajalu-suvede aegu. Blackberry saare romaan, 1. raamat. Susan Mallery

lukus. Ta proovis uuesti ja tagus siis rusikaga kõvasti ja otsustavalt vastu ust.

      Uks avanes, lävel seisis suurte silmadega teismeline tüdruk.

      „Tere,“ ütles tüdruk, tedretähniline nina pisut kirtsus. „Külalistetoad on ülemisel korrusel. Need on eraruumid.“

      „Ma tean, mis see on,“ ütles Michelle, avades esimest korda pärast võõrastemajja sisenemist suu.

      „Kes see on, Brittany?“ hüüdis korteri tagaosast tüdrukuhääl.

      „Ei tea.“ Teismeline keeras uuesti ukse poole, just nagu oodates, et Michelle lahkuks.

      Michelle tahtis sisse minna, langeda voodile ja jääda magama. Sest kui tal õnnestus magada, siis uni parandas tema seisu.

      Ta läks teismelisest mööda ja oleks nagu läbi peegli läinud.

      Mitte miski polnud nii, nagu oleks pidanud olema. Ei seinad, vaibad, põrand ega mööbel. Kulunud ruuduline diivan oli läinud, selle asemel oli sinistes toonides diivan. Igal pool olid kirikakrad: vaasides, patjadel ja piltidel. Isegi kardinatel olid need pilkavad lilled. Kus polnud kirikakraid, olid kitsemurakad.

      Ta vahtis uusi toole, köögilauda, mis ei tulnud talle tuttav ette, ja mänguasju. Nurgas oli nukumaja. Laial aknalaual kaisuloomad ja hunnik mänge.

      Umbes kümneaastane tüdruk seisatas Michelle’i ees. Tüdruku silmad olid suured ja tumesinised, näol kartlik ilme. Tal oli käes iPod.

      „Kes sa oled?“ küsis tüdruk ja ta suured silmad läksid veelgi suuremaks. „Ma tean,“ ütles ta, taganedes sammukese ja peaaegu võpatades. „Sa pead ära minema. Sa pead kohe ära minema!“

      „Gabby!“ noomis šokeeritud teismeline.

      Michelle taganes kähku toast, ignoreerides puusi valdavat agooniat, mis pani ta komistama. Kõik oli valesti. Liiga palju valu ja ruum kiskus kiiva. Ta ei saanud hingata, ei saanud aru, kus ta on. Just nagu oleks ta astunud oma teada kindlale pinnale, kuid avastanud end ikkagi kukkumast.

      Ta lahkus nii kiiresti, kui sai – ta tundis, mida see temaga teeb; teadis, et peab selle eest hiljem maksma, kuid ei pööranud sellele tähelepanu. Sama teed tagasi, kust oli tulnud. Carly ootas hallis. Endiselt oma tütarlapselikes riietes ja Brenda käevõruga igati täiuslik. Michelle seisatas ta ees.

      „Sa oled vallandatud,“ ütles ta kõrvetavale puusavalule vaatamata selge häälega.

      Carly läks näost kaameks. „Mida? Sa ei saa seda teha.“

      „Saan küll. Loodetavasti pole sa unustanud, et see on minu võõrastemaja. Sa oled vallandatud. Paki oma asjad kokku ja kao siit. Ma ei taha sind enam iial näha.“

      Ta möödus Damarisest ja pigem koperdas, kui kõndis trepist alla auto juurde. Ta oli peaaegu minestamas valust, mis kaasnes vasaku jala autosse vedamisega, kuid sai sellega hakkama, käivitas siis mootori ja sõitis minema.

      Pärast kahte järsku kurvi keeras ta auto tee äärde. Ta suust vallandusid valjud nuuksed. Ta käed värisesid ja külm tungis ta luudesse.

      Pisaraid ei olnud – kõigest nuuksed ja teadmine, et see, et ta oli tulnud koju, ei tähendanud veel sugugi, et tal on koht, kuhu minna.

      KOLMAS PEATÜKK

      „Tänane päevaroog on variatsioon Marsala kanafileest veinikastmes,“ ütles Carly, naeratades akna all istuvale vanemale paarile. „Seened, värske maitseroheline ja Marsala kaste rigatoni-pastaga. See on üks mu lemmikroogadest.“

      Naine, valged juuksed kuklale kinnitatud, naeratas. „Ma pole kindel, kas mu talje seda välja kannatab, aga kõlab isuäratavalt.“

      Ta abikaasa noogutas. „Tõime oma veini kaasa. Ega teil pole ju midagi selle vastu?“

      Carly heitis pilgu pudelile. Sildi vasakus ülemises nurgas oli kitsemurakakleeps, mis tähendas, et pudel oli ostetud saarelt.

      „Muidugi mitte,“ kinnitas ta. „Korkimistasu ei ole. Kas soovite, et avan pudeli ja lasen sel hingata?“

      Mehe nägu läks naerule. „Ei tea. See kõlab üsna peenelt.“

      „Te valisite hea veini. Avan selle teile tõesti suurima heameelega. Ja seni, kuni teie otsustate, mida õhtusöögiks soovite, toon ka klaasid, et saaksite veini maitsta.“

      „Tänan.“ Naine patsutas abikaasa kätt. „Meil on siin väga tore. Oleme siin juba kolmandat korda. Paar aastat on vahele jäänud. Te olete siin päris uhked muudatused sisse viinud.“

      „Tänan. Loodetavasti ei pea me teie järgmist külastust nii pikalt ootama.“

      Ta lahkus laua juurest ja läks teenindusruumi. Toonud sealt veiniklaasid ja korgitseri, naasis ta lauda ja hoolitses külastajate eest. Siis käis ta teiste laudade juures, enne kui läks kööki salateid tooma.

      Seni polnud keegi midagi imelikku märganud. Või kui oligi, siis polnud sõnagi lausunud, mis tegi peaaegu sama välja. Kui ta tegevuses on, pole tal aega muretseda ega paanitseda.

      Ta sisenes puhassäravasse kuuma kööki ja leidis, et salatid on valmis. Ta haaras taldrikud ja läks nendega söögisaali.

      Liigutused olid lihtsad ja ta oli selle eest tänulik. Ta pea oli laiali otsas. Kui päris aus olla, siis oli ta lausa paanikas.

      Vallandatud! See pole võimalik. Ta oli ligemale kümme aastat siin elanud. Ta oli sellesse paika pannud oma südame ja hinge. See pidi ju ometigi midagi tähendama. See tähendas ju, et ta suhtus sellesse paika omanikutundega. Kas nendest klišeedest oleks abi? Miski peab ju ometigi aitama. Michelle ei saa ju niisama tagasi tulla ja teda lahti lasta.

      Kuigi tegelikult saab küll.

      Pisaratega võitlev Carly lipsas uuesti teenindusruumi. Marmorplaadiga laud tundus ta käte all jahe. Ta oli selle marmori ise valinud, samuti kapid ja isegi restorani juurdeehituse lauad ja toolid.

      Ta ju lubas, mõtles Carly pead langetades, silmad pisaraist tulitamas. Brenda oli lubanud, et annab Carlyle osa võõrastemajast. Kaks protsenti aastas, kuni Carlyle kuulub pool ja nad on võrdväärsed partnerid. Õigupoolest peaks talle nüüdseks kuuluma juba kakskümmend protsenti. Kuid võõrastemaja polnud Brenda nimel ning too ei saanud talle tegelikult midagi anda.

      Kõik need aastad, kui Michelle oli väitnud, et isa jättis võõrastemaja temale, oli Carly arvanud, et sõbranna lihtsalt uhkeldab nagu lapsed ikka. „See saab minu omaks!“ Sest Michelle elas ja töötas seal. Kuid Michelle oli rääkinud tõtt ja Brenda oli valetanud ning Carlyl polnud kuskile mujale minna.

      Ta pühkis pisarad ära ja manas naeratuse taas näkku, enne kui külastajate juurde naasis.

      Selleks ajaks, kui ta põgenes võõrastemaja omaniku korterisse, kus ta oli elanud koos tütre Gabbyga tema sünnist saati, oli kell juba pool kaheksa. Ta oli need ruumid enda omaks teinud – need olid tulvil mälestusi.

      Gabby vaatas telekat, kuid tõstis Carly sisenedes pilgu ja naeratas. Ta lapsehoidja Brittany pani iPodi kähku käest. Gabby ajas end diivanilt maha ja jooksis Carly juurde.

      „Emm!“

      Ta ei lausunud midagi enamat, lihtsalt klammerdus ta külge.

      Carly kallistas teda, mõistes, et nii nagu kõik teised emad siin maakeral, on ka tema valmis oma lapse heaks kõik tegema. Kaasa arvatud lapse kaitsmine tõe eest – et neid võidakse nende kodust välja visata.

      „Kuidas su õhtu möödus?“ küsis ta Gabby blonde juukseid siludes ja ta sinistesse silmadesse vaadates.

      „Hästi. Tegin Brittanyle kaks korda „Õnnerattas“ ära.“

      Brittany nägu oli naerul. „Näed nüüd. Kogu sellest õigekirja drillimisest on kasu.“

      Gabby kirtsutas nina. „Parema meelega teeksin matat.“

      „Õhtusöök