Paljajalu-suvede aegu. Blackberry saare romaan, 1. raamat. Susan Mallery

jõudnud,“ ütles Damaris püsti tõustes.

      Carly noogutas ja järgnes talle vastumeelselt. Nüüd hakkab siin kõik muutuma, seda polnud mõtet eitada, kuigi ta oli siin endast parima andnud. Brenda on läinud ja Michelle on tagasi. Juba see iseenesest muutis kogu rütmi, kuid asi oli veel komplitseeritum. Kümme aastat eemalolemist muudab iga inimest, seega oli Carlyl selge, et Michelle on nüüd teistsugune. Küsimus oli vaid selles, kui teistsugune. Alati ei toimu muutus ju positiivses suunas.

      Ta seisatas hallis. Positiivses suunas muutumine? Ehk tuleks lõpetada mõneks nädalaks eneseabiraamatute laenutamine raamatukogust ja võtta hoopis lõõgastuseks mõni armastusromaan.

      Ta läks eesruumi, kõrge tumeda käsitööna valminud vastuvõtulaua taha. Tuttava ja kulunud lauapinna silitamine aitas tal pingest vabaneda. Ta teadis siin iga armi ja plekki. Ta teadis, et vihmase ilmaga ei tule alumine vasakpoolne sahtel lahti ning et parempoolse ülemise sahtli käepide logises. Ta teadis, kus toateenijad hoiavad tagavararätikuid ja millistes tubades tuleb suurema tõenäosusega ette kanalisatsiooniprobleeme. Ta oleks võinud kinni seotud silmadega igasse tuppa minna. Ja seal pilkases pimeduses seistes oleks ta võinud öelda lõhna ja selle põhjal, kuidas lüliti sõrmede all tundus ning kuidas põrand kõndides kriuksus, millises toas ta on.

      Kümme aastat oli see võõrastemaja olnud ta kodu ja pelgupaik. See, et Michelle võib selle temalt ühe liigutusega ära võtta, tekitas temas tohutut õudust. See, et see oleks samas vale, ei tähendaks nagu midagi. Carlyle tundus, nagu ootaks teda ees moraali vesiliiv.

      „Kohal!“ hüüdis Damaris aknale osutades.

      Carly vaatas äsja pestud akna poole, nähes pigem säravat klaasi ja valgeid raame kui maja ette keeravat autot. Ta keskendus rohelisele murule ja värvilistele kirikakardele.

      Lilled olid ta hobi ja kirg. Kui teised ei märganud suurt enamat kui teemamuutust, nägi tema härjasilmi ja gerberaid, eri sorte kirikakraid ja muidugi ainulaadseid kitsemurakakirikakraid. Kirikakrad kuulusid võõrastemaja juurde, moodustasid selle olemuse. Need olid restoranilaual vaasis. Need tantsisid tapeedil, andsid värvi seinamaalingutele ja neid kujutati võõrastemaja kirjablankettidel. Aidates Brendal uut katust valida, oli ta pidanud silmas rõõmsavärvilist aeda. Nüüd moodustasid tumerohelised katusekivid lilledele täiusliku tausta ning see värv kordus uuesti aknaluukidel ja peauksel.

      Damaris jooksis üle muru, valge põll liblikatiibadena lehvimas. Damaris ajas käed laiali ja kallistas naist, kes oli palju pikem ja kõhnem, kui Carly teda mäletas. Ta vaatas, kuigi ei tahtnud seda teha, kuulas, kuigi ei saanud midagi kuulda.

      Michelle ajas end sirgu, naeratas ja kallistas Damarist uuesti. Ta juuksed olid nüüd pikemad. Tumedad lained ja peaaegu lokid. Ta nägu oli nurgelisem, silmad väsinumad. Ta nägi välja nii, nagu oleks olnud haige. Carly teadis, et nii see oligi; et tegelikult oli Michelle haavata saanud. Michelle nägi habras välja, kuigi Carly teadis, et see ei tähenda veel midagi. Michelle polnud sedasorti inimene, kes tunnistaks mõrkust. Tema sarnanes pigem filmidest teada hirmuäratavate tulnukatega, kes ei anna iial alla.

      Nad olid Michelle’iga sisuliselt ühevanused, Michelle oli kõigest paar kuud vanem. Tol ajal, enne seda, kui kõik muutus, oli Michelle’i nägu olnud Carlyle tuttavam kui ta enda oma. Ta teadis seal iga armi ning seda, kust need pärinesid.

      Tema elus oli kolm pöördelise tähtsusega hetke: päev, kui ta ema lahkus; öö, kui ta sai teada, et ta parim sõber oli maganud ta kihlatuga; ning hommik, kui Brenda oli leidnud ta toidupoes nutmas, kuna tal polnud raha, et osta piima, mida günekoloog oli tal käskinud iga päev juua.

      Kui need hetked kokku liita, ei saanud veerandit tundigi täis. Minut siia, teine sinna. Kuid need kõik olid muutnud ta elu, selle pea peale pööranud ja hävitanud selle, mis oli talle kallis, ning pannud teda õhku ahmima. Michelle oli olnud tema maailma lõuendi osa, oli rebinud selle lõhki, kuni sellest jäid alles üksnes räbalad.

      Carly hingas sügavalt sisse ja vaatas võõrastemajale lähenevat naist. Taas kord rippus ta elu juuksekarva otsas. Taas kord määrab Michelle ära tema tuleviku ning ta ei saa ise mitte kui midagi teha. Ebaõiglus surus ta rinda, kuid ta lasi end teadlikult lõdvaks ja veenis end, et on palju hullemat üle elanud ja elab ka selle.

      Telefon helises. Carly läks vastuvõtulaua juurde ja vastas telefonile.

      „Blackberry saare võõrastemaja,“ ütles ta selge ja enesekindla häälega.

      „Vaatan järele,“ ütles ta arvutiklahve klõbistades. „Jah, on küll vabu tube.“

      Informatsiooni vastu võttes ja saabumise aega ning krediitkaardi numbrit üle korrates tajus ta Michelle’i endale lähenemas. Kütt on tagasi. Ja Carly murdis pead, kas tema osa on lüüa kaasa pidustuses või olla Michelle’i järgmiseks jahisaagiks.

      1 Kitsemurakas. Tõlk.

      TEINE PEATÜKK

      Teadmine ja nägemine olid kaks eri asja. Michelle vahtis võõrastemaja ja mõistis, et see löök ei jää viimaseks.

      „Nii hea, et sa tagasi oled,“ ütles Damaris teda veel kord kõvasti kallistades.

      Vähemalt see oli tuttav, samuti Damarise kaneeli- ja vanillilõhn, mis pärines igal hommikul tehtavatest küpsetistest. Kuid kõik muu ei klappinud. Alustades kohutavast rohelist värvi katusest kuni sama tooni aknaluukideni. Isegi võõrastemaja kuju oli muutunud. Ta lapsepõlvekodu jooned olid nüüd teised ning muutsid võõrastemaja kuidagi jässakaks. Maja nägi välja töntsakas nagu kitsemurakamuffin, tekitades tunde, et sööks ta ära, siis saaks tantsuruumi juurde. Vasakul, kus oli olnud restoran, laius nüüd eenduvalt uus ruum, mis lõikas läbi maja küljel asuva muruplatsi ja oli hävitanud täielikult nõlva, kust ta oli lapsepõlves ennast alla veeretanud. Paremal oli maja küljes räige tüüka moodi erksavärviline lisaehitis, mille akendel tavaline saarel müüdav nänn. Nukud ja majakad, tuulekellad ja vitraažkaunistused.

      „Kas siin on siis nüüd ka kingipood?“ küsis ta, kuigi ta hääl kõlas pigem urinana.

      Damaris pööritas silmi. „Su ema idee. Või Carly oma. Mina ei pööranud nende jutule tähelepanu. Nad vadistasid nagu linnud, nende jutu mõtet oli raske tabada.“

      Damarise väikesed tugevad käed surusid ta käsivarsi. „Ära nende pärast muretse. Nüüd oled sa kodus ja see on õige olulisem.“ Ta surus suu murelikult kokku. „Sa oled liiga kõhn. Vaata, milline sa välja näed. Puha luu ja nahk.“

      „Eks haiglas jäin kõhnaks,“ tunnistas Michelle. Isu hävitamiseks pole midagi paremat kui piinavat valu tegev kuulihaav.

      Ta märkas silmanurgast tiibade liikumist. Pugeti väinale omased kured tegid halli vee kohal ringe. Linnud tõid siia külastajaid ja teadlasi. Mingil põhjusel tunti nende vastu huvi, kuigi Michelle’ile polnud nad kunagi eriti meeldinud. Kui ta oli kaheksa-aastane, olid kured talle suvi otsa peale sittunud. Ta ei osanudki öelda, kas see oli lihtsalt ebaõnn või mõni lindude vandenõu. Pärast seda oli ta hakanud neid vihkama, kuigi enne oli suhtunud neisse üsnagi neutraalselt. Aeg polnud vähendanud ta soovi, et neid siin poleks.

      Ta suunas pilgu taas võõrastemajale ja tundis sisimas pettumuse-jõnksakat. Kuidas küll võis keegi teha midagi sellist majaga, mis oli olnud kunagi nii ilus? Isegi emal oleks pidanud mõistust rohkem peas olema.

      Ju tal oligi, mõtles Michelle endamisi. Ta oli kindel, et see oli Carly töö.

      „Tule sisse,“ ütles Damaris veranda poole minnes. „Kohe hakkab sadama ja ma tahan sulle süüa anda.“

      Need kaks mõtet, mis polnud teineteisega sugugi seotud, aitasid Michelle’i ärevust leevendada. Vähemalt Damaris oli endine: soe ja armastav naine, kellel oli alatasa vajadus toita kõiki neid, kes ta läheduses olid. Michelle kavatseski selle külge klammerduda.

      Ta kõndis kõhklevalt palju lühema Damarise kõrval ja mõistis, et peaks vist kasutama keppi, kuid ei tahtnud nõrkust