Paljajalu-suvede aegu. Blackberry saare romaan, 1. raamat. Susan Mallery

ja nii „ääretult meeldiv“ lihasetõmblus vasakul silma all, mis teda aeg-ajalt kiusas.

      Ta oli rumalast peast arvanud, et niipea, kui ta taas võõrastemaja näeb, on kõik korras. Et piisab koju jõudmisest. Nii rumal ta tegelikult ka ei olnud, kuid ta oli seda ikkagi lootnud. Nüüd see lootus aga närbus ja hääbus ning alles jäi vaid valu puusas ja meeletu soov olla taas kümneaastane. Kui kõik oli hästi, kui sai ronida isa sülle ja tunda, kuidas ta oma tugevate kätega sul ümbert kinni võttis.

      „Michelle, mis on?“ Damarise hääles kostis murenoot.

      „Pole midagi,“ valetas ta ja naeratas siis. „Ja kui sa seda ei usu, siis luban, et kunagi saab kõik korda. Kas see vastus rahuldab sind?“

      „Ainult siis, kui sa lubad, et sööd.“

      „Kuni lõhki lähen.“

      Damarise juustes oli halli ja ta silmade ümber oli rohkem kortse, kuid muidu oli ta endine. Hea seegi. Michelle otsis ikka veel killukest kodust, mis oleks äratuntav. Isegi aed oli teistsugune, mõtles ta kerges tuules õõtsuvaid rõõmsavärvilisi kirikakraid vaadates.

      Nende värv otsekui plahvatas rõõmsates mustrites mööda muruserva, ronides suure maja poole ja hiilides selle küljele. Kõik lilled olid erinevad, just nagu oleks keegi otsinud välja kõige haruldasemad ja erksamad õied. Nende kirevus tundus ta muserdatud meeltele karjatusena ning tekitas tahtmise nii kõrvad kui ka silmad kinni katta.

      Majaesise veranda astmed viisid ta tähelepanu tagasi võõrastemajale. Ta võttis end kokku, aimates ette valu, iiveldust ja higistamishoogu.

      Ta pani parema jala esimesele astmele ja tõstis vasaku järele. See, et ta oli valuleegiks valmis, ei tähendanud veel, et see poleks nii kohutavalt kõrvetanud. Valu läbistas teda, tekitas tal tahtmise anuda halastust või vähemalt seda, et see lõpeks. Kõiki siin tehtud muudatusi arvesse võttes oleks nad ju ometigi võinud siia ka kaldtee ehitada.

      Selleks ajaks, kui ta trepist üles sai, oli ta üleni kaetud külma ja kleepuva higiga ning ta jalad värisesid. Kui ta oleks hommikul midagi söönud, oleks ta selle kõik välja oksendanud. Oleks see vast elegantne kojusaabumine olnud. Damaris uuris teda salamisi, pruunid silmad murest tumedad.

      „Kas asi on emas?“ küsis ta vaiksel toonil, just nagu poleks tahtnud vastust kuulda. „Tean küll, et te ei saanud läbi, kuid ta on ju ikkagi surnud. Sa ei tohi ennast süüdistada, et sa ta matustele ei jõudnud.“

      „Ei süüdistagi,“ sai Michelle suust, pigistades need sõnad välja kokkusurutud hammaste vahelt. See, et ta pihta tulistati, oli üks parimaid võimalikke vabandusi.

      Ta hingas veel paar korda sügavalt sisse ja valu andis nii palju järele, et ta jaksas seda taluda. Ta suutis end ilma ägamata sirgu ajada. Ning tänu sellele nägi ta, et terrassimööbel oli uus, samuti oli uus ka piire. Ema oli võõrastemaja kasumiga üsnagi vabalt ringi käinud.

      „Tere, Michelle. Tere tulemast koju!“

      Ta suunas pilgu laiale topeltuksele ja nägi Carlyt lävel seismas.

      Ka Carly oli muutunud. Pikkade juuste asemel kandis ta lühikesi. Sama värvi blond, samad tumesinised silmad, kuid nüüd toonitas neid maitsekas meik. Mitte gootilik, pigem daamilik.

      Lihtne must seelik, madalad kingad ja pikkade varrukatega roosa pluus, mille mansettidel väike rüüs, olid võõrastemajas töötamiseks igati professionaalsed. Selle kõrval tundis Michelle end tahumatuna. Ta tajus oma kotjad cargo-pükse, mida olid endiselt peale dressipükste kõige lihtsam jalga saada. Ta pikkade varrukatega T-särk oli sõja läbi käinud ja nägi ka sedamoodi välja. Ta ei mäletanudki enam, millal ta viimati ripsmetušši või näokreemi oli kasutanud. Või lasknud lõigata juukseid kellelgi, kel oli ka sellekohane väljaõpe.

      Carly oli tema kõrval ilus. Ilusam, kui ta mäletas. Naiselik.

      Nooruses oli Michelle olnud pikkade tumedate juuste ja suurte roheliste silmadega ilusam. Carly oli olnud armas, tuues Michelle’i ilu esile. Selle järjekordse muutuse peale ärritudes oli Michelle’il tahtmine selg keerata. Ära minna...

      Aga just selles asi oligi. Võõrastemaja oli kõik, mis tal on, ning ära minemine ei tulnud kõne allagi.

      Carly näol oli endiselt naeratus, näis, et ta on rahulik ja valitseb end. „Me oleme sinu kojutulekust nii elevil.“ Naeratus kadus. „Tunnen sulle Brenda kaotuse pärast kaasa. Ta oli imeline inimene.“

      Michelle kergitas kulme. Ta lahkunud ema kohta võis pruukida üsnagi mitmeid sõnu, kuid imeline küll mitte.

      Veelgi suuremat muret tekitas aga Carly hoiak. Just nagu kuuluks see kõik talle. Just nagu kuuluks tema siia.

      „Nii palju aega on mööda läinud,“ lisas Carly. „Ma pole sind näinud sellest ajast saati, kui...“ Ta jäi vait. „Nii palju aega on mööda läinud,“ kordas ta.

      Sõnad, mis võisid olla impulsiivsed, kuid olidki ehk tegelikult nii mõeldud, tuletasid Michelle’ile meelde siin veedetud viimaseid tunde. Ju ta peaks tundma piinlikkust või süümepiinu, ju ootab Carly vabandust. Kuid vaatamata sellele, mis ta oli teinud, avastas Michelle, et hoopis tema ootab, et Carly tema ees vabandaks. Just nagu oleks Carly midagi valesti teinud.

      Nad vahtisid pika minuti teineteisele otsa. Michelle võitles mälestustega. Headega, mõtles ta pahaselt. Nad olid Carlyga tuhandeid tunde koos veetnud, nad olid koos üles kasvanud.

      Põrgusse see kõik, mõtles ta neid mõtteid peast peletades. Ta läks sihikindlalt ukse poole. Nagu võiski oodata, astus Carly kõrvale ja lasi ta mööda.

      Võõrastemaja oli seestpoolt samamoodi muutunud nagu väljast. Rõõmsavärvilised kardinad olid uued, samuti kaminaümbris. Puitpõrand oli üle lihvitud, seinad värvitud ja restorani viiva koridori seinal oli kohutav kirikakarde maaling.

      Kuid vastuvõtulaud oli sama ning Michelle klammerdus selle külge kui mitte füüsiliselt, siis vähemalt vaimselt. Tundes, kuidas pea hakkas ringi käima ja ruum õõtsuma ja keerlema, mõistis ta, et oli rumalus loota, et miski pole muutunud. Ta arvas, et naastes on kõik täpselt samasugune nagu lahkudes – kui ema kõrvale jätta. Et kui ta siseneb oma koju, on see samasugune, nagu polekski ta siit ära olnud. Nagu polekski sõjas käinud.

      „Kas sa tunned end halvasti?“

      Carly toetas teda, kui ta neid sõnu lausus. Ta käe liikudes helkles ta randmel kullast ripatsitega käevõru.

      Michelle tundis seda väga hästi. Lapsena olid selle säravad ja liikuvad kullatükid teda hüpnotiseerinud. Vanemaks saades oli ta saanud teada iga ripatsiga kaasneva loo – ta oli mõelnud välja lood väikese kalakese ja tillukese kontsa kohta. See käevõru oli kuulunud ta emale ja oli üks vähestest ema puudutavatest headest mälestustest.

      Nüüd kandis seda Carly.

      Michelle ei tahtnud seda endale, kuid ei ta tahtnud ka sugugi, et Carly seda kannaks.

      Temas pulbitses viha, mis podises ja pritsis keeva veena kuumale pannile. Ta tahtis haarata Carly hapra käsivarre ja rebida sellelt kuldketid. Ta tahtis purustada ja võtta ja teha haiget.

      Ta hingas sügavalt sisse, nii nagu teda oli õpetatud. Kuigi ta ei uskunud ise posttraumaatilise stressi, oli talle öeldud, et ta kannatab selle all. Seega oli ta kuulanud nõustajate juttu, kui nood rääkisid, kuidas tuleb vältida stressi, püüda puhata ja korralikult süüa. Ta oli nad ära kuulanud ning noppinud nende jutust välja selle, millest ta arvas, et see võiks teda aidata.

      Ta tegi hingamisharjutust sellepärast, et tal polnud võimalik midagi teha ning kogu ta keha oli valus. Siis luukas ta eemale, iga samm kõrvetav valu, pehmed koed protesteerivalt halamas.

      Ta läks lühikest koridori mööda paremale, keeras ümber nurga ja seisatas ühe tähistamata ukse ees. Vähemalt üks asi, mis pole muutunud, mõtles ta, puudutades uksepiita, millele tehtud täkked märkisid ta kasvamist. Täkked lõppesid ootamatult ja mitte niivõrd sellepärast, et ta kasv oleks seisma jäänud,