Mis saab pärast…. Guillaume Musso

läbi puurivat.

      „Mul on juba piletid,“ vastas Goodrich, tõmmates taskust kaks väikest sinist papitükki. „Muide, te võlgnete mulle kuus dollarit.“

      Nathan raputas ärritatult pead, kuid järgnes siis alistunult arstile.

      Nad sisenesid art déco stiilis avasaali. Sissepääsulaua taga näitas seinakell, et oli juba kümme, samas kui üks silt hoiatas külastajaid, et piletimüük jätkub veel vaid tund aega, maja tohib külastada südaööni. Selle kõrval säras hoone hiiglaslik reproduktsioon nagu vaskne päike. Jõulud olid New Yorgis ülielav turismiaeg ja hilisest kellaajast hoolimata tungles veel palju rahvast kassaluukide ees, mida kaunistasid aastate kestel pilvelõhkujat imetlemas käinud kuulsuste fotod.

      Goodrichi ostetud piletite tõttu ei pidanud mehed sabas seisma. Nad lasksid end juhatada teisele korrusele, kust tõusid liftid vaatetorni poole. Kuigi lund enam ei sadanud, teatas tabloo halvast nähtavusest linna kohal lasuva pilvituse tõttu.

      Vähem kui minutiga viis kiirlift nad kaheksakümnendale korrusele. Seal läksid nad järgmisse, et sõita kaheksakümne kuuenda korruse kaugvaatekuplisse, mis asub kolmesaja kahekümne meetri kõrgusel, ja sisenesid katuse all olevasse klaasitud vaatesaali.

      „Kui see teid ei häiri, siis jään ma siia köetud ruumi,“ sõnas Nathan palituvööd koomale tõmmates.

      „Soovitan teil siiski mulle järgneda,“ vastas Goodrich vastuvaidlemist mitte lubaval toonil.

      Nad väljusid vaatluskupli lahtisele terrassile. Pakaseliselt külm tuul East Riverilt sundis advokaati kahetsema, et ta polnud salli ja mütsi kaasa võtnud.

      „Mu vanaema ütles alati: „Te ei tunne New Yorki, kuni pole oma jalaga käinud Empire State Buildingi tipus,“ hüüdis Goodrich läbi tuulemühina.

Ümbrus oli tõesti muinasjutuline. Lifti lähedal ootas Cary Granti fantoom Deborah Kerri, kes jäi tulemata.² Kaugemal lõbustas üks jaapanlaste paar end piirdele toetudes Tom Hanksi ja Meg Ryani imiteerimisega filmi „Unetus Seattle’is“ lõpustseenis.

      Nathan lähenes lühikeste sammudega vaatlustorni servale ja kummardus ettepoole.

      Öö, külm ja pilved andsid linnale müstilise ilme ning ei läinudki palju aega, kuni ta hakkas enda ees avanevat pilti imetlema. Tänu kesksele asukohale linnas pakkus hoone kahtlemata üht kõige mõjuvamat panoraamvaadet Manhattanile.

      Siit avanes ületamatu vaate Chrysler Buildingu tipule ja Times Square’ile, kus oli märgata elavat liikumist.

      „Ma ei ole lapsepõlvest peale siia oma jalga tõstnud,“ tunnistas advokaat, libistades veeranddollarilise mündi ühte pikksilma.

      Autod, mis sõitsid kaheksakümmend kuus korrust allpool, paistsid nii tillukestena, et liiklusvool näis olevat väga kaugel, nagu teisel planeedil. Seevastu 59. tänava sild tundus olevat uskumatult lähedal ja peegeldas oma hiilgavat arhitektuuri East Riveri mustades voogudes.

      Tükk aega ei vahetanud Nathan ja Garrett ainsatki sõna, keskendudes linnatulede imetlemisele. Tuul puhus ikka oma jäist hingust ja külm näpistas nägusid. Väikeses seltskonnas, kes oli end õhtusöögi ajal sisse seadnud üle kolmesaja meetri maapinnast kõrgemal, valitses hea meeleolu. Kaks noort armunut kallistasid teineteist kuumalt, tundes, et nende huuled ragisevad staatilisest elektrist. Rühm prantsuse turiste tegi võrdlusi Eiffeli torniga, samal ajal kui Wyomingist tulnud abielupaar jutustas igaühele, kes kuulata soovis, oma siinsamas kahekümne viie aasta eest toimunud esimese kohtumise üksikasju. Mis puutub paksudes jopedes lastesse, siis mängisid nad peitust täiskasvanute jalgade metsa taga.

      Nende pea kohal hajutas tuul uskumatu kiirusega pilvi, tuues tükati nähtavale selget taevast, kus säras mõni üksik täht. See oli tõepoolest kaunis öö.

      Esimesena katkestas vaikuse Goodrich.

      „Oranžis anorakis noormees,“ ütles ta Nathanile kõrva sisse.

      „Palun vabandust?“

      „Vaadake oranžis anorakis noormeest.“

      Nathan kissitas silmi ja vaatles tähelepanelikult meest, keda Goodrich talle näitas: paarikümneaastane noormees, kes oli äsja platvormile tulnud. Ta näo alaosa varjas ilus blond habe ja pikkadest pesemata juustest rippusid rastapatsid. Ta käis vaateplatvormil kaks ringi, möödudes lähedalt advokaadist, kes jõudis tabada ta palavikulist ja rahutuks tegevat pilku. Ilmselt vaevas teda miski ja ta kannatav ilme oli vastuolus teiste külastajate naeru ning heatujulisusega.

      Nathan arvas, et noormees võib olla uimastite mõju all.

      „Ta nimi on Kevin Williamson,“ täpsustas Goodrich.

      „Kas tunnete teda?“

      „Isiklikult mitte, aga ma tean ta lugu. Ta isa viskus sellelt platvormilt alla, kui siin veel enesetappude vältimiseks võresid ei olnud. Ta käib juba nädal aega iga päev siin.“

      „Kust te seda kõike teate?“

      „Ütleme, et tegin väikese uuringu.“

      Advokaat vaikis veidi ja küsis siis:

      „Aga mis see minusse puutub?“

      „Meisse puutub kõik, mis on seotud meiesuguste eksistentsiga,“ vastas arst, nagu oleks see mingi argument.

      Samal ajal vapustas platvormi tugev tuuleiil. Nathan astus Goodrichile veelgi lähemale.

      „Pagan võtaks, Garrett, miks te tahate, et ma seda meest vaatan?“

      „Sest ta sureb varsti,“ vastas Goodrich tõsiselt.

      „Te olete… teil on terav keel, kulla sõber!“ hüüatas advokaat. Aga seda lausudes ei saanud ta pilku Kevinilt lahti rebida ja temas paisus sünge rahutus.

      Mitte midagi ei juhtu. Niisugust asja ei saa juhtuda.

      Ent ei möödunud minutitki Goodrichi ootamatust ennustusest hetkeni, mil noormees võttis anoraki taskust revolvri. Mõni hetk silmitses ta õudusega relva, mis ta käes värises.

      Algul näis, et mitte keegi ei märka ta kummalist käitumist, kuid äkki karjatas üks naine:

      „See mees on relvastatud!“

      Kõigi pilgud suundusid silmapilk noorukile.

      Just nagu paanikasse sattudes pööras Kevin relvatoru enda poole. Ta huuled värisesid kabuhirmust. Raevupisarad voolasid mööda ta nägu, neile järgnes valukarje, mis kadus ööpimedusse.

      „Ärge tehke seda,“ hüüdis üks perekonnaisa, mille peale algas uskumatu trügimine kinnise saali poole.

      Nathan jäi liikumatult noormehe ette seisma. Ta oli silme ees avanevast ühtaegu võlutud ja hirmutatud ega söandanud teha vähimatki liigutust, kartes tuua lähemale heastamatut. Nüüd ei olnud tal enam üldse külm. Vastupidi, ta kehas liikus põletav hoovus.

      Kui ta ei tulista…

      Ära tulista. Ära tulista, poiss…

      Aga Kevin tõstis pilgu, vaatas viimast korda tähtedeta taevast ja vajutas siis päästikule.

      Pauk lõhestas New Yorgi öö. Noormees varises äkitselt kokku, ta jalad ei kandnud enam keharaskust.

      Hetkeks tundus, et aeg on seiskunud.

      Siis kostsid hirmukarjed ja platvormil algas suur liikumine. Rahvahulk koondus tihedalt liftide juurde. Segaduses inimesed tõuklesid ja jooksid kõigest väest. Mõned olid juba sülearvuti sisse lülitanud… kähku… hoiatada perekonda… hoiatada lähedasi. Alates kuulsast septembrihommikust oli enamik newyorklasi peaaegu käegakatsutavalt haavatavad. Kõik siinsed elanikud olid mingil määral traumeeritud ja ka turistid teadsid, et Manhattani külastamise ajal võib kõike juhtuda.

      Nathan oli koos mõne teisega jäänud vaateplatvormile. Kevini laiba ümber oli moodustunud inimsõõr. Armunud paar oli nüüd üleni verepritsmeid